Foto: Maison Beasti reklaamfotodel näeb ka kaasasutaja Kristiina Jeromansi. | Maison Beast
Nädalapäevad on möödas hetkest, mil sotsiaalmeediasse hakkas ilmuma põnevust tekitavat uut visuaali. Värske Eesti bränd? Streetwear’i kategoorias? Veidi spioonitööd ja privaatsõnumeid ning juba istusingi laua taga brändi kahe asutaja Kristiina Jeromansi ja Mihail Burõhhiga, et uudistada äsja ilmavalgust näinud kaubamärgi taustalugu ja tulevikuplaane.
Eestis sündivate brändide puhul käib kõik tasa ja targu, sest meil jääb sageli puudu kas julgusest, finantsidest või mõlemast. Maison Beastil ei tundu ühtegi sellist probleemi olevat.
Kristiina: Jah, sul on õigus. Võrreldes sellega, mida loon oma nime alt, on tegemist väga erinevas tempos kulgeva ettevõtmisega ja ka võimalused kollektsiooni loomiseks on teised.
Kristiina disainitaust pole meile saladus. Kuidas sina, Mihail, brändi tegema sattusid?
Mihail: Tulin Eestisse ammu, juba 1998. aastal. Kasvasin üles Iisraelis, aga mu juured on siin. Rändasin maailmas ringi, õppisin Šveitsis, käisin pikalt Eesti ja USA vahet. Ühel hetkel oli mul isegi hiphop-artistina plaadileping Sony BMGiga.
Nüüdseks olen pikalt olnud seotud äriga. Võtame Maison Beasti ehitades snitti mu erinevatest projektidest. Olen kaasasutaja ka eduka vaimse tervise äpi MindSpa juures. Proovides sellega maailma vallutada teadsime kohe alguses, et mängime kõrgliigas maailma suurimate konkurentidega ning peame tegema asju korralikult – uksed hakkasidki avanema. Sain aru, et peame kohe võtma sihikule turu, kuhu müüa tahame ja mitte leppima vähemaga. Kasutame seda loogikat ka praegu. Me ei lähe lihtsama vastupanu teed ei visuaalide, ei veebilehega, ega ka millegi muuga. Kasutame selleks andekate sõprade abi ja oleme ise nutikad.
Meie näeme brändi esimesi elumärke nüüd. Kui kaua teie tiim juba tegutsenud on?
Kristiina: Üldse mitte kaua. Mulle avaldab endalegi muljet, kuhu me lühikese ajaga jõudnud oleme. Tundub, nagu oleksime tegutsenud terve aasta, aga tegelikult valmis kollektsioon pelgalt nelja kuuga. Saime valmis nii disaini, rõivanäidised kui kogu ülejäänud pudi-padi.
Aga ikkagi, mis ajendas üldse alustama?
Mihail: Stardi jaoks olulises rollis olid digitaalsed tegelased, keda läbivalt kollektsioonis näete. Omandasin kunagi nende kasutamise õigused ja tahtsin nendega midagi lahedat teha – mõtetes hakkas arenema bränd.
Ma ei tahtnud ainult rõivastega piirduda, ent alustasin siiski nendest. Ühiste tuttavate kaudu sisenes Maison Beasti loosse Kristiina. Mõlemale suureks üllatuseks huvitas meid samasugune mood, meil olid samad muusika- ja kultuurimõjutused. Mõistsime üksteist esimesest kohtumisest alates. Lubasin kohe alguses, et alustades paneme mängu kõik kaardid: teeme parima produktsiooni, parimad visuaalid ja loome tõeliselt kvaliteetseid rõivaid. Lisame neile collectible mänguasju, kunsti, miks mitte isegi sööki-jooki jmt.
Meie tiimis on kunstnikud, muusikud ja disainerid. Kõikidest meie tegemistest jookseb läbi loominguline element. Alustame küll online-märgina, ent kunagi tulevikus võiksid meil olla ka oma poed või vähemalt pop-up’id. Ja nendest peaksid kliendid saama tõeliselt mõjusa kogemuse – kaotama end muusikasse, kunsti ja moodi. Just seetõttu ei näe me vajadust enda brändi teiste poodidesse müügile saada.
