20. maist on Fotografiskas avatud uus näitus “Nende volditud seinte vahel, Utoopia” naiskunstnike duolt Cooper & Gorfer. Näitus lähtub praegusest poliitilisest reaalsusest, kus paljud inimesed on sunnitud lahkuma enda kodudest ja alustama elu otsast peale. Sügavast huvist inimese loo vastu, on kunstnikud rajanud mängulise utoopilise teatri, tuletades meelde, et me kõik oleme sattunud enda tõlgenduste ning kultuurilisest taustast tulevate piltidega kujutlusmaailma. 

Cooper & Gorfer esitavad vaatajale küsimusi: Millest Sa kinni hoiad? Kus on Sinu salajane kuulumise koht? Kui peaksid kõik maha jätma ning alustama uuesti – kes Sa oleksid? Sõdadest ja kliimamuutuse kõikehõlmavatest mõjudest põhjustatud humanitaartragöödiad tekitavad mõõtmatuid rändelaineid ja kannatusi. Kas me jaksamegi enam kujutleda paremat maailma?

Rabatud mõistmisest, et elame Utoopia kaotamises, intervjueerisid Cooper & Gorfer kohalike kogukondade noori naisi, kelle elud on sunnitud rände tagajärjel purunenud. Mis on nende naiste unelmad, identiteet ning salajased igatsused? Näitusel eksponeeritavate erksavärviliste portreede peategelased on noored naised, kelle elu ning enesemääratlus on lõhutud. Naisi on kujutatud kui jumalannasid, ümbritsetuna abiliste saatjaskonnast. Kollaažitehnika ning lõigete abil konstrueerivad Cooper ja Gorfer igas toeses mitmekihilised füüsilised vormid, mis toimivad taustakihtidena teatrilaval. See on maailm, kus kõik on võimalik. 

Maarja Loorentsi sõnul tegelevad kunstnikud Sarah Cooper ja Nina Gorfer teemaga, mis on hetkel väga aktuaalne – kuidas luua oma elu uuesti üles võõral maal, võõras keskkonnas. “Näitusel avanevad meile liigutavad lood inimestest, kes ei ela oma kodumaal ja kes tegelevad teemadega – kuidas hoida oma identiteet ja traditsioonid elus ajal, kui valitseb suur ebakindlus. Näitus kajastab nende inimeste elukäiku ja seda kõike saadab lummavalt värviline visuaalne, kollaažilik ja kiht kihilt avanev pildikeel,” lisas Loorents.

Cooper & Gorfer koosneb kunstnikest Sarah Cooper (USA, 1974) ja Nina Gorfer (Austria, 1979). Cooper & Gorfer uurivad nende naiste lugude ja elude põhjal, kellega nad kohtuvad ja kellega nad koostööd teevad, mälu, rände, ümberpaigutamise ja identiteedi muutlikkuse küsimusi. Sarah Cooper ja Nina Gorfer on koos töötanud alates aastast 2006. Nende töid on eksponeeritud Hasselblad Keskuses, Göteborgis, Riiklik Fotograafiamuuseum Kopenhaagenis, Fotografiska Stockholmis ning on osa mitme muuseumi kollektsioonist, sh Islandi Rahvusgaleriis. Cooper & Gorfer on Hasselbladi saadikud.

Näitus jääb avatuks kuni 18. septembrini. 

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.