Mare Kelpman on üles ehitanud omanimelise kaubamärgi Kepman Textile ja muutnud selle kaudu hariliku kootud villase salli, pleedi ja mantli kaasaegselt kõnelevaks aksessuaariks. Ta on kinnitunud siinsesse disainipilti tekstiilidega, mille tugevus väljendub eelkõige oskuslikus mustri- ja värvikombinatoorikas.
Mare Kelpmani jaoks on oluline läbi oma loomingu säilitada kangakudumise traditsioone: “Tahan kaasa aidata ühe oskuse säilimisele. Olen alati uskunud, et peame ka globaliseeruvas maailmas siin Euroopas suutma oma oskused säilitada, mitte muutuma sõltuvaks teiste oskustest ja tootmisest. Täna on see teema, milleni jõudsin rohkem kui kümne aasta eest, väga aktualne kogu Euroopas.”
Ehkki Kelpmani loomingus on olulisel kohal ka linane kangas, keskendub näitus just kootud kangastele, mille töötab kunstnik välja ja koob ise Soomes, kus katsetab palju lõngade, tiheduste ja mustritega. “Värvikood” pakub publikule palju äratundmishetki, tuues näitusesaali teiste hulgas ka Mare Kelpmani loodud kõige tuntumad mustrid nagu Harlequin, mis on muutunud Kelpman Textile’i sünonüümiks, ja lapsepõlvest inspireeritud nostalgiahõngulise Bullerby.
Näitus jääb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatuks 4. septembrini.
Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.
Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.
Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.
„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“
Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.
„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.
Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.