Ja kui suur tiim teil hetkel seda maailma loomas on?
Kristiina: Oi, see tiim on hetkel siiski superväike. Aga ma usun, et see väiksus on hetkel meie edu alus. Oleme saanud teha asju kiiresti just tänu sellele. Loomulikult teen ma tiimis asju, mida ma suurema brändi juures disainerina ei teeks, näiteks olen ka tehnoloogi ja konstruktori rollis. Brändinguga tegelesime ka täitsa ise. Disainisime koos teiste asutajate Kaido Põldma ja Erik Tselenkoga kõik ise, sest kontseptsioon oli juba tugevalt olemas. Ainult selle, mida me ise tõesti teha ei oska, tellime väljast.
Mihail: Oleme õnnega koos, et meil olid tootmise osas varasemad kontaktid olemas. Teeme koostööd ühe Singapuri ettevõttega, kellelt saame täisteenuse. Nemad valmistavad meie jooniste põhjal ette näidised, teevad lõiked, hangivad kvaliteetsed materjalid ja organiseerivad tootmise nii rõivastele, nipet-näpet rõivadetailidele ning siltidele.
Eesti loojad on selliste kontaktide hankimisega tavaliselt püsti hädas, hea kui saab sildid tellitud.
Kristiina: Oma töös Bredeni disainerina olen ma kokku puutunud väga suure hulga kohalike teenusepakkujatega. Ma pooldan väga kodukandis tootmist, aga antud hetkel ei olnud siinsetel ettevõtetel lihtsalt võimekust pakkuda seda, mida soovisime. Tegime mõned katsetused ja otsustasime, et vähemalt esimeste kollektsioonide puhul toodame mujal. Tulevikus loodame seda muuta.
View this post on Instagram
Mis on teie jaoks oluline? Milliseid väärtuseid te bränd kannab?
Kristiina: Jätkusuutlikkuse rõhutamine tundub tänapäeval juba veidi väsinud. See ei tohiks olla eraldi märkimist väärt, vaid iseenesest mõistetav. Meie puhul väljendub see ennekõike superkvaliteetsete kangaste ja tehnoloogiate kasutamises – me asjad lihtsalt peavad kaua vastu ja tahame, et meie kliendid kannaksid neid kaua. Ka ei plaani me liiga palju toota. Esimese kollektsiooni jaoks tellisime igast esemest 100 tükki, et hoida unikaalsust. Nii tekib esemetele ka re-sale’i osas väärtus ja see on tänapäeval oluline. Kollektsioonidesse ei jää läbivaid mudeleid. Kui ilma jäid, siis ongi nii.
Ma olen nõus, et peaksime rääkima rohkem erinevatest viisidest, kuidas brändid saavad kestlikud olla või aidata oma klientidel seda teed kõndida. Kvaliteetsete esemete pikalt kandmine, nende elutsükli peale mõtlemine, on kindlasti üks võimalustest.
Kristiina: Kestlikuse teemaga ei taha me liigselt eputada, sest see võib mõjuda rohepesuna. Jah, meie jaoks on oluline just kvaliteet ja loomulikult ka unikaalne disain. Pusade ja t-särkide puhul me toorikuid näiteks ei kasuta.
Miks streetwear? Kuidas te selle suunani jõudsite?
Kristiina: Eks see valik üllatab paljusid mu sõpru, aga mitte mind ennast.
Mihail: Olin aastaid seotud tööga, mis nõudis mult väga ametlikku välimust. Sisemiselt olin aga endiselt hardcore hiphopi-mees. Mulle ei meeldinud siis ja mitte ka praegu mõte, et peame end sildistama. Meil on kõigil päevatöö ja oma kired. Äkki saaksime need ühendada, ja ka rõivastuda nii nagu tegelikult tahame? Sellest mõttest tuleb ka meie nimes olev beast, see elukas, see tõeline isiksus, kes tahab meist välja pääseda. Just seetõttu kasutame ka julgeid värve ja disaini.
