„Toidufilmide viienda sünnipäevafestivali lõpetab märgiline dokumentaalfilm Ameerikas toidurevolutsiooni teinud temperamentsest, äkilisest ja kirglikust tippkokast Charlie Trotterist, kes elavate hulgast lahkus vaevalt aasta peale oma tunnustatud restorani sulgemist. Viime kinopubliku inspireerivale aga ka ilustamata teekonnale, kuidas tippu jõuda, seal püsida ja mis juhtub inimestega, kui töö muutub olulisemaks kui elu ise,“ kommenteeris Toidufilmide festivali kaaskorraldaja Taivi Koitla. „See on ääretult inspireeriv ja aus film inimsuhetest, kuidas ja mis hinnaga olla parim ning selle mõjust mitte ainult vaimsele vaid ka füüsilisele tervisele,“ lisas ta.
Kokk Charlie Trotter muutis Ameerika toidumaastikku ja sillutas teed tänapäeva kuulsatele kokkadele, kuid maksis selle eest kõrget hinda. Temanimeline Chicago restoran oli üks maailma populaarseimaid söögikohti. Töötajate jaoks oli ta salapärane guru. Meedia jaoks oli ta üleolev perfektsionist. Kuid neile, kes teda armastasid, oli ta Chuck – lõbus unistaja, kelle kirg oli piiritu.
Eksklusiivsete seninägematute arhiivimaterjalidega dokumentaal on lugu sellest, mis juhtub siis, kui inimese identiteet on tema tööga olemuslikult seotud. Samuti märgilise tähtsusega hoiatav lugu sellest, mis võib juhtuda, kui see töö kaob.
Filmis astuvad üles Grant Achatz, Emeril Lagasse, Wolfgang Puck ja paljud siiani tippkokanduses teed näitavad tegijad.
Dokumentaal “Armastusega, Charlie: tippkokk Charlie Trotteri tõus ja langus” (“Love, Charlie: The Rise and Fall of Chef Charlie Trotter”) jõuab Toidufilmide festivali raames kino Sõprus ekraanile teisipäeval, 30. mail kell 18.00. Film linastub ingliskeelsena. Piletid on müügil kino Sõprus veebis ja kassas.
Programmi üheks tähelepanuväärsemaks sündmuseks on Jackie Chani roll draamakomöödias „Mängime kodu”, kus märulifilmide legend astub üles hoopis Alzheimeri tõbe põdeva mehena. Sama isiklikku mõõdet kannab ka režissöör Li Taiyani lugu, mis on inspireeritud tema enda perekonna kogemusest. Teise oodatud nimena jõuab Tartusse Emilia Clarke, keda näeb ulmelises romantilises draamas „Teine elu”, mille maailma esilinastus toimus tänavusel Tribeca festivalil.
Rahvusvahelisest programmist leiab veel Igor Šeregi menuka komöödia „Pulmad”, Alex Camilleri Malta-hõngulise muusikalise draama „Żejtune”, Aina Cloteti Cannes’i programmis „Kriitikute nädal” linastunud „Elagu elu!” ning Géraldine Nakache värske suhtepsühholoogilise draama „Mõtle head”.
Esimest korda on Tartuffi vabaõhukinos kavas ka eraldi lühifilmide õhtu „Shorts@Tartuff: lühkarid, armastusega”, mille programmi on koostanud PÖFF Shorts. Festivali avafilmiks on Tai režissööride linateos „Gohan – valge koer”.
Samuti jõuavad vabaõhuekraanile ka armastusfilmide klassikud, nende seas Baz Luhrmanni „Moulin Rouge”, Pedro Almodóvari „Seo mind! Ahelda mind!”, Rob Reineri „Ole minuga”, Martin Scorsese „Hirmu neem”, Jacques Deray „Bassein” ja Thea Sharrocki „Mina enne sind”. Lisaks linastuvad Elektriteatris dokumentaal- ja noortefilmid.
Kõik Tartuffi seansid on publikule tasuta. Festivali programmi ja lisainfo leiab Tartuffi kodulehelt tartuff.ee.
Kui „Emily in Paris“ on algusest peale liikunud kusagil Pariisi postkaardi, moefantaasia ja kerge kultuurišoki piiril, siis finaalhooaeg ei kavatse selles osas tempot maha võtta. Uue hooaja võtted algavad Kreekas, jätkuvad Monacos ning viivad Emily lõpuks tagasi Pariisi – linna, mille ümber kogu see kõrgetel kontsadel kulgenud seiklus kord algas.
Sarja looja Darren Star nimetas „Emily in Paris’i“ tegemist kogu meeskonna jaoks elu reisiks ning tänas nii Netflixi, Paramounti kui ka fänne, kes on Emilyga selle teekonna kaasa teinud. Kuigi sari on aastate jooksul pakkunud piisavalt ainest nii armastajatele kui ka silmade pööritajatele, on selle mõju moele, fantaasiatele ja Pariisi kui popkultuurilise lavastuse kuvandile olnud vaieldamatu.
Viimases hooajas naasevad teiste seas Philippine Leroy-Beaulieu, Ashley Park, Lucas Bravo, Lucien Laviscount, Samuel Arnold ja Bruno Gouery. Mis saab Emily, Mindy ja nende stiilselt keeruliseks elatud suhetest, jääb esialgu veel saladuseks. Üks on aga selge: „Emily in Paris“ ütleb adieu täpselt nii, nagu temalt oodata võiks – suure žesti, rohke pagasi ja tõenäoliselt mitte kõige praktilisemate jalanõudega.