Foto: Pressifoto
Saagem tuttavaks – käsitöömeister ja disainer Anthony Luciano –, esimese põlvkonna newyorklane, teise põlvkonna itaallane ja viimane kuuest lapsest, kes kannab endaga kaasas kunstnikuosavust ja vana maailma traditsioone.
Osaled tänavusel Disainiööl mitme sündmuse raames, millest üks on vintage kottide näitus „50 kotti mille nimel elada“. Sissejuhatuses oled maininud, et sind on inspireerinud nii vintage kotte saatvad lood, Itaalia juured kui vanaema õpetatud käsitööoskused. Kas sulle meenub mõni eriti soe mälestus, mis sinu teekonda disainerina mõjutanud on?
Tegelikult õmblesid, heegeldasid või tikkisid alatasa nii minu ema kui vanaema. Mul pole mitte ühtegi mälestust vanaemast, mida ei saadaks minu vaimustus tema loodust. Mulle tohutult meeldis vaadata, kuidas nad emaga niivõrd ilusaid esemeid oma kätega valmistasid ja seeläbi mõistsin juba väga noorelt, et soovin sedasama teha. Istusin vanaema kõrval ja ammutasin endasse nii palju teadmisi kui võimalik. Ja mitte miski polnud parem kui vanaema kompliment millegi kohta, mille kallal ma ise töötasin. Just tema ja mu ema andsid mulle kindlust oma kire järgimiseks.
Nüüd elad sa New Yorkis. Kui palju leiad inspiratsiooni sealsest keskkonnast või püüad moodsaid ja vintage jooni pigem lahus hoida?
Kuigi ma usun, et maailmas reisimine on vajalik, avamaks oma meeled ja süda erinevatele kogemustele, usun ka seda, et New York on universumi keskpunkt. Vähemalt minu jaoks. See on pidu täis põrkuvaid kultuure ja väljendusviise. Tulin siia ülikooli 18-aastaselt, väiksest maakohast ja pärast 38 aastat olen ikka veel siin. New York imeb sind endasse ja mulle on meeldinud iga minut sellest. Noh, võib-olla küll mitte iga minut, kuid ma ei suuda end ka kuskil mujal näha.
Mis puutub kaasaegse ja nö vana aja lahus hoidmisse, siis ausalt öeldes ei mõtle ma sellele kunagi. Viimase 22 aasta jooksul, mil ma olen oma ettevõtet juhtinud, ei ole ma kunagi pidanud kinni traditsioonilistest moestandarditest või reeglitest. Õnneks on mu kliendid hästi reageerinud ja ma saan disainis ja loomingus järgida jätkuvalt oma vaistu.
Kui peaksid Disainiöö näituselt valima üks või kaks sinu jaoks parima looga kotti, siis millised need on ja miks?
Nagu vanematel ei ole lemmiklapsi, on ka mul väga raske valida oma näituselt lemmik kotte. Tavaliselt, kui keegi küsib minult, milline on mu lemmikkott, vastan nii: “see kott, mida ma parajasti teen”. Siiski pean tõdema, et minu südames on eriline koht Diamond Pyramide kotil. See on tehtud minu kliendile, kes ei ole hea tervise juures ning kes osales tema auks korraldatud üritusel ja palus, et ma teeksin talle koti, mis oleks sama eriline ja ainulaadne kui ta ise.
Sinu 2000. aastal loodud luksuslike päeva- ja õhtukottide kollektsioon vaimustas Ameerika jaemüüjaid, ilmudes muuhulgas Bergdorf Goodmanis, Neiman Marcuses ja Stanley Korshakis. Millised on sinu plaanid järgmiste kollektsioonide ja projektidega?
Kuna minu äri on alati tuginenud isiklike suhete arendamisele klientidega, on jaekaubanduse hääbumine muutunud minu kasuks. Oli aeg, mil 75% minu klientidest pärines suurtest mõjukatest kaubamajadest. Nüüd töötan aga 100% konkreetse tarbija jaoks ning elan oma parimat elu, pakkudes kogemust, mitte lihtsalt tehingut.
Milline on sinu arvamus Itaalia kaasaegse aksessuaaridisaini kohta? Kas nii rikkalike disaini-, moe- ja käsitöötraditsioonidega riik liigub õigel kursil?
Itaalia aksessuaaride turul toimuvat on minu arvates hetkel raske hinnata. Vana maailma käsitöömeistrid on kadumas ja raske on leida noort verd, kes nende jälgedes sooviks jätkata. Selleks, et aksessuaaride ärisse siseneda, pead tõesti omama kirge käsitöö vastu, kuid tänases maailmas on niivõrd suur rõhk asetunud kiirmoe ja kiire raha teenimisele. See on muidugi pettumust valmistav.
Lõpetuseks, osaled tänavu ka Eesti Disainiauhinna BRUNO konkursi žüriis. Millised on sinu ootused Eesti disainile?
Kuna see on minu esimene kord nii Disainiööl kui BRUNO konkursi žüriis, siis on minu ootused pretsedenditud. Kuid minu isikliku kogemuse põhjal Eesti kunstnikega – kes on tohutult andekad –, usun, et leian hulgaliselt erakordseid tooteid. Kuna minu taustaks on mood, tõmbun instinktiivselt esemete poole, mis kõnetavad mind visuaalsel tasandil. Samas ootan huviga, et avastada “disaini” erinevaid aspekte, mis ei ole niivõrd seotud vormi kui pigem funktsiooniga.
Anthony Luciano näitus „50 kotti, mille nimel elada“ on Disainiöö raames avatud 19.-25.09.2022 Tallinnas, Estonian Design House+’is. Lisaks toimub 20. septembril Eesti Kunstiakadeemias koos Anthonyga nahast koti meisterdamise töötuba „Sip and Stitch“. Rohkem infot sündmuste kohta: www.disainioo.ee.
Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.
An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?
Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.
Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?
See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.
Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?
Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.
Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?
Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.
View this post on Instagram
Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?
See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.
Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?
Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.
Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?
Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.
Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?
Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.
Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?
Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.
Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?
Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.
Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?
Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.
An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
