Xenia Joost on tõepoolest naine nagu orkester – juba aastakümneid tegeleb moedisainiga, sellest veel kauem on ta maalinud, lisaks arendab looduslikku mineraalveebrändi Haage ning kõige selle kõrval jõuab tegeleda ka argipäeva toimetustega. Pikalt Vietnamis resideerunud moelooja on praeguseks tagasi Eesti pinnal ning juba õige pea saame tema loomingut näha sel nädalal toimuval Disainiööl. Mida aga täpsemalt ning kuidas tal kõikide oma ettevõtmistega läheb, seda uuris tema käest Portaili nimel Marion Leetmaa.

Xenia, oled moevaldkonnas tegutsenud juba pea 20 aastat. Mis on selle aja jooksul muutunud?

Väga palju! Aastaid tagasi oli moetööstuses hästi palju rõõmu! Mood oli lõbus ja see oli äge asi, mida teha. Kõik ootasid õhinaga uusi kollektsioone, show’sid ja moenädalaid. Täna on aga valdkonnast see rõõm järkjärgult kadumas. Kui mõelda, et disainer on inimene, kes peab lahendama mingit probleemi – see on ju meie elukutse mõte –, siis rõivadisainerid ei lahenda enam justkui suurt midagi. Vastupidi, me loome hoopis hästi palju probleeme juurde – ületootmine, ületarbimine, reostus, orjus, jne.

Mulle on jäänud meelde üks lõik meediast – kui seiskaksime täna kogu moetööstuse, siis oleks inimkonnal endiselt võimalik veel järgmised kuus aastat riideid tarbida. Ehk siis ületootmine ja sellega kaasnevad probleemid on nii mastaapsed, et selle najal ärgata ja disainima minna, muutus ühel hetkel väga raskeks. Mõistsin, et seda, mille pärast ma aastaid tagasi disaineriks hakkasin, pole enam olemas ja rõõm oli asendunud südamevaluga. See viis mind omakorda väga suure küsimuseni – kuidas siis edasi?

Ka tänavune Disainiöö juhib tähelepanu disainivaldkonna järjest suurenevale vastutusele, st hea disain aitab lahendada ühiskonda vaevavaid kriise. Mis vastusteni sa jõudnud oled? Kuidas me ületootmist ja -tarbimist moevaldkonnas lahendada saame?

Kui meil on täna laual arvud, et inimkonna riidevarud on kaetud järgmiseks kuueks aastaks, siis võiks ju mõelda, et probleemi lahendab moetööstuse sulgemine. See ei ole aga realistlik ning tekitab ühel hetkel taaskord probleemi. Seega mulle tundub, et moedisaineritena peame mõtestama ümber rõhuasetused. Küsimusest „Mida toota?“ on olulisem „Kuidas toota?“. 

Ja samavõrd, kuivõrd peavad disainerid oma tegevust ümber mõtestama, peavad tarbijad mõtestama ümber oma ostuharjumusi. Tootehinna asemel peaksime arvutama kandmishinda. Kui palju sa mingit toodet tegelikult kannad? Ja kui palju ressursse kulus selle tootmiseks? Kui kiirmoebrändi särk maksab 15€, aga sa ei kanna seda kordagi või see venib kiirelt välja ning arvestades, et see tuleb teiselt poolt maakera väga halbadest töötingimustest, siis tegelikult on see oluliselt kallim valik kui 150€ kvaliteetne disainersärk – seda nii enda rahakoti kui planeedi mõistes. Ehk siis küsimus ei ole ostuhinnas vaid kandmiskorras ning lause: „See on nii odav, et isegi kui ma seda kandma ei hakka, siis vahet pole!“ peaks asenduma lausega „See on nii kvaliteetne! Saan seda kanda aastaid!“

Millised on olulisemad muudatused sinu tööprotsessis?

Olen läinud eemale paljudest tuttavatest moetsükli protsessidest. Kui olin veel moetööstuses tegev, siis näiteks Ivo Nikkolos juhtisin 500 rõivamudelit aastas. Selliseid kiirusi ma täna enam kindlasti ei tee ja samuti ei hooli ma enam hooaegadest. Palju on muutunud ka minu enda jõujoon – mudeli disainimise kõrval pühendan palju aega ümbritseva ahela tundmaõppimisele. Kust kangas alguse on saanud? Kuidas see minuni jõudis? Kes selle õmbles? Need on vaid mõned paljudest küsimustest, millele nüüd vastuseid tuleb otsida.

