Foto: Helmut Newton
“Pean seda käesoleva aasta oluliseimaks moedokumentaaliks ning ka festivali publik oli filmist lummatud – kolme toimunud linastuse saalid olid pea pilgeni vaatajaid täis,” sõnab MoeKunstiKino juht Helen Saluveer. “Panus, mille Newton oma loominguga foto- ja moemaailma on jätnud, on tohutult mahukas, oluline ning võrratu. Selle dokumentaaliga on suurepärane võimalus talle selle eest tänulik kummardus teha.”
Saksa päritolu fotograafi sünnist möödub 31. oktoobril 100 aastat. Selle tähtpäeva jäädvustamiseks valminud värske portreedokumentaal toob kaamera ette kuulsa fotokunstniku kunagised modellid ja kaastöölised, kes ühiselt meenutavad mitmepalgelise geeniuse elu ja loomingut. Aastakümneid ajakirjade Vogue, Elle, Harper’s Bazaar ja mitmete teiste lugejaid oma fotodega rabanud Newton tõi moefotograafiasse väljakutsuva stiili, julguse ja isegi jultumuse. Vogue’i peatoimetaja Anna Wintouri sõnul ei saanud Helmut Newtonilt kaastööd tellides kunagi oodata kenitlevaid ilupilte. Vihased lugejakirjad ummistasid toimetuse postkasti, kuid selle peale Newton ainult muigas ning jätkas provotseerimist.
Newtoni kaamera eest käisid läbi näitlejad Charlotte Rampling, Sigourney Weaver, Isabella Rossellini, laulja Grace Jones, modellid Claudia Schiffer, Nadja Auermann, Cindy Crawford ja paljud teised. Kuigi teda peeti naistevihkajaks, oli Newton enda sõnul feminist, kes hindas tugeva iseloomuga võimukaid naisi ja kelle jaoks mehed olid tühipaljad aksessuaarid. Filmis saab sõna ka Helmut Newtoni lesk, tema lähim kaastööline ja innustaja June, kes Alice Springsi pseudonüümi all on ka ise hinnatud fotokunstnik.
Film linastub näiteks kinodes Sõprus, Artis ja Elektriteater.
Programmi üheks tähelepanuväärsemaks sündmuseks on Jackie Chani roll draamakomöödias „Mängime kodu”, kus märulifilmide legend astub üles hoopis Alzheimeri tõbe põdeva mehena. Sama isiklikku mõõdet kannab ka režissöör Li Taiyani lugu, mis on inspireeritud tema enda perekonna kogemusest. Teise oodatud nimena jõuab Tartusse Emilia Clarke, keda näeb ulmelises romantilises draamas „Teine elu”, mille maailma esilinastus toimus tänavusel Tribeca festivalil.
Rahvusvahelisest programmist leiab veel Igor Šeregi menuka komöödia „Pulmad”, Alex Camilleri Malta-hõngulise muusikalise draama „Żejtune”, Aina Cloteti Cannes’i programmis „Kriitikute nädal” linastunud „Elagu elu!” ning Géraldine Nakache värske suhtepsühholoogilise draama „Mõtle head”.
Esimest korda on Tartuffi vabaõhukinos kavas ka eraldi lühifilmide õhtu „Shorts@Tartuff: lühkarid, armastusega”, mille programmi on koostanud PÖFF Shorts. Festivali avafilmiks on Tai režissööride linateos „Gohan – valge koer”.
Samuti jõuavad vabaõhuekraanile ka armastusfilmide klassikud, nende seas Baz Luhrmanni „Moulin Rouge”, Pedro Almodóvari „Seo mind! Ahelda mind!”, Rob Reineri „Ole minuga”, Martin Scorsese „Hirmu neem”, Jacques Deray „Bassein” ja Thea Sharrocki „Mina enne sind”. Lisaks linastuvad Elektriteatris dokumentaal- ja noortefilmid.
Kõik Tartuffi seansid on publikule tasuta. Festivali programmi ja lisainfo leiab Tartuffi kodulehelt tartuff.ee.
Kui „Emily in Paris“ on algusest peale liikunud kusagil Pariisi postkaardi, moefantaasia ja kerge kultuurišoki piiril, siis finaalhooaeg ei kavatse selles osas tempot maha võtta. Uue hooaja võtted algavad Kreekas, jätkuvad Monacos ning viivad Emily lõpuks tagasi Pariisi – linna, mille ümber kogu see kõrgetel kontsadel kulgenud seiklus kord algas.
Sarja looja Darren Star nimetas „Emily in Paris’i“ tegemist kogu meeskonna jaoks elu reisiks ning tänas nii Netflixi, Paramounti kui ka fänne, kes on Emilyga selle teekonna kaasa teinud. Kuigi sari on aastate jooksul pakkunud piisavalt ainest nii armastajatele kui ka silmade pööritajatele, on selle mõju moele, fantaasiatele ja Pariisi kui popkultuurilise lavastuse kuvandile olnud vaieldamatu.
Viimases hooajas naasevad teiste seas Philippine Leroy-Beaulieu, Ashley Park, Lucas Bravo, Lucien Laviscount, Samuel Arnold ja Bruno Gouery. Mis saab Emily, Mindy ja nende stiilselt keeruliseks elatud suhetest, jääb esialgu veel saladuseks. Üks on aga selge: „Emily in Paris“ ütleb adieu täpselt nii, nagu temalt oodata võiks – suure žesti, rohke pagasi ja tõenäoliselt mitte kõige praktilisemate jalanõudega.
