Foto: Kaupo Kikkas
Milline riideese iseloomustab jazzi?
Joel: Minu jaoks ei saa jazzi konkreetse riidega võrrelda. See oleks ühtaegu kõige stiilsem ülikond ja teisalt su kõige mugavamad koduriided ühes. Väljanägemiselt maitsekas ja soliidne, aga samas hästi istuv ja mugav.
Peedu: Mulle tuleb silme ette šikk ülikond kaherealise pintsakuga, aga lakk-kingade asemel on jooksutossud ja peas suvaline karvamüts. Ise ei tahaks sellist kombot küll selga tõmmata, aga väga jazzilt mõjuks küll.
Sinu suurim moefopaa?
Joel: Ei saa öelda, et tegu on otseselt moefopaaga, aga mäletan eredalt, kuidas oma trio esimesele avalikule kontserdile Jazzkaarel 2011. aastal jõudsin lõpuks nii, et kandsin korraga püksivööd ja trakse. Tagasivaates tundub see veider, aga omamoodi humoorikas ka. Kange tahtmine oli trakse kanda, aga samas püksid olid veidi liiga laiad ja igaks juhuks sai vöö ka ümber tõmmatud. Kunagi rohkem pole sellist asja igatahes ette tulnud.
Peedu: Kui vaatan oma 15 aastat vanu pilte, siis oli iga teine outfit suur fopaa. Võibolla tol ajal oli see jällegi okei, mine sa tea.
Millistes riietes end laval kõige mõnusamalt tunned?
Joel: See sõltub täiesti olukorrast. Pidulikumal puhul on oluline ka välimuse pool, et üldpilt oleks elegantne. Samas üldjoontes üritan hoida nii, et särk oleks väga hästi istuv ja mugav, et ülakeha kenasti liiguks. Üks halvemaid asju on, kui kogemata saab kaasa liiga kitsas särk, mis igalt poolt kisub – pool ajast läheb ettevaatusele, et midagi ei juhtuks ja musitseerimine jääb tähelepanu poolest veidi vaeslapse rolli.
Peedu: Laval peab tunnetama ruumi ja olustikku. Sageli pead hommikul kodunt väljuma ja pimesi midagi kaasa haarama teadmata, milline lava sind õhtul ootab. Kõige hullem on tunda end veidi underdressed, seega pigem olla grammike overdressed. Vahel tahaks võtta casual pintsaku, aga pillimängule jäävad nad sageli ette, mistõttu enamus outfite põhineb triiksärgi ja tumeda püksi kombol. Jalanõu, vöö, kell jm detailid on need millega saad asja veidi funkymaks teha.
Mis värk sellega siis ikkagi on — kas püksivöö ja kingad peavad ühte värvi olema või mitte?
Joel: Mul ilmselt on nii väike vöö- ja kingakollektsioon, et seal värvide osas liiga nõudlik olla lihtsalt ei saa. Tuleb loominguline olla.
Peedu: Vanasti pöörasin vöö ja kinga kombole vähem tähelepanu, aga nüüd ikka kriiskab kui läheb viltu. Kuna olen suur kellafanaatik, siis on selles võrrandis minu jaoks ka kellarihm. Õnneks aitab metallrihmaga või värvilise “nato” rihmaga kell natukene erinevaid asju sobitada.
Rääkige ausalt välja — mis ilurutiinid teil on ja mis näokreemi kasutate?
Joel: Peamiselt lihtsad hügieenitoimetused, kreeme kasutan üldjuhul ainult talvel vajaduspõhiselt. Meeste värk. Juukseid ikka kammin, aga liiga palju sättida ei viitsi.
Peedu: Nigelast juuksekasvust tingituna pean oma kupli ikka paar-kolm korda nädalas puhtaks raseerima ja habemetüüka piiramine saab ka kohe olulisema rolli.
Kas sa teed vahet kleidil ja seelikul?
Joel: Kleit ja seelik on muidugi eristatavad, aga aeg-ajalt lähevad sõnakasutuses lihtsalt sassi.
Peedu: Kui ikka järele ei mõtle, siis kõnepruugis läheb segi küll!
Naised – kontsadega või ilma?
Joel: Naiste puhul täitsa sõltub olukorrast. Kuna olen ise piisavalt pikka kasvu, siis saab naine kontsi ka kanda ja see on väga tore! Aga viimase paari aastaga on pigem vist mugavus esiplaanile tõusnud ja ise ka ei pinguta üle, seega naine saab ka vabalt valida, kuidas parasjagu tunne on.
Peedu: Pigem ilma kontsadeta. Armastan ka kiiremalt kõndida, mis kipub selle kontsa olukorra ikkagi eriti pentsikuks tegema.
Kõige mugavam riietus?
Joel: Kõige mugavam riietus on paratamatult koduriided. Lühikesed püksid ja t-särk ajavad alati asja ära. Teistpidi on muidugi mugavad ka hästi istuvad soliidsed riided, need ajavad kohe selja ilusti sirgu ja tekitavad ka hea enesetunde.
Peedu: Mugav on olla õigete riietega õiges kohas. Kui olen metsas matkal, siis tahan ikka vetthülgavat materjali, trennis kiiresti kuivav sünteetika, kodus pusa ja pehmed püksid, laval king ja ja šikim triiksärk.
Kas värvilised sokid vôi ühevärvilised?