Siit jõuamegi jälle väärtuste juurde. Ka eneseväljendus tundub olevat üks brändi alustalasid?
Mihail: Jah, seda kindlasti. Lisaks sellele on meie jaoks väga oluline fakt, et oleme unisex-bränd selle sõna otseses mõttes. Kui vaatad ringi meie veebisaidil, siis näed, et kõik rõivad on duublis nii naiste kui meeste seljas üles pildistatud. Ka meie tiim on mitmekesine. Kindlasti kannab me bränd ka põhjamaiseid väärtusi. Oleme ennekõike põhjamaine bränd, mille fookus on kvaliteedil, esteetilisel väärtusel ja lihtsusel.
Kristiina: Võibolla oleme siiski veidi rohkem mängulised kui põhjamaistelt brändidelt oodatakse.
Eks see põhjamaiste brändide surmtõsiduse aste ole viimasel ajal ka veidikene muutunud. Vaatame kasvõi Kopenhaageni moenädalatel esitletud brände – vanakooli minimalismi on näha üha vähem.
Mihail: Meie tahame olla lihtsad, aga ka julged ja väljapaistvad. Ma ei tahaks liialt rõhutada seda, et tegutseme teistmoodi kui Eestis üldiselt, aga mingid nüansierinevused kindlasti on. Eestis luuakse naeruväärselt palju lahedaid asju, aga loojad on häbelikud ja ei nõua tähelepanu.
Aga kas te siis üldse olete õige Eesti bränd? Kui suurt rolli Eesti teie loos mängib?
Kristiina: Mina olen täielik Eesti patrioot. Meie riigil on nii huvitav lugu. Me kindlasti ei varja oma Eesti päritolu – tutvustavates tekstides on alati mainitud, kust me tuleme.
Mihail: Eesti edulooga seob meid kindlasti ka brändi digitaalne pool. Esimese kollektsiooniga pole see veel nii ilme, ent tulevikuplaanides on digitaalsel poolel kindlasti suur roll. Juba praegu on kõik meie disainid olemas ka digiformaadis, Maison Beasti rõivaid kannavad ka meie tegelased.
Lõppkokkuvõttes tahame olla valmis VR-maailma jaoks või selle maailma jaoks, kus rõivaste sees on NFC-kiibid, mille kaudu saad oma rõivaid audentida. Selline digivisioon on minu arust väga eestlaslik. Ja ka meie ettevõtte tööeetika on eestlaslik – kui midagi lubame, siis teeme selle ka ära.
Kes teie loomingut kandma hakkab?
Mihail: Tunnen oma tausta tõttu streetwear’i turgu päris hästi, olen olnud pikalt selle stiili megatarbija. Tegemist on hetkel kõige kiiremini kasvava turusegmendiga. Ka kõik suuremad moemajad, näiteks Louis Vuitton, Dior, Balenciaga, on oma ampsu võtmas. Tänaseks on see suund juba nii populariseeritud, et neid rõivaid võib kanda mis iganes situatsioonis. Usun, et meie kandja jääb vanusevahemikku 16-45 ja on pigem mees, kuigi viimast tahame me muuta. Eeltellimusi on tehtud USAst, Kanadast ja ka Euroopast. Ka Eestis on huvi olemas, märkasime seda juba siis kui lokatsioonidel asju pildistamas käisime.
Teise Eesti seosega brändi Racer Worldwide’i publik tundub olevat üha nooremaks muutumas, tänaval näeb nende rõivaid pigem teismeliste seljas, kes emme-issi rahadega ostlevad.
Mihail: Nad on suuna võtnud pigem punk rock’i suunas, mis ongi üldiselt veidi noorema publiku teema võrreldes hip-hopiga. Ma austan väga nende saavutusi. Nad toovad rahvamassid kohale isegi Pariisis. Mulle meeldib nende lugu ja mul on hästi hea meel, et meil on selliseid brände. Teise Baltikumi näitena saab tuua leedukate Broken Planeti, mis suutis UK turule murda ja seal nüüd suuri tegusid teeb. Need edulood on ägedad ja ootan väga, et saaksime oma peatüki kirjutada.
