Telliskivi Loomelinnaku väligaleriisse saabub aasta kõige pimedamal ajal polaarpäev, kui 6. novembril kell 18.00 avatakse Silvia Pärmanni fotonäitus “Jahendad maastikud”, mille tööd on pildistatud kaugemal põhja pool kui Siber, Alaska ja enamik Gröönimaast – Svalbardi saarestikus asuvates kaevanduslinnades Longyearbyenis ja Barentsburgis. Näitus dokumenteerib igapäevaelu Norrale kuuluvas umbes 2000 elanikuga Longyearbyenis ja 450 elanikuga vene kaevanduslinnas Barentsburgis.

76. ja 81. põhjalaiuskraadi ja 10. ja 35. idapikkuskraadi vahel asub karm maa, mille maastikust rohkem kui poolt katavad liustikud. Koht, mille meeleolu loovad fjordid, lumi, võimsad mäed, jääkarud ja kaevandused. Või oleks õigem öelda – lõid meeleolu? Külmakõrbes on alates 1971. aastast on keskmine õhutemperatuur tõusnud 7°C. Külma maa muutumine lihtsalt jahedaks on põhjustanud dramaatilisi muutusi eelkõige sealsele ökosüsteemile. Ehkki Svalbardil kivisöekaevandustest töötavad tänaseks veel kaks, on kaevanduste sulgemise argumendiks olnud vähene tasuvus ja kivisöevarude lõppemine, mitte mure keskkonna pärast.

“Arktiliste alade sulamine ja soojenemine ei ole tingitud muidugi ainult inimese käitumisest seal kohapeal – sealne tegevus on väga-väga väike murdosa selles põhjuste meres. Aga seal, kus inimene on iga päev kohal, on seda inimesel endal kõige raskem ignoreerida. Näiteks on viimased 150 aastat seal kodusid rajatud majadesse, mis seisavad igikeltsa rammitud vundamendipostidel. Igikeltsas võib puit püsida muutumatuna aastatuhandeid. Sulav igikelts ohustab kodusid, mis seisavad nüüd mädaneval alusel. Oht ei lähene ainult maa seest, palju suuremaks ohuks on kliima soojenemisega järjest sagenenud laviinid, mis juba on tapnud inimesi ja hävitanud kodusid,” rääkis Silvia Pärmann. Tekitatud kahju ja koledate tagajärgede eest on inimesel võimalik lihtsalt ära lennata. Jätta lumistele väljadele maha oma kõledad tühjad kaevandused ja lahkuda, nagu poleks midagi olnud. Aga seal juba tuhandeid aastaid enne inimese saabumist elanud jääkarude ja põhjapõtrade elu on ohus, kuna muutunud kliimas on nende juurdepääs toidule palju keerulisem.

Silvia Pärmann on Eesti fotograaf, kelle töö tõmbab tähelepanu probleemidele maailmas, millest on püütud mööda vaadata, kuid millega tegelemist ei ole enam võimalik vältida. Silvia loomingus on kesksel kohal inimese ja teda ümbritseva keskkonna suhted ning neist lähtuvad konfliktid, olukord tunnustamata riikides ja inimese ökoloogiline jalajälg planeedil.

Näitus “Jahendad maastikud” jääb Telliskivi Loomelinnaku väligaleriis avatuks 25. jaanuarini 2020.

Kui sügisene Londoni-reis on juba mõttes või kalendris, tasub Victoria and Albert Museum seekord kindlasti marsruuti lisada. 21. septembril avatakse V&A South Kensingtonis näitus „The Burberry Trench: Crafting an Icon“, mis võtab lähema vaatluse alla ühe Briti moe kõige äratuntavama rõivaeseme – Burberry trentšmantli.

Burberry 170. aastapäeva tähistav väljapanek toob kokku haruldased esemed nii moemaja enda arhiivist kui ka V&A kogudest ning jälgib trentši teekonda praktilisest ülerõivast ja militaarse taustaga rõivaesemest üleilmseks moeikooniks. Lugu algab Thomas Burberry 1879. aastal leiutatud puuvillasest gabardiinist ning liigub edasi mantli konstruktsiooni ja käsitöö juurde: tähelepanu saavad nii käsitsi viimistletud krae, House Check vooder kui ka need väikesed funktsionaalsed detailid, mille algne eesmärk oli üsna proosaline – kaitsta kandjat Briti heitliku ilma eest.

Näituse lõpetab 19 Burberry moelavakomplekti viimase kahe ja poole aastakümne kollektsioonidest, mille loonud teiste seas nii Christopher Bailey kui ka Daniel Lee. Mitmed Burberry arhiiviesemed jõuavad seejuures avalikkuse ette esimest korda. Väljapanek toimub harva külastajatele avatud Prince Consort Gallerys ning on ühtlasi sissejuhatus V&A ja Burberry pikemasse koostöösse: 2028. aasta sügisel avatakse muuseumis täielikult uuendatud moegaleriide osana The Burberry Gallery.

„The Burberry Trench: Crafting an Icon“ on avatud 21. septembrist 2026 kuni 3. jaanuarini 2027 ning selle külastamine on kõigile tasuta. Uuri lisa vam.ac.uk.

Metropolitani kunstimuuseumi kostüümiinstituudi järgmine suurnäitus keskendub moeloojale John Gallianole – disainerile, kelle loominguline haare on jätnud sügava jälje viimase nelja aastakümne moepilti, kuid kelle karjääri saadab ka üks moemaailma vastuolulisemaid peatükke.

9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028 avatud näitus „John Galliano: Horizons” on esimene suuremahuline muuseuminäitus, mis on täielikult pühendatud Galliano loomingule. Ühtlasi saab temast kolmas elusolev moelooja, kellele Met on suurnäituse pühendanud. Varem on selle au osaliseks saanud Yves Saint Laurent 1983. aastal ning Rei Kawakubo 2017. aastal.

Väljapanek toob kokku Galliano loomingulise teekonna Givenchy, Christian Diori ja Maison Margiela moemajades. Lisaks rõivastele eksponeeritakse visandeid ja tema tööprotsessi arhiiviesemeid, avades disaineri loomemeetodit ning erakordselt lähenemist moele. Kostüümiinstituudi peakuraatori Andrew Boltoni sõnul käsitleb „Horizons” moodi omamoodi kaardistusena – paiku, ajalugu, identiteete ja kultuurilisi viiteid ühendava süsteemina, millest sünnivad Galliano fantaasiarikkad kollektsioonid. Näitus jaguneb kolme ossa – „Bearings”, „Horizons” ja „Atlas of Transformation” –, jälgides Galliano loomingu arengut ideest valmis rõivani.

Samas ei vaata näitus mööda ka disaineri keerulisest minevikust. 2011. aastal vallandati Galliano Diorist antisemiitlike väljaütlemiste tõttu ning järgnenud aastad kujunesid tema jaoks avaliku kahetsuse, sõltuvusravi ja aeglase professionaalse rehabilitatsiooni perioodiks. Met rõhutab, et näitus käsitleb teadlikult ka küsimust, kuidas suhestada loomingulist pärandit eetilise vastutusega.

Kuigi 2027. aasta Met Gala teema pole veel avalikustatud, on üsna tõenäoline, et see lähtub kevadnäitusest endast ning toob Galliano esteetika taas moemaailma keskmesse.