Foto: Maison Beasti reklaamfotodel näeb ka kaasasutaja Kristiina Jeromansi. | Maison Beast
Nädalapäevad on möödas hetkest, mil sotsiaalmeediasse hakkas ilmuma põnevust tekitavat uut visuaali. Värske Eesti bränd? Streetwear’i kategoorias? Veidi spioonitööd ja privaatsõnumeid ning juba istusingi laua taga brändi kahe asutaja Kristiina Jeromansi ja Mihail Burõhhiga, et uudistada äsja ilmavalgust näinud kaubamärgi taustalugu ja tulevikuplaane.
Eestis sündivate brändide puhul käib kõik tasa ja targu, sest meil jääb sageli puudu kas julgusest, finantsidest või mõlemast. Maison Beastil ei tundu ühtegi sellist probleemi olevat.
Kristiina: Jah, sul on õigus. Võrreldes sellega, mida loon oma nime alt, on tegemist väga erinevas tempos kulgeva ettevõtmisega ja ka võimalused kollektsiooni loomiseks on teised.
Kristiina disainitaust pole meile saladus. Kuidas sina, Mihail, brändi tegema sattusid?
Mihail: Tulin Eestisse ammu, juba 1998. aastal. Kasvasin üles Iisraelis, aga mu juured on siin. Rändasin maailmas ringi, õppisin Šveitsis, käisin pikalt Eesti ja USA vahet. Ühel hetkel oli mul isegi hiphop-artistina plaadileping Sony BMGiga.
Nüüdseks olen pikalt olnud seotud äriga. Võtame Maison Beasti ehitades snitti mu erinevatest projektidest. Olen kaasasutaja ka eduka vaimse tervise äpi MindSpa juures. Proovides sellega maailma vallutada teadsime kohe alguses, et mängime kõrgliigas maailma suurimate konkurentidega ning peame tegema asju korralikult – uksed hakkasidki avanema. Sain aru, et peame kohe võtma sihikule turu, kuhu müüa tahame ja mitte leppima vähemaga. Kasutame seda loogikat ka praegu. Me ei lähe lihtsama vastupanu teed ei visuaalide, ei veebilehega, ega ka millegi muuga. Kasutame selleks andekate sõprade abi ja oleme ise nutikad.
Meie näeme brändi esimesi elumärke nüüd. Kui kaua teie tiim juba tegutsenud on?
Kristiina: Üldse mitte kaua. Mulle avaldab endalegi muljet, kuhu me lühikese ajaga jõudnud oleme. Tundub, nagu oleksime tegutsenud terve aasta, aga tegelikult valmis kollektsioon pelgalt nelja kuuga. Saime valmis nii disaini, rõivanäidised kui kogu ülejäänud pudi-padi.
Aga ikkagi, mis ajendas üldse alustama?
Mihail: Stardi jaoks olulises rollis olid digitaalsed tegelased, keda läbivalt kollektsioonis näete. Omandasin kunagi nende kasutamise õigused ja tahtsin nendega midagi lahedat teha – mõtetes hakkas arenema bränd.
Ma ei tahtnud ainult rõivastega piirduda, ent alustasin siiski nendest. Ühiste tuttavate kaudu sisenes Maison Beasti loosse Kristiina. Mõlemale suureks üllatuseks huvitas meid samasugune mood, meil olid samad muusika- ja kultuurimõjutused. Mõistsime üksteist esimesest kohtumisest alates. Lubasin kohe alguses, et alustades paneme mängu kõik kaardid: teeme parima produktsiooni, parimad visuaalid ja loome tõeliselt kvaliteetseid rõivaid. Lisame neile collectible mänguasju, kunsti, miks mitte isegi sööki-jooki jmt.
Meie tiimis on kunstnikud, muusikud ja disainerid. Kõikidest meie tegemistest jookseb läbi loominguline element. Alustame küll online-märgina, ent kunagi tulevikus võiksid meil olla ka oma poed või vähemalt pop-up’id. Ja nendest peaksid kliendid saama tõeliselt mõjusa kogemuse – kaotama end muusikasse, kunsti ja moodi. Just seetõttu ei näe me vajadust enda brändi teiste poodidesse müügile saada.
Ja kui suur tiim teil hetkel seda maailma loomas on?
