Kunagi olin mina see inimene, kes kirjeldas ennast lausega – minu juures surevad kõik toataimed ära. Tegelikult aga – nagu paljude asjadega siin elus –, paha siga mitu viga. Siinkohal siga olen mina ise. Paarkümmend YouTube’i õppevideot ja üks korralik suhtumise ümberhäälestamine – ning minust sai taimeguru.

Selleks puhuks panen kirja kolm nõuannet, mis oleks mineviku-mind aidanud nagu naksti! Hakkame koos toataimespetsialistideks, eks.

Antud nõuanded kehtivad pigem rohelistele toataimedele, mitte kaktustele ega sukulentidele, kuid loogikaga saab nõuandeid ka nende heaks tõlgendada.

A. Pane taim õigesse potti! Kahjuks müüakse nii taime- kui ka ehituskauplustes enamasti ümbrispotte, mis tähendab seda, et sinna otse taime panna ei saagi. Need potid ei lase juurtel ja mullal hingata, panevad need hauduma, hallitama ja lõpuks näeme alles taime lehtede pealt, et päästa ei anna enam midagi. Õige pott on alati alt augu või aukudega, savipott või terrakotapott, alustaldrikuga! Kui taim rändab sulle koju, tuleb ta tihti plastpotis, sealt võta taimekene välja, kuna ka plastpott ei lase hingata, ja istuta oma rohelaps ümber õigesse potti!

B. Ülekastmine on suur ei! Su taime leheotsad võivad näida kuivad ja tahad agaralt vett lisada, kuid tegelikult annavad need märku ülekastmisest. Nagu saime juba teada – nii juur kui ka kogu taim hingab, aga kuidas taim sööb? Siin tuleb natuke meenutada bioloogiatundi ja mõista taime siseelu, sest taim ei “söö” tegelikult pelgalt vett. Taim “joob” vett päiksevalgusele lisaks. Päikesevalgus paneb taime fotosünteesima, kasvama ja sinna juurde limpsib su taimeke vedelikku. Seega vett pead talle andma vaid siis, kui ta seda soovib. Liigne vesi paneb taas kord tööle hallituse, tulemuseks on mured juurtega ja kurvad tagajärjed, nagu ka siis, kui inimene jooks roiskunud vett (elusolendi loogika on taimehoolduse puhul abiks). Põhinipp on pista näpp 2 cm sügavuselt mulda ja tunnetada – kui on niiske, ära niisuta. Eriti pimedamal perioodil, mida on Eestis väga-väga pikalt, piisab kastmisest korra kahe, vahest isegi kolme nädala jooksul. Vett peaks kallama nii palju, et silma järgi saaks niisutatud u 5 cm mullakihti. Veel parem on kallata vett alustaldrikule ja taim võtab sealt ise, palju soovib (kui näed, et jõi korraga kõik ära, võid lisada veel). *Taimi see-eest spreipudelist veega piserdada võib palju tahes ja nõnda oma suurt hoolitsemistungi välja elada.

C. Mis võiks uuel taimesõbral alati kapis leiduda? Eelarve ~30 €. Märkmik välja ja šopingunimekiri kirja:

1. Substral Naturen Multi Insekt sprei ~7 € (mega hea asi);
2. Mayeri roheline seep pihustipudelis ~2 €;
3. Kärbeste liimpüünised ~4 €;
4. Biolan / Substral / Compo või mistahes muud väetisepulgad ~2 €;
5. Kott mulda ja kott potikruusa (viimati hankisin Kekkilä toataimede mulda ja potikruusa) ~4 € ja ~2 €;
6. Silmailu kastekannu ja spreipotsiku kujul, üle 15 € ei tasu kulutada.

Põhjendan veidi ka ostunimekirja vajalikkust.

• Substral Naturen on minu kogemusel parim kahjuritõrjevahend – kui näed oma taimel imepisikesi valgeid tegelasi või mistahes muud anomaaliat, pritsi seda rutukesti Substraliga. See võib päästa sinu taime.
• Rohelise seebiga pritsin tavaliselt uusi taimi, kuna poest võib nendega kaasa tulla mõni haigus või satikas, mis kolib kergesti teistele taimedele üle. Seetõttu läheb uus taim alati duši alla ja saab kaela ka rohelist seepi. Taimele mõjub see hästi nii hooldus kui ka -tõrjevahendina. Kasutan sama vahendit, kui paari kuu tagant taimi dušitan (taimedele meeldib vihmasadu väga).
• Väetisepulki pistan mulda, kuidas jumal juhatab, mitte liiga sageli, võib-olla 6 x aastas, aga võib teha seda ka paari nädala tagant. Üldiselt ikka soovitatakse väetada. Seda kraami saab isegi toidupoekettidest nagu Rimi, Prisma jne.
• Üks õudne tegelane on leinasääsk ja tema vastu aitab lege vanaema liimpüünis või väike kollane püünis, mille pistad mulda. See sääsk näeb välja nagu viinamarjakärbes, elab mulla pindmises kihis, muneb sinna ja muudkui paljuneb. Ta on Eestis väga sage kahjur ja seetõttu toon ta siin esile. Abiks siis liimpüünisega koorunud kärbsed kinni püüda ja mullal lasta läbi kuivada (kuna tema järglased vohavad just niiskuses ja näksivad juuri). Jube, I know.
• Kuna hakkad niikuinii oma tavaari terrakotapottidesse ümber istutama või ühel hetkel suuremasse potti kolima, siis olgu muld alati ootel ja suureks abiks on asi, mille olemasolust ma isegi pikka aega ei teadnud ehk potikruus. Potikruusa paned poti põhja nii 3 cm jagu. See aitab taimel vett väljutada ning alustaldrikult lihtsamini vett juua.
• Jee, saab osta sisustusasju! Et oleks mugavam kasta, soovitan pika kitsa tilaga kastekannu (nagu teeks chemex kohvi) ja kuna veega spreipudel on pea igapäevaselt kasutusel, võiks selleks midagi ilusat olla. Enda oma (pildil) tellisin Granitist.