Samas on oluline ka tervik ja ahela kindlakstegemise kõrval ei tohi unustada ka mudelit. On ülioluline, et inimene mudelit lõpuks ka kannaks nii kaua kui võimalik ja tunneks end selles hästi. Halb disain ei põhjenda end mulle kunagi jätkusuutlikkusega ära. Näiteks, olen ise teinud kudumeid 100% taaskasutatud lõngast, kuid ühel hetkel adusin, et see lõng ei ole nii stabiilne kui uus lõng ja seetõttu võib tekkida väga palju praaki. Turunduslikult oleks mul olnud ju hea öelda, et „näete, kõik on jätkusuutlik!“, aga kokkuvõttes see siiski ei kestaks ehk siis töötada tuleb väga läbimõeldult ja kõiki aspekte arvesse võttes. Kui mudel pole hea, siis seda ei osteta, tulevad allahindlused ning varem või hiljem lõpetab mudel igal juhul jäätmena.

Disainiöö raames toimuva rõivadisainietenduse D_O_M jaoks oled loonud erikollektsiooni „BalticSeaBlue“, millega annad uue elu ja väärtuse hotelli- ja majutussektori poolt hüljatud tekstiilidele. Kuidas sa selle valupunktini jõudsid?

Olen viimastel aastatel palju katsetanud, kuidas olla moedisainer tänapäeva maailmas. Olen töötanud 3D mudelitega, ökoloogilise puuvillaga ja ka recycled ehk ümbertöödeldud puuvillaga. Tahtsin aga proovida ka upcyclingut ehk mu küsimus oli: kas enne, kui kangast hakatakse ümber töötlema, saaks sellest veel olemasoleval kujul väärtust välja võtta? Seeläbi hoiaks CO2-te, energiat ja paljut muud veelgi rohkem kokku.

Niisiis jõudsingi hotelli- ja majutussektorini ning D_O_Mi kollektsioon on tehtud 100% sealsetest jääktekstiilidest. Need on käsitsi läbi sorteeritud, vaadatud ning tööstuslikult värvitud ja õmmeldud. Justnimelt –  mitte ateljees käsitsi, sest mind huvitabki upcyclingu puhul skaleeritavad lahendused. Üks asi on, et saame kodus anda asjadele uut väärtust neid parandades ja õmmeldes, aga suurem küsimus on, kuidas neid lahendusi tööstuslikult rakendada? Ehk siis „BalticSeaBlue“ on üks näide minu otsingutest. Kuidas mul välja tuli, seda saame me kõik 22. septembril D_O_Mil hinnata.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Xenia Joost (@xeniajoostdesign)

Väga põnev! Mainisid ka 3D mudeleid – räägi nendest lähemalt.

Jaa, sellega olen ma taasavastanud enda moerõõmu! Maailma mastaabis on tegemist veel suhteliselt uue lahendusega, mistõttu ma ei oska veel ennustada, kus suunas see liigub, aga selles on nii palju ägedat energiat! Lihtsustatult öeldes – see on virtuaalne mood. Rõivamudeleid ei toodeta mitte füüsiliselt, vaid need disainitakse 3D-s ning seejärel saab neid implementeerida näiteks fotodele. Mulle tundub, et kogu moemaailm on jäänud vanadesse viisidesse, sh tootmisse, juba liiga kauaks kinni, mistõttu on mul väga hea meel, et digilahendused hakkavad tasapisi ka moodi jõudma. 3D mudelid on väga äge innovatsioon, millega inimesi heas mõttes raputada ja lahendada ka mitmeid probleeme.

Näiteks ostetakse riideid tihtipeale vaid ühekordsete fotosessioonide tarbeks. Fotod tehakse ära ja rõivad saadetakse tagasi. Probleem seisneb selles, et suurte ettevõtete jaoks on seejärel rõivaste äraviskamine oluliselt soodsam variant kui nende tagasi võtmine ladudesse. Sinna juurde lisanduvad ka kõikvõimalikud logistilised ressursid. Ehk siis meil on hunnik moetooteid, mis pole reaalsesse kasutusse jõudnudki, olles juba jäätmeks loetud. 3D mudelitega saaks seda vältida, kuid see mõte vajab veel harjumist, sest inimesed on harjunud asju füüsiliselt omama.

Disainiöö raames on sul väljas ka installatsioon „Statement Shirt“ – millest see ajendatud on?