Jääbki üle küsida, mis teid tuleviku juures kõige rohkem erutab?
Mihail: Tahame arendada brändi, mis annaks inimestele eneseväljendusvõimaluse mitmel erineval moel. Ei tahaks kasutada kulunud väljendit lifestyle-bränd, aga see tundub kasutuselolevatest terminitest siiski kõige täpsem. Aasta lõpus plaanime teha midagi põnevat ka Eestis, kindlasti leiame mingi viisi. Teeme näiteks laheda pop-up’i. Ja ka teise drop’i jaoks on meil juba lahedaid mõtteid varuks.
Kristiina: Hoiame end tagasi, et mitte kõike välja rääkida. Usume endasse ja sellesse, mida teeme ning teame, et ka tulevased kliendid oskavad seda hinnata.
Uuri lisa maisonbeast.com, samuti hoia brändi tegemistel silma peal Instagramis.
Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.
Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?
See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.
Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?
Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.
Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes?
Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.
Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.
Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?
Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.
Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.
Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?
See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.
Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?
Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.
Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
Tänavusel Disainiööl on tal mitu rolli: ta on Eesti tootedisainiauhinna BRUNO žürii esimees, toob Suurbritanniast festivalile tootedisaini tulevikule keskenduva näituse „Well Made“ ning astub üles ka rahvusvahelisel konverentsil. Rääkisime temaga disaini mõttest ja vastutusest, inimese ja toote suhtest, tehisintellekti mõjust loovusele ning sellest, milliseid oskusi vajab disainer tulevikus.
Luke, sinu töö paikneb sageli inimese, toote ja ruumi kokkupuutepunktis. Mida on nii erinevate keskkondade kujundamine sulle inimkäitumise kohta õpetanud?
Mind on alati paelunud tasakaal selle vahel, kui palju disain peaks inimest suunama ja kui palju võimaldama tal ise kohaneda. Üks asi, mida olen õppinud, on see, kui erakordselt kohanemisvõimelised on inimesed. Väga sageli muutub süsteemi kohanevaks osaks just inimene: me muudame oma käitumist, et sobituda ümbritseva toote või keskkonnaga. Sellel võib aga olla nii praktiline kui emotsionaalne hind. Räägin sageli „loomulikest lahendustest“ – sellest, et peaksime inimeste tegelikke vajadusi ja käitumist mõistma piisavalt hästi, et disain töötaks nendega koos, mitte ei sunniks inimesi disainiga kohanema. Mõnikord sünnib selline lahendus järk-järgulise täiustamise kaudu, teinekord tuleb probleem täiesti teisiti lahti mõtestada.
Mis on disainiteadmistes sellist, mida oleksid soovinud mõista juba oma karjääri alguses?
Tõenäoliselt ettevõtte juhtimise olemust. Äriroll ja loovstuudio juhtimine ei sobitu alati loomulikult. Loovinimestena tahame katsetada, otsida ja uurida, kuid kõik see nõuab aega ja aeg maksab. Tasakaalu leidmine äri majanduslike vajaduste ja loovuseks vajaliku vabaduse vahel on midagi, mida oleksin soovinud palju varem mõista.
Disainiöö festivali raames avatav näitus „Well Made“ keskendub nutikale, tulevikukindlale disainile. Osa väljapanekust on ka Eesti tuntud inimeste poolt esitatud hea disaini näited. Millised neist jäid eriti silma?