Kristiina: Oi, see tiim on hetkel siiski superväike. Aga ma usun, et see väiksus on hetkel meie edu alus. Oleme saanud teha asju kiiresti just tänu sellele. Loomulikult teen ma tiimis asju, mida ma suurema brändi juures disainerina ei teeks, näiteks olen ka tehnoloogi ja konstruktori rollis. Brändinguga tegelesime ka täitsa ise. Disainisime koos teiste asutajate Kaido Põldma ja Erik Tselenkoga kõik ise, sest kontseptsioon oli juba tugevalt olemas. Ainult selle, mida me ise tõesti teha ei oska, tellime väljast.
Mihail: Oleme õnnega koos, et meil olid tootmise osas varasemad kontaktid olemas. Teeme koostööd ühe Singapuri ettevõttega, kellelt saame täisteenuse. Nemad valmistavad meie jooniste põhjal ette näidised, teevad lõiked, hangivad kvaliteetsed materjalid ja organiseerivad tootmise nii rõivastele, nipet-näpet rõivadetailidele ning siltidele.
Eesti loojad on selliste kontaktide hankimisega tavaliselt püsti hädas, hea kui saab sildid tellitud.
Kristiina: Oma töös Bredeni disainerina olen ma kokku puutunud väga suure hulga kohalike teenusepakkujatega. Ma pooldan väga kodukandis tootmist, aga antud hetkel ei olnud siinsetel ettevõtetel lihtsalt võimekust pakkuda seda, mida soovisime. Tegime mõned katsetused ja otsustasime, et vähemalt esimeste kollektsioonide puhul toodame mujal. Tulevikus loodame seda muuta.
View this post on Instagram
Mis on teie jaoks oluline? Milliseid väärtuseid te bränd kannab?
Kristiina: Jätkusuutlikkuse rõhutamine tundub tänapäeval juba veidi väsinud. See ei tohiks olla eraldi märkimist väärt, vaid iseenesest mõistetav. Meie puhul väljendub see ennekõike superkvaliteetsete kangaste ja tehnoloogiate kasutamises – me asjad lihtsalt peavad kaua vastu ja tahame, et meie kliendid kannaksid neid kaua. Ka ei plaani me liiga palju toota. Esimese kollektsiooni jaoks tellisime igast esemest 100 tükki, et hoida unikaalsust. Nii tekib esemetele ka re-sale’i osas väärtus ja see on tänapäeval oluline. Kollektsioonidesse ei jää läbivaid mudeleid. Kui ilma jäid, siis ongi nii.
Ma olen nõus, et peaksime rääkima rohkem erinevatest viisidest, kuidas brändid saavad kestlikud olla või aidata oma klientidel seda teed kõndida. Kvaliteetsete esemete pikalt kandmine, nende elutsükli peale mõtlemine, on kindlasti üks võimalustest.
Kristiina: Kestlikuse teemaga ei taha me liigselt eputada, sest see võib mõjuda rohepesuna. Jah, meie jaoks on oluline just kvaliteet ja loomulikult ka unikaalne disain. Pusade ja t-särkide puhul me toorikuid näiteks ei kasuta.
Miks streetwear? Kuidas te selle suunani jõudsite?
Kristiina: Eks see valik üllatab paljusid mu sõpru, aga mitte mind ennast.
Mihail: Olin aastaid seotud tööga, mis nõudis mult väga ametlikku välimust. Sisemiselt olin aga endiselt hardcore hiphopi-mees. Mulle ei meeldinud siis ja mitte ka praegu mõte, et peame end sildistama. Meil on kõigil päevatöö ja oma kired. Äkki saaksime need ühendada, ja ka rõivastuda nii nagu tegelikult tahame? Sellest mõttest tuleb ka meie nimes olev beast, see elukas, see tõeline isiksus, kes tahab meist välja pääseda. Just seetõttu kasutame ka julgeid värve ja disaini.
Siit jõuamegi jälle väärtuste juurde. Ka eneseväljendus tundub olevat üks brändi alustalasid?
