Foto: Disney+
Kes aga on Daniel Brühl? Pärast oma läbimurderolli Saksamaa tragikomöödias “Head aega, Lenin!” aastal 2003 mängis Brühl snaiprit, kes sai rahvakangelaseks natside poolt okupeeritud Pariisis filmis “Vääritud tõprad”, hiljem sai ta mitmeid nominatsioone oma näitlejatöö eest F1 legendist Niki Laudast rääkivas filmis “Rush”. Samuti on ta teinud mitu osa Marveli universumi filmides.
Kui rääkida sarjast endast, siis tänaseks on teada nii palju, et selle võtted toimusid möödunud aastal Prantsusmaal, Monacos ja Itaalias ning selle režissööritööd jagasid Jérôme Salle ja Audrey Estrougo. Isaure Pisani-Ferry stsenaariumit aitas aga vormida Raphaëlle Bacqué, raamatu “Kaiser Karl: The Life of Karl Lagerfeld” autor. Sarja loojad lubavad, et vaatemäng tuleb suurejooneline – hõlmates peenelt taasloodud kortereid, moeetenduste toimumispaiku ja ikoonilisi moemaju ja loovjuhte. Samuti 3000 kostüümi, mille on loonud Pascaline Chavanne.
Sari, mis täis moemaailma suurnimesid, metsikuid pidusid ja eepilist moodi, linastub 7. juunil Disney+ ja Hulu platvormidel.
Kui „Emily in Paris“ on algusest peale liikunud kusagil Pariisi postkaardi, moefantaasia ja kerge kultuurišoki piiril, siis finaalhooaeg ei kavatse selles osas tempot maha võtta. Uue hooaja võtted algavad Kreekas, jätkuvad Monacos ning viivad Emily lõpuks tagasi Pariisi – linna, mille ümber kogu see kõrgetel kontsadel kulgenud seiklus kord algas.
Sarja looja Darren Star nimetas „Emily in Paris’i“ tegemist kogu meeskonna jaoks elu reisiks ning tänas nii Netflixi, Paramounti kui ka fänne, kes on Emilyga selle teekonna kaasa teinud. Kuigi sari on aastate jooksul pakkunud piisavalt ainest nii armastajatele kui ka silmade pööritajatele, on selle mõju moele, fantaasiatele ja Pariisi kui popkultuurilise lavastuse kuvandile olnud vaieldamatu.
Viimases hooajas naasevad teiste seas Philippine Leroy-Beaulieu, Ashley Park, Lucas Bravo, Lucien Laviscount, Samuel Arnold ja Bruno Gouery. Mis saab Emily, Mindy ja nende stiilselt keeruliseks elatud suhetest, jääb esialgu veel saladuseks. Üks on aga selge: „Emily in Paris“ ütleb adieu täpselt nii, nagu temalt oodata võiks – suure žesti, rohke pagasi ja tõenäoliselt mitte kõige praktilisemate jalanõudega.
“Lugu “veel 1 minut” räägib ühest lühikesest, intensiivsest armumisest välismaal – inimesest, keda tundsin vaid nädal aega,” kirjeldab loo tausta ning loomisprotsessi Norman ise. “Suhtlus oli lihtne, huvid kattusid, tegelesime mõlemad muusikaga, ja kontakt tundus loomulik. Ometi jäi meie vahele mitmeid takistusi. Kuigi sümpaatia oli mõlemapoolne, pidime tunnistama, et reaalsus ei toetanud meie koosolemist. Kahe kuu jooksul olime teksti teel emotsionaalselt väga seotud, aga lõpuks tuli otsus: olla aus ja minna lahku. Naljakas öelda “lahku minna”, kui me polnud kordagi füüsiliselt koos, ent vaimselt olime väga lähedal, ja sellest me ka lahti lasime. Selle looga soovisin kirjutada kõige ilus-kurvemat lugu, mida suutsin ette kujutada. Koosveedetud hetked olid siirad ja erilised, aga pidid lõppema.”
Loo kirjutamine toimus koos Kelly Vaskiga ja sarnanes Normani sõnul pigem teraapiasessioonile. “See oli esimene kord, kui ma lubasin kellelgi olla osa sellest protsessist nii sügavalt. Mäletan, kuidas Kelly ütles, et just see ausus pani loo teise salmi paika – täpselt nii, nagu see pidigi olema.” Muide, enamik instrumendid mängis Norman sisse ise oma Mustamäe korteris.
Koos singliga avaldas Norman loole “veel 1 minut” ka muusikavideo, mille autor on Velle Tamme.