Eesti valik on minu jaoks huvitav just seetõttu, et seal on tunda isiklikku emotsiooni ja kohati ka nostalgiat. Esimesena tooksin välja KIRA saapad, mille valis Anne Kahru. Mulle meeldib materjalide taaskasutus ja eriti see, et need ei mõju väliselt üldse taaskasutatud materjalist tootena. Ivika Luisu valitud tuubivõti on omakorda hea näide disainist, mis lahendab teise disaineseme ebatäiuslikkust – me kõik oleme püüdnud kreemi- või hambapastatuubist seda viimast osa kätte saada. Mall Nukke valitud lõuendi pingutustangid on täiesti pragmaatiline tööriist valdkonnas, mis ise sageli pragmaatilisusele ei allu. Priit Tenderi valitud Ida-Aafrika kikoi meenutab aga, et lihtsus võib olla ühtaegu väga rafineeritud, kaunis ja hoolikalt teostatud. Samuti näitab see, et eseme väärtus on väga sageli palju enamat kui ainult selle praktiline funktsioon.
Eesti on väike riik tugeva digikultuuri ja järjest nähtavama disainiskeenega. Mida ootad BRUNO auhinna žürii esimehena Eesti disainilt?
Üks põhjus, miks ma omal ajal stuudio lõin, oli soov avastada, reisida ja mõista, kuidas eri kultuurid disainile lähenevad. Ma ei ole varem Eestis käinud, seega on aus vastus: ma veel ei tea, mis siin teisiti on, ja just seda ma teada tahangi. Mõnikord on need erinevused väga peened, teinekord aga sügavad ning mõjutavad kogu mõtteviisi, millest disain lähtub. Kõige rohkem huvitabki mind kultuuriline nüanss.
Tehisintellekt suudab sekunditega genereerida ideid, kujutisi ja tootekontseptsioone. Mis on sinu arvates see, mida AI disaineris asendada ei suuda?
Ma ei ole kindel, kas AI tegelikult ideid genereerib. AI suudab kindlasti luua erakordseid ja sageli lausa uskumatuid kujutisi, kuid me laseme end kergesti petta: kui lõpptulemus näeb tõeline välja, eeldame, et ka selle taga toimuv mõtteprotsess peab olema samaväärne.
Praegu näen AI-d eelkõige filtreeriva ja keskmistava tööriistana. See kogub, koondab ja ühtlustab. Kõik, mis läheneb päris loovusele, näib endiselt sündivat inimese antud suunast ja küsimusest ning see on, nagu hea loovjuhtimise puhul ikka, väga oluline osa protsessist. Halvimal juhul käitub AI nagu kehv disainer: plagieerib, muudab olemasolevaid ideid või on teistest niivõrd otseselt mõjutatud, et esitab sisuliselt kellegi teise mõtteid uues vormis. See ei tähenda, et loovus nõuaks täiesti originaalset mõtlemist. Miski ei sünni vaakumis. Me kõik võtame endasse varasemaid mõjutusi, laename, tõlgendame ümber ja ehitame olemasolevale edasi. Parimal juhul on AI juba praegu erakordselt võimas tööriist, ehkki veidi nagu jonnakas laps – ta ei tee päris seda, mida tahad, ja kindlasti mitte alati siis, kui tahad. Oleme selle tehnoloogiaga alles väga varases arengufaasis ning ma ei kahtle, et aasta pärast võiksin sellele küsimusele juba teisiti vastata.
Suurepärase disaineri teeb raskesti asendatavaks terve elu jooksul kogunenud nähtamatu mõjutuste ja teadmiste kiht: kogemused, tähelepanekud, vestlused, vead, emotsioonid, kultuurilised viited ja lugematu hulk asju, mille omandamist me ise ei pruugi teadvustadagi. Sellest üsna korratust voost sünnibki mingil moel loovus. Samas on disain väga lai valdkond. Suur osa sellest puudutab korda, head planeerimist, täiustamist, tõhusust, optimeerimist ja üha enam ka oskust teha vähemaga rohkem. Need omadused on teataval määral programmeeritavad ning just nendes valdkondades võib AI inimesest üsna kiiresti mööduda. Seda tasub ära kasutada ja võtta AI-d kui väga võimsat tööriista.