Mihail: Jah, seda kindlasti. Lisaks sellele on meie jaoks väga oluline fakt, et oleme unisex-bränd selle sõna otseses mõttes. Kui vaatad ringi meie veebisaidil, siis näed, et kõik rõivad on duublis nii naiste kui meeste seljas üles pildistatud. Ka meie tiim on mitmekesine. Kindlasti kannab me bränd ka põhjamaiseid väärtusi. Oleme ennekõike põhjamaine bränd, mille fookus on kvaliteedil, esteetilisel väärtusel ja lihtsusel.
Kristiina: Võibolla oleme siiski veidi rohkem mängulised kui põhjamaistelt brändidelt oodatakse.
Eks see põhjamaiste brändide surmtõsiduse aste ole viimasel ajal ka veidikene muutunud. Vaatame kasvõi Kopenhaageni moenädalatel esitletud brände – vanakooli minimalismi on näha üha vähem.
Mihail: Meie tahame olla lihtsad, aga ka julged ja väljapaistvad. Ma ei tahaks liialt rõhutada seda, et tegutseme teistmoodi kui Eestis üldiselt, aga mingid nüansierinevused kindlasti on. Eestis luuakse naeruväärselt palju lahedaid asju, aga loojad on häbelikud ja ei nõua tähelepanu.
Aga kas te siis üldse olete õige Eesti bränd? Kui suurt rolli Eesti teie loos mängib?
Kristiina: Mina olen täielik Eesti patrioot. Meie riigil on nii huvitav lugu. Me kindlasti ei varja oma Eesti päritolu – tutvustavates tekstides on alati mainitud, kust me tuleme.
Mihail: Eesti edulooga seob meid kindlasti ka brändi digitaalne pool. Esimese kollektsiooniga pole see veel nii ilme, ent tulevikuplaanides on digitaalsel poolel kindlasti suur roll. Juba praegu on kõik meie disainid olemas ka digiformaadis, Maison Beasti rõivaid kannavad ka meie tegelased.
Lõppkokkuvõttes tahame olla valmis VR-maailma jaoks või selle maailma jaoks, kus rõivaste sees on NFC-kiibid, mille kaudu saad oma rõivaid audentida. Selline digivisioon on minu arust väga eestlaslik. Ja ka meie ettevõtte tööeetika on eestlaslik – kui midagi lubame, siis teeme selle ka ära.
Kes teie loomingut kandma hakkab?
Mihail: Tunnen oma tausta tõttu streetwear’i turgu päris hästi, olen olnud pikalt selle stiili megatarbija. Tegemist on hetkel kõige kiiremini kasvava turusegmendiga. Ka kõik suuremad moemajad, näiteks Louis Vuitton, Dior, Balenciaga, on oma ampsu võtmas. Tänaseks on see suund juba nii populariseeritud, et neid rõivaid võib kanda mis iganes situatsioonis. Usun, et meie kandja jääb vanusevahemikku 16-45 ja on pigem mees, kuigi viimast tahame me muuta. Eeltellimusi on tehtud USAst, Kanadast ja ka Euroopast. Ka Eestis on huvi olemas, märkasime seda juba siis kui lokatsioonidel asju pildistamas käisime.
Teise Eesti seosega brändi Racer Worldwide’i publik tundub olevat üha nooremaks muutumas, tänaval näeb nende rõivaid pigem teismeliste seljas, kes emme-issi rahadega ostlevad.
Mihail: Nad on suuna võtnud pigem punk rock’i suunas, mis ongi üldiselt veidi noorema publiku teema võrreldes hip-hopiga. Ma austan väga nende saavutusi. Nad toovad rahvamassid kohale isegi Pariisis. Mulle meeldib nende lugu ja mul on hästi hea meel, et meil on selliseid brände. Teise Baltikumi näitena saab tuua leedukate Broken Planeti, mis suutis UK turule murda ja seal nüüd suuri tegusid teeb. Need edulood on ägedad ja ootan väga, et saaksime oma peatüki kirjutada.
Jääbki üle küsida, mis teid tuleviku juures kõige rohkem erutab?
Mihail: Tahame arendada brändi, mis annaks inimestele eneseväljendusvõimaluse mitmel erineval moel. Ei tahaks kasutada kulunud väljendit lifestyle-bränd, aga see tundub kasutuselolevatest terminitest siiski kõige täpsem. Aasta lõpus plaanime teha midagi põnevat ka Eestis, kindlasti leiame mingi viisi. Teeme näiteks laheda pop-up’i. Ja ka teise drop’i jaoks on meil juba lahedaid mõtteid varuks.