Valgel särgil on olnud oluline ühiskondlik roll juba enam kui 200 aastat esindades staatust, jõukust ja sotsiaalseid norme, kuid mingil põhjusel ei ole seda väga palju uuritud. Viktoriaansel ajastul said valge särgi kandmist endale lubada vaid kõrgklassi esindajad ning see oli jõuka inimese tunnuseks. Pärast I maailmasõda hakkasid piirid hägustuma. Range tärgeldatud valge särk muutus vabamaks ning suurlinnastumisega kujunes see juba kontoritöötaja igapäevavormiks. Edasi näeme, kuidas see hakkab läbi Marilyn Monroe, Audrey Hepburni, Uma Thurmani ja paljude teiste liikuma naiste garderoobi. See tõstetakse moeikooni staatusesse, esindades modernse  ja iseseisva elustiiliga naist. Ka täna on valge särk paljudel naistel endiselt garderoobis ja tihti on see ka naispoliitikute üheks imidži osaks.

Minu installatsioon räägibki lugu sellest, kuidas üks särk on võimeline kätkema endasse väga palju huvitavaid lugusid ning mille abil saame jälgida ka ühiskonna muutumist. Minul, sinul, igaühel on oma lugu ja oma statement, mistõttu olengi selle nimetanud „statement shirt’iks“. Ja omal moel tuleb siin välja ka kestlikkus. Olen enda valget särki kandnud juba kaks aastat väga tihedalt. Nüüd, mil minu tütar on saanud 14, laenab ta minu garderoobist sedasama särki. Ehk on kaks inimest, kes vahetpidamata üht ja sama särki kannavad. Peseme, triigime, kanname ja nii otsast peale – võib öelda, et kandmiskorra hind on väga soodne!

Lõpetuseks, räägi, kuidas nii mitmel rindel töötades kainet mõistust säilitada?

Tunnen, et ma olen ehk liigagi kaine mõistusega ja võiks vahel jalgu hoopis rohkem maa küljest lahti lasta! Aga tegelikult – meil kõigil on 24 tundi ööpäevas. Kui ma teeksin iga päev 9-17 tööd, mis mulle ei meeldi, siis ma arvan, et see on väga kiire viis läbi põleda. Seda ei suudaks ka mina. Kui aga teed, mida armastad ja oled selle enda jaoks ära mõtestanud, oskad vastata küsimusele „Miks?“, siis muutub töö elustiiliks, mis tähendab, et sa tõesti eladki seda 24 tundi päevas.

Ja see ei tähenda, et see kõik tuleb öötundide arvelt. Sugugi mitte. Mulle meeldib väga magada! Ja samamoodi käin ma kohtumistel, pidudel ja vahel vaatan terve Netflixi seriaali kogemata ühe jutiga ära. Minu töö on nii loomulik osa minu elust, et see lihtsalt juhtub! Ehk siis klišee küll, aga päriselt – leia see, mis sind sütitab ja usalda end!

XVI Disainiöö raames toimuv moeetendus „D_O_M – Disain on moes“, kus teiste seas astub üles ka Xenia Joost, toimub 22. septembril Põhjala tehase suures angaaris, algusega kell 18.00. Piletiinfo leiad SIIT.

Novembri keskel avas Kaubamajas uksed kauaoodatud kohvik Hooaeg, mille vedamise on enda kanda võtnud – pärast 7-aastast pausi kohvikuärist – Anni Arro. “Olen kohviku avamist väga oodanud, kuna lõpuks ometi on Tallinna kesklinnas üks tore kohtumispaik, kus ka ise meeleldi käin. Kaubamaja on täpselt see üks ja ainus õige koht elu tuiksoonel,” sõnas Anni toona. Portail uuris, kuidas läheb Annil ja tema kohvikul täna.

Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?

Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.

Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.

Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.

Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?

Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.

Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?

Helge, rõõmus ja soe.

Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?

Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.

Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?

No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Kaubamaja (@kaubamaja)

Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.

Itaalia kunstnik, disainer ja parfüümilooja Filippo Sorcinelli on mees, keda võib nimetada tõeliseks renessanslikuks isiksuseks. Tema loominguline haare hõlmab muusikat, kujutavat kunsti, fotograafiat, disaini ja parfümeeriat. Tema teekond on olnud kirju ja mitmetahuline, kuid läbib järjepidevalt üht joont: pühendumust ilule ja spirituaalsusele.

Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.

Kunstnik paljude annetega

Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.

2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist. 

Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini

Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.

Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.

Igavese tasakaalu otsingul

Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.

Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.

Portaili peatoimetajal Aljonal avanes erakordne võimalus Filippo Sorcinellit intervjueerida ning uurida temalt nii muusika, aroomide… kui ka paavstide kohta. 

Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?

Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.

Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?

Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.

Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.

Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?

Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.

Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?

Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.

Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.

Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?

Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.

Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?

Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.

Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?

Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.

Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?

Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.

Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.

On sul seoseid ka Eestiga?

Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.

Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!

Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.