Tundub, et sai peaaegu kõik kirja. Lõpusõnadeks ütlen Google, Google ja veel kord Google. Iga taimeliik – olgu see maranta või monstera – tahab natuke isemoodi hoolitsust, valgust ja soojust ning pole midagi, mida teised taimesõbrad poleks juba kirja pannud. Kui taime nimi läheb meelest, on abiks rakendus Google Lens. Soovituslik on muidugi lihvida oma inglise keelt ja vastavas keeles ka guugeldada. Eriti hästi saab abi – nagu juba alguses juttu oli – YouTube’i õpitubadest. Ja kui midagi jäi segaseks, nõustan vabatahtlikuna taimesõpru ikka ja jälle oma Instagrami-konto vahendusel.

Käesoleval nädalal esitleti Tallinna Kaubamajas pidulikult PAI järjekorras juba üheksandat disainerkollektsiooni, mille autoriteks on sel korral ema ja tütar, armastatud maalikunstnik Epp Maria Kokamägi ning keraamik Liisu Arro.

Kaubamaja armastatud kodutekstiilide kaubamärk PAI sai alguse 2012. aastal ning läbi aastate on tehtud koostööd mitmete Eesti kunstnike ja disaineritega. Limiteeritud koguses valmivatest disainerkollektsioonidest on kujunenud oodatud sügisene traditsioon. Tänavusest koostööst sündis kaks omanäolist kollektsiooni – Epp Maria Kokamägi „Indigo öö“ ja Liisu Arro „Unenägude aed“.

Ehkki Epp Maria ja Liisu kunstilised käekirjad ning loomevahendid on erinevad, ühendab neid armastus käsitsi loomise vastu. „Me kumbki pole digikunstnikud. Teeme kõike käsitsi, paberi peale, pliiatsiga,“ räägib Liisu. Epp Maria sõnul oligi koostöö juures põnev see, kuidas digimaailm ulatas käe traditsioonilisele kunsti tegemise viisile ning maal lõuendil leidis seekord tee teisele kangale – voodipesule. „Kunst sobib igasse kodusse ja teebki kodust oma kodu, selleks ei pea elama palees või galeriis,“ ütleb Liisu Arro.

„PAI disainerkollektsioonidest on aastatega kujunenud Kaubamaja jaoks väga armas traditsioon. Tänavune koostöö on eriline juba seetõttu, et esimest korda kohtuvad ühes PAI kollektsioonis kahe põlvkonna looming ja kaks väga erinevat kunstilist käekirja. Epp Maria ja Liisu töid ühendab aga värviküllus, fantaasia ja väga isiklik maailm. Just seda PAI disainerkollektsioonidega otsimegi – midagi, mida mujalt ei leia ja mis muudab kodu päriselt enda omaks,“ kommenteeris Kaubamaja turundusdirektor Britta Ratas.

Kaubamaja Kodumaailmas toimunud esitlusüritust juhtis Kelly Kipper, kes vestles Epp Maria ja Liisuga loomingust, inspiratsioonist ja ühisest loomisest. Muusikalise meeleolu lõi hinnatud kontrabassist Peedu Kass ning maitseelamuste eest hoolitses loomulikult Anni Arro.

Vaata fotosid toimunud sündmusest galeriis!

PAI x Epp Maria Kokamägi „Indigo öö“ ja PAI x Liisu Arro „Unenägude aed“ on saadaval limiteeritud koguses eksklusiivselt Tallinna ja Tartu Kaubamajas ning Kaubamaja e-poes.

Marine Serre’i poolkuu on viimase kümnendi jooksul jõudnud peaaegu kõikjale – kleitidele, pluusidele, kottidele ja aksessuaaridele. Nüüd teeb moemaja oma tuttava motiiviga väikese kõrvalepõike interjööri ning katab sellega ühe 1960. aastate Prantsuse mööbliklassiku.

Nimelt on koostöös Prantsuse mööblitootja Chaisoriga valminud kolm limiteeritud versiooni ettevõtte iseloomulikust kokkupandavast toolist. 1962. aastast Prantsusmaal toodetud Chaisori tooli disainis ettevõtte asutaja Léo Jouk ning selle võlu peitub üsna lihtsas vastuolus: tooli saab küll kokku panna, kuid oma konstruktsioonilt ja olekult mõjub see pigem püsiva mööbliesemena. Muide, tänaseni Prantsusmaal käsitsi valmistatavate toolide vastupidavust kinnitab ka 30-aastane garantii.

Marine Serre’i versioonid kannavad nimesid Tan, Inverse Tan ja Denim ning kõik kolm on kaetud moemaja All-Over Moon mustriga. Iga tool on ka individuaalselt nummerdatud.

Koostöö puhul on sümpaatne, et küsimus ei ole pelgalt moelogo paigutamises järjekordsele tarbeesemele. Marine Serre ja Chaisor kohtuvad pigem ühises huvis esemete pikaealisuse, käsitöö ja pärandi vastu. Toolist saab siin argine objekt, mis on mõeldud kasutamiseks ja hoidmiseks – ideaalis pikkadeks aastateks.

Limiteeritud toolid on juba müügil Marine Serre’i veebipoes www.marineserre.com.