Kristiina: Hoiame end tagasi, et mitte kõike välja rääkida. Usume endasse ja sellesse, mida teeme ning teame, et ka tulevased kliendid oskavad seda hinnata.
Uuri lisa maisonbeast.com, samuti hoia brändi tegemistel silma peal Instagramis.
Astudes Sille Randviiri kesklinna industriaalsemasse nurka peidetud stuudiosse justkui vahetad Tallinna Kopenhaageni vastu. Kõrged valged seinad, suured aknad, meeldiv muusika ja elegantne sisustus komplementeerivad seinte ääres paiknevatel stangetel ilutsevaid rõivaid. Nende multifunktsionaalsete kleitide ja set’idega võib minna olenevalt kandja õhtu eesmärkidest nii klubisse pidu panema kui presidendi vastuvõtule komplimente koguma. Maandun Sille mugaval diivanil ja lasen ta mõtetel vabalt voolata. Aeg-ajalt kõõritan ideaalse musta pusa suunas, mis mulle toanurgast sosistab, et just tema ongi mu elust puudu ja tahab minuga koos koju minna.
Alustame algusest
“Olen pärit Märjamaalt, käisin seal gümnaasiumis,” alustab Sille. “Ma arvan, et see juhtus kuskil 10. või 11. klassis, kui hakkasin endale ise riideid tegema. Mu vanaema oli omal ajal rätsep ja ema on alati olnud käsitöös tugev, ka mina käisin põhikoolis käsitööolümpiaadidel. See oli mul alati kuidagi käpas. Hakkasin siis endale ise riideid tegema ja klassikaaslased olid kohe platsis nagu väikesed harakad – tahtsid ka midagi ägedat saada. Nii see algaski ja gümnaasiumi lõpuks oli otsus tehtud, mida edasi õppima lähen: rätsepaks ja stilistiks.
Pärast rätsepakooli tegin eritellimustel õhtukleite ja pruutkleite, mu lõputöö oligi mu esimene pruutkleit. Nii läks päris mitu aastat, kuni sain aru, et kliendid tulevad oma piltidega ja ma lihtsalt teengi neid pilte järele. Tundsin, et see ei ole see, mida ma teha tahan, ja läksin Taani õppima.”
Rätsepakool andis Randviirile tugeva baasi, nii lõigete osas kui õmblemises. “Õppisin, kuidas konstrueerida, kuidas modelleerida, kuidas ühte eset nullist luua. Kui ma Taani õppima läksin, oli see väga suureks eeliseks. Disainerid joonistavad paberile kavandeid, mis võivad olla väga lahedad, aga kui sa ei oska seda päriselt valmis teha, siis mis sellest ägedusest alles jääb?” Taanist viis aastat tagasi tulles tegeles Randviir algul rohkem stilistikaga, kuid nüüdseks on ta sellest enamjaolt loobunud ja on keskendunud eelkõige Puue brändi arendamisele.
Korda luues
Disaineri 2025. aasta debüütkollektsioon kandis nime “Kaos”. Temale kaos ei olnud tol hetkel niivõrd miski, mida silmaga näed: “Disaini mõttes oli see pigem seisund, mis mind sel hetkel, kogu selle protsessi käigus, valdas. Kollektsiooni luues oligi mu sisemiseks tungiks luua sellesse segadusse kord.”
Üks paras segadus võib valitseda loomingulise inimese peas ka moeloome äriosaga tegeledes. Sille on kindel, et ilma ärilise mõtlemise ja leidlikkuseta brändi Eestis ehitada pole võimalik. “Ausalt öeldes ei ole see lihtne – sa lihtsalt investeerid kogu aeg. Materjalid on läinud väga kalliks ja nende kättesaadavus väga keeruliseks. Mõned kangad, mida varem kasutasin, on üldse tootmisest maha läinud, furnituuriga on sama lugu. Hõbenõela kollektsiooniga alustades käisin terve Tallinna läbi ja mitte kuskil ei leidnud näiteks valget triiksärgikangast ega musta mantlikangast. Lõpuks tuli appi Eve Hanson, kelle ateljeest leidsin vajalikud materjalid.”
