Alates 17. septembrist näeb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi galeriis näitust “Raamatukujundaja töötuba. Jüri Kaarma ja hilisnõukogude trükikunst”, mis aitab avada graafilise disaini unustusehõlma vajunud materiaalset reaalsust.

“Graafiline disain ümbritseb meid tänapäeval igal pool ja igaüks on graafiline disainer. Pildistamine ja fotode töötlemine, fontide ja värvide valimine, kollaažimine, kujundamine ja printimine, mis enne digirevolutsiooni olid eksklusiivsed, nõudsid aega, erioskusi ja kollektiivset pingutust, on nüüd iseenesestmõistetavad protseduurid iga arvutikasutaja jaoks,“ ütleb näituse kuraator Maria Muuk. Ent veel mõnikümmend aastat tagasi võis lihtsaimgi kujundusvõte tähendada mitut tundi fotolaboris, mikroskoopilisi lõikamis-kleepimistöid, kõnesid ja kirju kirjastusse ja trükikotta, 300-kraadist sulametalli, arvukaid proovitõmmiseid ja metsikut materjalikulu.

“Noored disainerid ega digitaalsete disainivahendite kasutajad seda lähiajalugu aga enam ei mäleta ja selle uurimise ega säilitamisega pole eriti palju tegeldud, iseäranis nõukogude kontekstis,” märgib Muuk. “Näitus astub esimesi samme selle pärandi taasavastamiseks, mõistmiseks ja ümbermõtestamiseks tänapäeva kontekstis, võimaldamaks paremini hinnata disainiajaloo saavutusi – või õigupoolest tajuda nendena ka kõige igapäevasemaid, ülimalt kollektiivse pingutuse tulemusena sündinud trükiseid ja kujundusi.”

Näituse autorid Maria Muuk, Anna Kaarma, Aadam Kaarma ja Eve Kask on väljapanekut luues aluseks võtnud Jüri Kaarma (1950–2011) Lasnamäe korterateljees säilinud haruldaselt põhjaliku protsessiarhiivi. Jüri Kaarma on saanud tuntuks näiteks ajakirja Vikerkaar, Loomingu Raamatukogu ning entsüklopeediate kujunduste autorina. Tema enesekindel hilismodernistlik tüpograafiline käekiri on alates 1974. aastast vorminud tuhandeid trükiseid. Nende kujundused sündisid hilisöistel ateljeesessioonidel, abiks kummiliim, skalpell ja fotosuurendusaparaat, mida Jüri kasutas tagurpidi kaamerana. Näitusel esiletõstetud eksponaadid selgitavad ilmekalt hilisnõukogude ajal disaineriametis kehtinud piiranguid ning nende raames sündivat leidlikkust.

Näitus jääb avatuks 13. novembrini 2022.

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.