Tõeliselt originaalne loovmõtlemine on midagi muud. Kuni me ei suuda luua algoritme, mis päriselt jäljendavad seda kummalist ja sageli irratsionaalset protsessi, mille kaudu inimene õpib ja loob, ei usu ma, et AI suudab suurepärase disaineri täielikult asendada. Küll aga võib ta muutuda väga osavaks sellise mulje jätmisel. Paljude inimeste jaoks võib tulemus üsna pea olla juba piisavalt lähedal. Meie ülesanne on sellega kohaneda.
Kujutame ette, et kohtume uuesti aastal 2036. Mis on tootedisainis ja disaineri töös laiemalt selleks ajaks täiesti muutunud ning mida loodad näha endiselt samasugusena?
Usun, et AI lihtsustab tohutult paljusid protsesse ja kaotab vajaduse mitmete oskuste järele, mida disainerilt seni eeldati. See muutus on vältimatu. Samas on disain eelkõige mõtteviis ja oma olemuselt kohanemisvõimeline, mistõttu usun, et disaineri põhiline lähenemine jääb alles. Veel üsna hiljuti vajas disainer väga konkreetseid füüsilisi oskusi: tuli osata visandada, teha makette ja prototüüpe, mõista materjali, füüsikat ja konstruktsiooni ning omada head käe-silma koordinatsiooni. Arvutipõhised tööriistad on seda juba pikalt muutnud. CAD ja renderdamine võimaldavad ideid veenvalt esitleda ka siis, kui inimene ei oska hästi joonistada. Sellised visualiseeringud võivad olla sedavõrd realistlikud, et hakkavad mõjutama meie hinnangut ideele endale – samamoodi võis halb visand kunagi jätta suurepärasest ideest halva mulje. AI viib selle muutuse veel palju kaugemale. Osa inseneriarvutusi, konstruktsioonianalüüse ja isegi kolmemõõtmeliste kujutiste loomist saab järjest enam automatiseerida. Alles jäävad inimlikud oskused ja ma arvan, et just neid valdavad parimad disainerid. Disain on alati tähendanud kohanemist keskkonna, nõuete ja probleemidega. Võimalik, et probleemid ise ei muutu kuigi palju, kuid viis, kuidas me neid lahendame, muutub väga selgelt.
Ajaloos oleme sedalaadi tehnoloogilisi nihkeid varemgi näinud. Tööstusliku kangakudumise tulek kaotas kunagi tohutul hulgal seniseid töökohti, kuid asemele tekkisid uued rollid ja inimesed kohanesid. AI puhul on muutuse ulatus siiski teistsugune, eriti nüüd, kui tehisintellekti agendid saavad täita ülesandeid meie ja ka teiste AI-süsteemide eest. Suur muutus tuleb kindlasti, kuid inimese osa ei kao niipea. Disaini parim külg ongi inimlikkus – empaatia ja oskus mõista teist inimest. Oskused võivad muutuda ja osa neist kaotada tähtsuse, kuid disainmõtlemine ise peaks jääma.
Esined 1. oktoobril Tallinnas Disainiöö rahvusvahelisel konverentsil, mille keskmes on tootedisaini tulevik. Mis on see üks mõte või küsimus, millega tahad, et publik sinu ettekandelt lahkuks?
Minu jaoks on keskne küsimus, milline on disaini väärtus ja eesmärk ning kuidas kasutada disaini positiivse muutuse tööriistana. Meie võime uusi asju kiiresti luua on muutunud peaaegu ülemääraseks – midagi uut valmistada on odavam ja kiirem kui kunagi varem. 1930.–1950. aastatel oli tööstusdisain väga praktiline tööriist, tihedalt seotud tööstusliku tootmisega: see aitas anda vormi ja tähenduse objektidele, mille puhul inseneridel ei pruukinud olla selleks vajalikke oskusi, ning tõlgendada inimeste vajadusi. Tänaseks on disain minu meelest osaliselt muutunud millekski muuks ja halvimal juhul taandunud lihtsalt turundusvahendiks. Seetõttu tahan uuesti küsida, mis on disaini tegelik väärtus ja eesmärk väljaspool turundust.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