View this post on Instagram
Randviiri jaoks algab disainiprotsess väikestele asjadele keskendumisega. “Minu töö on väga detailipõhine: teen neist lähtuvalt ühe toote valmis ja siis hakkan inspireerituna sellest tegema järgmist. Üks triiksärk tekkiski umbes kaks nädalat tagasi mõttega, et ma ei jõua vajalikku furnituuri välismaalt kätte saada, sest need asjad tulevad tavaliselt kolm-neli nädalat. Pidin leidma uusi viise, kuidas soovitud efekti saavutada.”
Hoitud asjad
Kas Eestis jagub kvaliteetsele kodumaisele disainile ostjaid? Sille usub, et jagub, sest lisaks kvaliteedile on inimestele paratamatult oluline ka brändi identiteet. “Need inimesed, kes tahavad eristuda, on olemas. Võib öelda, et nõudlust on mul pigem rohkem, kui ma praegu pakkuda suudan. Loodetavasti saab Hõbenõela kollektsiooniga samaaegselt valmis ka koduleht. Lisaks eneseväljendusele on kollektsiooni suunitlus olla kantav ja müüdav, sest lõppkokkuvõttes on see mu töö ja maksan sellega oma arveid. Teen teadlikult ready-to-wear’i ja olen praegu teinud väga palju lõikeid eesmärgiga, et nad oleksid skaleeritavad ja saaksin neid tootmisse viia.”
Brändiga on disaineri sõnul see imelik asi, et kõigepealt ehitad selle üles ideede maailmas ja füüsilise tooteni jõudes pead tagasi tulema päris maailma. “Suur segapudru käib. Ühelt poolt tahan, et kollektsioon oleks eristuv ja lahe ja edgy, aga teiselt poolt mõtlen alati ka kliendile ja sellele, kas see sobib tema ellu, kas ta tunneb end nendes asjades hästi. Paljud minu kliendid on loomevaldkonna inimesed, kes väärtustavad disaini. Nagu ikka, ka lõpetajaid on mul tavaliselt väga palju! See on minu jaoks väga suur kompliment ja tekitab sooja tunde, kui keegi tahab olulist hetke just minu kleidis või kostüümis tähistada. Tean ka seda, et minu kliendid hoiavad minu asju, hooldavad neid ja see tagab, et need jäävad garderoobi kauaks püsima.”
“hõbe” Hõbenõelale
Jõuame jutuga Puue brändi koduni, Sille ateljeeni, mis annab tema kollektsioonidele niivõrd sobiliku tausta. Ruum on Sille jaoks väga oluline: “Ma veedan stuudios enamiku ajast, koju lähen lihtsalt magama. Mu keskkond peab olema avar, ilus ja selline, kus ma saan klienti vastu võtta. Arvan, et õige keskkond paneb ka klienti disaini rohkem väärtustama.” Lisaks sisekujundusele pakub disainerile huvi ka aksessuaaride tootmine: “Olen hakanud tegema päris palju kotte ja eks mulle üleüldse meeldivad igasugused väikesed jubinad. Võimalik, et hakkan tootma lisaks kottidele ka midagi veel.”
Randviiri loodud esemed on pealtnäha lihtsad ja minimalistlikud. “Eks ole Skandinaavia stiil on minu taustaks,” ei tee Sille saladust. Tegelikkuses aga on iga tema toode väga mitmetahuline: pealt on see lihtne triiksärk, aga kui süvenenult vaadata, leiab mitmeid põnevaid detaile, näiteks tagaluku. “Kui särk on seljas, ja on lukk seljalt lahti, seda saab kleidina kanda, kui tõmbad luku kinni, muutub kleit särgiks tagasi. Siin on ka reguleeritavad kinnitused, mis samuti mängulisust lisavad,” selgitab Sille. “Mõtteviis, et detailides on jõud, on jõudnud minu disaini stilistikatöö kaudu. Selle puhul võtad mingi baas-outfiti ja hakkad sinna juurde lisama kingi, kotti, ehteid, mis lõpuks panevad terviku elama. See on mu lähenemist disainiprotsessile muutnud: ma ei disaini ainult üht toodet, vaid mõtlen kohe alguses läbi stilistika – selle, kuidas toode kandja seljas elama hakkab. Veel meeldib mulle luua kontraste: õhuline, voolav kangas ja aktsentidena juures robustsemad detailid.”