Joel: Vanasti olin rohkem värvilise soki mees, aga nüüd on vanusega sahtlisse ilmunud ka rohkem neutraalsemaid sokke. Aga ega värvilised ka kuhugi kadunud pole!
Peedu: Lapsepõlves mäletan, et ema ostsis ainult musti või valgeid sokke ja peale pesu oli üks suur tohuvabohu. Nüüd on sahtel palju värvilisem, kuigi triibulisi ja täpilisi pigem väldin. Armastan bambusviskoosist sokke ja külmemal ajal meriino villa.
Sinu lapsepõlvelõhn?
Joel: Üks lapsepõlvelõhnasid on kindlasti saepuru lõhn. Mulle väga meeldis väiksena puid saagida oma väikese lastesaega. Ja kuna isa ehitas ja vooderdas sel perioodil ka maja ja vahetati ka katust, siis saepuru oli kogu aeg teemas.
Peedu: Värskelt röstitud kohvi lõhn! Kummalisel kombel on mingi maagia ka bensiiniaurudes, mis ilmselt lapsepõlves kinnistus tähistama seiklust, teelolekut ja uut avastamist.
Sinu lapsepõlve lemmiklugu?
Joel: Tuleb tunnistada, et ei meenu, et mul oleks mingi lemmiklugu olnud, äkki on vanematel miskit konkreetset meeles. Kuna kodu oli kogu aeg muusikat täis (nii jazzi kui klassikat ja aeg-ajalt ka muud), siis olin ilmselt selle vahelduva repertuaariga ära harjunud.
Peedu: Isa räägib, et Ultima Thule “Liivimaa Pastoraal” tõmbas mind alati käima. Pink Floydi “The Wall” albumit sai ka kõvasti kedratud. Hiljem tuli juba reggae periood. Siis hard rock ja alles siis fusion, jazz ja klassika.
Millise muusikuga tahaksid elus veel lava jagada?
Joel: Pean tunnistama, et pole koosmängimise osas vist väga suurelt unistanud – seni on paljud ootused ka täide läinud, kuna nad on ilmselt olnud võrdlemisi realistlikud. Mingil ajal unistasin palju Mark Guilianaga koosmängimisest, teiselt poolt oleks tore kunagi näiteks Lianne La Havasega lava jagada. Aga kuna meil on kodumaal niivõrd palju suurepäraseid muusikuid, siis need mõtted mind tegelikult ei paina ja saan kenasti praegustest kolleegidest rohkelt inspiratsiooni.
Peedu: Kui peaks leidma selle kõige-kõigema, siis Peter Gabriel või Thom Yorke on ilmselt need, kellega musitseerimine oleks “üle mõistuse” ja võibolla lõppeks minestamisega. Jahedama peaga julgen mõelda Norra muusikute Arve Henrikseni ja Ane Bruni peale, kellega võib elu veel kokku viia.
Kas mõtlesite mingile kindlale metsale, kui seda teost lõite?
Joel: Metsa peale mõeldes tuleb esimesena silme ette männimets. Selles on piisavalt helgust ja mingit puhtust, mis inspireerib. Üldjuhul on seal ka meri lähedal, mis kenasti teineteist täiendavad.
Peedu: Sarnaselt Joelile olen samuti männimetsa fänn. Kuna armastan künkaid ja mägesid, siis muusikat luues kujutlesin end sageli mõne “järsema” lõigu peale. Olen palju seigelnud Aegviidu ja Kõrvemaa piirkonnas, mistõttu on need rajad mulle ilmselt kõige lähedasemad.
Kõige lemmikum muusikaline osa “Ood metsale” juures?
Joel: Ühelt poolt meeldib mulle see osa, kus kõik kogu kambaga saame mängida ja kollektiivselt soleerida. Teiselt poolt ootan põnevusega neid hetki, kus mõni pill üksinda (või kahekesi) mängima jääb.
Peedu: Ma ootan kontserdi kõige viimast lugu, mille tööpealkiri on “Finaal”. See toob kõik eelnevalt läbielatud emotsioonid kuidagi hästi kokku ja jätab õhku mõnusa lootusekiire. See oli esimene idee, millega hakkasin komponeerimisel pusima ja teisalt see, mis valmis jällegi kõige viimasena.
Millist kontserti soovitad Jazzkaarel kuulama minna? Miks?
Joel: Kindlasti soovitaks kuulata ära saksofonilegendi Kenny Garretti. Teda on juba aastaid siia oodatud! Dirty Loops on väga mõnus, samuti Avishai Cohen. Ja ega kodumaised artistid ka ju alla ei jää.
Peedu: Siiri Sisask & Kristjan Randalu “Lingua Mea” on minul üks oodatumaid. Nende 2011. aastal valminud plaadist ei tea siinmail keegi suurt midagi, aga minu arvates on see üks suurimaid pärle kodumaise muusika salvestuste hulgas.
Jazzkaare avakontsert toimub 24. aprillil kell 18.00 Vabal Laval. Rohkem infot: www.jazzkaar.ee
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.
Kunstnik paljude annetega
Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.
2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist.
Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini
Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.
Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.
Igavese tasakaalu otsingul
Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.
Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.
Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?
Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.
Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?
Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.
Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.
Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?
Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.
Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?
Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.
Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.
Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?
Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.
Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?
Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.
Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?
Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.
Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?
Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.
Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.
On sul seoseid ka Eestiga?
Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.
Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!
Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.
