Foto: Pressifoto
Saagem tuttavaks – käsitöömeister ja disainer Anthony Luciano –, esimese põlvkonna newyorklane, teise põlvkonna itaallane ja viimane kuuest lapsest, kes kannab endaga kaasas kunstnikuosavust ja vana maailma traditsioone.
Osaled tänavusel Disainiööl mitme sündmuse raames, millest üks on vintage kottide näitus „50 kotti mille nimel elada“. Sissejuhatuses oled maininud, et sind on inspireerinud nii vintage kotte saatvad lood, Itaalia juured kui vanaema õpetatud käsitööoskused. Kas sulle meenub mõni eriti soe mälestus, mis sinu teekonda disainerina mõjutanud on?
Tegelikult õmblesid, heegeldasid või tikkisid alatasa nii minu ema kui vanaema. Mul pole mitte ühtegi mälestust vanaemast, mida ei saadaks minu vaimustus tema loodust. Mulle tohutult meeldis vaadata, kuidas nad emaga niivõrd ilusaid esemeid oma kätega valmistasid ja seeläbi mõistsin juba väga noorelt, et soovin sedasama teha. Istusin vanaema kõrval ja ammutasin endasse nii palju teadmisi kui võimalik. Ja mitte miski polnud parem kui vanaema kompliment millegi kohta, mille kallal ma ise töötasin. Just tema ja mu ema andsid mulle kindlust oma kire järgimiseks.
Nüüd elad sa New Yorkis. Kui palju leiad inspiratsiooni sealsest keskkonnast või püüad moodsaid ja vintage jooni pigem lahus hoida?
Kuigi ma usun, et maailmas reisimine on vajalik, avamaks oma meeled ja süda erinevatele kogemustele, usun ka seda, et New York on universumi keskpunkt. Vähemalt minu jaoks. See on pidu täis põrkuvaid kultuure ja väljendusviise. Tulin siia ülikooli 18-aastaselt, väiksest maakohast ja pärast 38 aastat olen ikka veel siin. New York imeb sind endasse ja mulle on meeldinud iga minut sellest. Noh, võib-olla küll mitte iga minut, kuid ma ei suuda end ka kuskil mujal näha.
Mis puutub kaasaegse ja nö vana aja lahus hoidmisse, siis ausalt öeldes ei mõtle ma sellele kunagi. Viimase 22 aasta jooksul, mil ma olen oma ettevõtet juhtinud, ei ole ma kunagi pidanud kinni traditsioonilistest moestandarditest või reeglitest. Õnneks on mu kliendid hästi reageerinud ja ma saan disainis ja loomingus järgida jätkuvalt oma vaistu.
Kui peaksid Disainiöö näituselt valima üks või kaks sinu jaoks parima looga kotti, siis millised need on ja miks?
Nagu vanematel ei ole lemmiklapsi, on ka mul väga raske valida oma näituselt lemmik kotte. Tavaliselt, kui keegi küsib minult, milline on mu lemmikkott, vastan nii: “see kott, mida ma parajasti teen”. Siiski pean tõdema, et minu südames on eriline koht Diamond Pyramide kotil. See on tehtud minu kliendile, kes ei ole hea tervise juures ning kes osales tema auks korraldatud üritusel ja palus, et ma teeksin talle koti, mis oleks sama eriline ja ainulaadne kui ta ise.
Sinu 2000. aastal loodud luksuslike päeva- ja õhtukottide kollektsioon vaimustas Ameerika jaemüüjaid, ilmudes muuhulgas Bergdorf Goodmanis, Neiman Marcuses ja Stanley Korshakis. Millised on sinu plaanid järgmiste kollektsioonide ja projektidega?
Kuna minu äri on alati tuginenud isiklike suhete arendamisele klientidega, on jaekaubanduse hääbumine muutunud minu kasuks. Oli aeg, mil 75% minu klientidest pärines suurtest mõjukatest kaubamajadest. Nüüd töötan aga 100% konkreetse tarbija jaoks ning elan oma parimat elu, pakkudes kogemust, mitte lihtsalt tehingut.
Milline on sinu arvamus Itaalia kaasaegse aksessuaaridisaini kohta? Kas nii rikkalike disaini-, moe- ja käsitöötraditsioonidega riik liigub õigel kursil?
Itaalia aksessuaaride turul toimuvat on minu arvates hetkel raske hinnata. Vana maailma käsitöömeistrid on kadumas ja raske on leida noort verd, kes nende jälgedes sooviks jätkata. Selleks, et aksessuaaride ärisse siseneda, pead tõesti omama kirge käsitöö vastu, kuid tänases maailmas on niivõrd suur rõhk asetunud kiirmoe ja kiire raha teenimisele. See on muidugi pettumust valmistav.
Lõpetuseks, osaled tänavu ka Eesti Disainiauhinna BRUNO konkursi žüriis. Millised on sinu ootused Eesti disainile?
Kuna see on minu esimene kord nii Disainiööl kui BRUNO konkursi žüriis, siis on minu ootused pretsedenditud. Kuid minu isikliku kogemuse põhjal Eesti kunstnikega – kes on tohutult andekad –, usun, et leian hulgaliselt erakordseid tooteid. Kuna minu taustaks on mood, tõmbun instinktiivselt esemete poole, mis kõnetavad mind visuaalsel tasandil. Samas ootan huviga, et avastada “disaini” erinevaid aspekte, mis ei ole niivõrd seotud vormi kui pigem funktsiooniga.
Anthony Luciano näitus „50 kotti, mille nimel elada“ on Disainiöö raames avatud 19.-25.09.2022 Tallinnas, Estonian Design House+’is. Lisaks toimub 20. septembril Eesti Kunstiakadeemias koos Anthonyga nahast koti meisterdamise töötuba „Sip and Stitch“. Rohkem infot sündmuste kohta: www.disainioo.ee.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.
Kunstnik paljude annetega
Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.
2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist.
Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini
Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.
Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.
Igavese tasakaalu otsingul
Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.
Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.
Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?
Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.
Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?
Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.
Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.
Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?
Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.
Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?
Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.
Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.
Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?
Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.
Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?
Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.
Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?
Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.
Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?
Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.
Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.
On sul seoseid ka Eestiga?
Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.
Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!
Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.