Mida näitab Randviir moenädala laval? “Uus kollektsioon on mingis mõttes muidugi sarnane eelmisele, töötan ju selle kallal, et mul oleks äratuntav käekiri. Ma ei hakka jalgratast leiutama. Aga värvides on muutus: eelmises kollektsioonis oli mul palju pruuni, erinevaid halle ja üsna palju valget. Nüüd on valget vähem, pigem domineerib nude, kaks erinevat halli ja must. Väga palju musta, ma ei saa mustast üle! Isegi kui hakkan mingeid värve katsetama, lähen alati tagasi musta juurde. Mulle endale see kokkutulnud palett väga meeldib. Tanel Veenre ütles mulle kunagi, et mu asjad on väga styling-based ja ka trend-based ja siinkohal ei saa vaielda.”
Tööd ja armastust on uude kollektsiooni läinud Randviiril enam kui küll. “Ma olen sellesse pannud kõik, mida olen viie aasta jooksul õppinud ja teinud, et luua oma identiteeti, aga kindlasti toonud juurde ka uuendusi. Kollektsiooni nimi on “sølv”, mis ongi taani keeles “hõbe”. Tahan, et see kollektsioon saaks mu brändi visiitkaardiks. Enamik lõikeid on uued, isegi kui üldine vaib on eelmise kollektsiooniga sarnane. Kindlasti tegin kogu konstrueerimist nii korrektselt kui võimalik, et seda, mis tuleb lavale, saaks ka õmblejatele seeriatootmiseks üle anda.”
Sõbrad ja maagiline kaitserüü
Sillel on vedanud toetavate lähedastega. “Ideid meeldib mulle põrgatada moevaldkonna kaaslastega, näiteks Mari-Ly Kapiga ja Katrin Aasmaaga, kes kuuluvad ka minu parimate sõprade ringi. Siiani olen enamjaolt üksi ja omaette toimetanud, aga brändi kasvuga olen aru saanud, et edasiviiv jõud on hea tiim. Minu unistus on, et varsti on mul stuudios oma õmbleja, et sellest tulenevalt läheks tootmisprotsess lihtsamaks ning kiiremaks. Kõige lähedasemad sõbrad, pere ja mu kaaslane on need, kes nende paari kuu jooksul enne kollektsiooni esitlust on olnud kõige suuremaks toeks nii mentaalselt kui füüsiliselt.”
Mida disainer ise igapäevaselt kannab? Nagu selgub, sedasama võrgutavat musta pusa, mis on mulle terve intetrvjuu aja silma teinud. “Kui peaksin valima eluks ajaks ühe rõiva, siis see oleks must kapuutsiga pusa. Seda ma ilmselt kõige rohkem kannangi igapäevaelus. See on kõige mugavam toode, ükskõik kuidas sa välja näed ja mida päev toob. Seda saab ka erinevalt stiliseerida. Paned alla dressid ja tossud ja oled ülimalt casual, paned alla kontsad ja lähed sellega kontserdile. Lisaks on ta pehme ja soe. Ja mustal pusal on mingi psühholoogiline maagia: kui tahad ennast peita, tõmbad kapuutsi pähe ja saadki omaette ning kaitstud olla!” Ei jää üle midagi muud kui nõustuda.
Ootan väga Randviiri “hõbedaga” kohtumist Tallinna moenädala catwalk’il, kus meid ootavad petlikult lihtsad kleidid, peen rätsepakunst ja pealtnäha lihtne, tegelikult aga maagilist jõudu täis moedisain.
Tänavused Kuldnõel ja Hõbenõel jagatakse sügisese Tallinn Fashion Weeki raames, 28. oktoobril toimuval Kuldnõela galal. Kuldnõelale on nomineeritud Lilli Jahilo, Karl Korsar ja Maria Tammeorg, Hõbenõelale Sille Randviir, Britten Pärkson ja Mari Lemet.
Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.
Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?
See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.
Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?
Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.
Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes?
Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.
Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.
Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?
Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.
Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.
Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?
See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.
Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?
Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.
Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
