Frankie Animali täna ilmunud singel “Peaches” on lugu keelatud armastusest, mille sõnad on inspireeritud Luca Guadagnino auhinnatud filmist ”Call Me By Your Name”. Loo pealkiri – “Peaches” – on vihje filmi kurikuulsale virsikustseenile. Muide, uue loo muusikalise poole sünnile andis tõuke ansambel Gram-Of-Fun. 

””Peaches” räägib kahest inimesest, kes üksteist armastavad, kuid ei saa teiste ees koos olla. Seetõttu ootavad nad koidikuni, et lõpuks kokku saada,” jagab selgitusi Marie Vaigla. Jonas Kaarnamets kirjeldab loo sündi muusikalise poole pealt: ”Sattusin ühte Gram-Of-Funi bändilaagrisse, kus Martin “Muudu” Kuut lasi mulle ühte oma ideed justkui muuseas. See oli tal arvutis kõvaketta peal seisnud ning tundus, et ta oli ummikus sellega. Minus tekitas see aga kohe ideid ning mõtteid ja palusin tal seda mulle koheselt uuesti mängida. Sealt võtsime loo juba fränkidega üle.”

Täna avaldatud singlil on ka nö B-pool – lugu nimega ”Honey”. Basskitarrist Jan-Christopher Sooviku sõnul on need kaks lugu – “Peaches” ja “Honey” – alati moodustanud teatud ühise terviku: “Nende kõla ja sisu on sarnased – justkui täiendavad teineteist. Oleme tähele pannud, et kõikide meie uute lugudega käib kaasas ka teatud värvitoon. Näiteks “Peaches” singlil on selleks oranžikas-roosakad värvid ning “Honey” iseloomustavad liivakarva, beežikamad toonid. Värvil on võimalik tekitada omamoodi atmosfäär, mis omakorda kujundab meeleolu.”

Mõlemad lood kannavad endas ka teatud suve nostalgiat. Isegi kui meil on siin sügavad hanged ja korralik talv, siis kusagil maailmas on ikka suvi ja päikesepaiste. Voolavad 80date hõnguga süntesaatorite saundid ja Marie sulnis hääl toovad silme ette oranžika-lillaka suvelõpu päikeseloojangu, sümboliseerides siis kas eelmise suve nostalgiat või hoopiski uue suve ootust.

Vaata singli “Peaches” video oma silmaga järele:

Läbi digitaalse vaateakna, millele on justkui jäänud sõrmejäljed tänapäeva virtuaalsest puudutusest, kutsub maria kallastu kuulajaid kogema midagi tõeliselt uut. Tema värske kakskeelne singel „DDG (Digital Dream Girl)“ toob muusikamaastikule heli ja energia, mis sunnib seniseid piire ümber mõtestama.

Uues loos põimib maria kallastu eesti- ja ingliskeelse teksti sujuvaks, futuristliku hõnguga tervikuks, mille taustal võib kuulda nii elektroonika krõbinat kui ka naiselikku enesekindlust. Kõrge energiaga produktsiooni taga on lisaks Kallastule ka boipepperoni ja Mattias Tirmaste, kes hoolitsevad loo erksa gruuvi ja tehnilise täpsuse eest.

„See on järjekordne hea lugu, mis sündis koos heade sõpradega,“ sõnab maria. „Kujutasime ette elu digitaalse tüdrukuna ja lasime fantaasial lennata. Sukeldusime igasse detaili ning olen lõpptulemuse üle väga uhke.“

Ka staar-produtsent boipepperoni kinnitab, et koostöö on inspireeriv ja tulemused erakordsed: ”maria ja Mattiasega produdes pole ühtegi sellist päeva, kus mul poleks motivatsiooni stuudiosse minna – meil on tekkinud ühiselt tugev muusikaline keel. Juba ootan pikkisilmi hetke, mil album valla pääseb, sest see on tõesti midagi uut kodumaisel maastikul!”

Kuula uut pala: 

Pariisi moenädal jõudis esmaspäeval oma kulminatsioonini, kui Grand Palais’ suursugused uksed avanesid CHANELi kevad/suvi 2026 moeetenduse jaoks. See polnud lihtsalt järjekordne moeetendus, vaid kauaoodatud hetk – Matthieu Blazy esimene kollektsioon legendaarse moemaja loovjuhina, poeetiline dialoog mineviku ja tuleviku, Gabrielle Chaneli ja tema moemaja uue järeltulija vahel.

Blazy, varasem Bottega Veneta loovjuht, astus CHANELi maailma austusega. Tema kevad/suvi 2026 kollektsioon oli kui kolmes vaatuses vestlus, mis koosles peatükkidest „Un Paradoxe“, „Le Jour“ ja „L’Universel“ – rääkides lugusid töö ja armastuse, mehelikkuse ja naiselikkuse, mineviku ja tuleviku vahel.

“Un Paradoxe” algas särgiga – lihtsa, ent tähendusega. See oli justkui sümboolne laen Gabrielle Chaneli suurelt armastuselt Boy Capelilt. Koostöös ajaloolise särgitootja Charvet’ga sündis CHANELi jaoks uus klassika: raskelt langev, ahelaga ääristatud särk, mis kord meenutas smokingut, kord öösärki. Moemaja ikoonilised tviidkostüümid said Blazy tõlgenduses vabad ja voolavad, kraeta jakid kandsid endas meeste õlajooni, kuid hoidsid CHANELile truud graatsiat. „See algab meeste garderoobist,“ sõnas Blazy, „sest Gabrielle Chaneli jaoks oli võrdsus alati seotud vabadusega.“

Blazy “Le Jour” tõi lavale päris CHANELi – mitte muuseumieksponaadi. Selles peatükis mõtiskles disainer rõiva kui põlvest põlve edasiantava eseme üle – nagu 2.55 käekott, mis näis kortsunud ja kantud, või tviid-jakid ja -seelikud, mis paistsid justkui õmblustest lagunemas. Krooniks olid siidist kudumid ja käsitsi maalitud lilled, mis nägid välja nagu lahti rulluvad kroonlehed – õrnad, aga tugevad, nagu Chanel ise.

Kolmas peatükk, “L’Universel” viis CHANELi universumi uuele orbiidile. Materjalide katsetamine, läbipaistvused, baroksed pärlid ja emailitud planeedid moodustasid sümbioosi mineviku ja tuleviku vahel. Modellid kandsid ikoonilisi kahte tooni kingi, mis ongi mõeldud liikumiseks – mitte poseerimiseks. Kõik tundus reaalne, kantav, ent samas muinasjutuline.

The Business of Fashionile antud intervjuus sõnas Blazy, et tema silmis oli valik lihtne: „Me võime teha esimese sammu ettevaatlikult, või luua nii, nagu see oleks meie viimane kollektsioon.“ Ta valis teise – ja tulemus oli vapustav. Enam kui 70 debüütkomplektiga Blazy CHANEL sai vaba, sensuaalne ja sügavalt inimlik. Ja võib-olla just seetõttu tundus see etendus nii õige, nii vajalik ja nii… CHANEL.