Sel aastal juba 5. sünnipäeva tähistav Toidufilmide festival toob maikuu viiel teisipäeval kinos Sõprus ekraanile värsked ja eriilmelised dokumentaalid, mis avavad toiduvaldkonna võlu ja valu läbi maailmakuulsate kokkade ja restoranide ning eriliste paikade. 

“Esimese juubeli tähistamiseks otsustasime pakkuda filmigurmaanidele elamusi kogu maikuu jooksul, et iga linastuvat dokumentaali jõuaks korralikult “seedida” ja seejärel kinosaali uue “ampsu” järele tulla,” sõnab festivali kaaskorraldaja Helen Saluveer. “Filmid viivad meid nii Jaapanisse, Peruusse, Itaaliasse kui ka USA-sse ehk teeme nende kaudu pea kogu maailmale läbi erinevate maitsete tiiru peale.”

Festivali avafilmiks on juba 2. mail linastuv “Mibu. Kuu taldrikul” (Mibu. La luna en un plato), mille peategelasteks on Jaapani köögi jumalateks nimetatud Hiroyoshi (80) ja Tomiko Ishida (81) ning nende Tokyos Ginzas asuv kultusrestoran Mibu. Tippkokad üle maailma peavad Mibu tõeliseks etaloniks ja mõõtmatuks inspiratsiooniallikaks – dokumentaalis jagavad oma kogemusi selle erilise kohaga tipptegijad Ferran Adrià, José Andrés, Andoni Aduriz, Albert Raurich ja teised. Vaid 20 m² asuv ja kaheksat külastajat mahutav toidukoht ei ole aga kättesaadav igale soovijale, sest sinna oodatakse ainult liikmeid ja nende tuttavaid.

Toidufilmide festival toimub 2.-30. maini kinos Sõprus. Kõik filmid linastuvad ingliskeelsena või ingliskeelsete subtiitritega. Filmikava on leitav veebilehel toidufilmidefestival.ee, piletid on juba müügil kino Sõprus kassas ja veebilehel.

Pimedate Ööde filmifestival toob Tallinna näitleja ja lavastaja Tim Blake Nelsoni, kes esitleb kaht uut filmi ning räägib avalikul kohtumisel oma loomingust. Joel ja Ethan Coeni filmiga „Oo vend, kus oled sa?” laiema tuntuse saavutanud Nelson astub PÖFFi publiku ette nii näitleja kui ka lavastajana.

Michael Gallagheri tõsielul põhinevas psühholoogilises põnevusdraamas „Liider” kehastab Tim Blake Nelson üht ususekti „Taeva väravad” juhtidest. Filmi keskmes on 1997. aastal maailma vapustanud sündmused, kui sekti juht ja 38 liiget surid kollektiivse enesetapu tagajärjel.

Nelsoni kuues lavastajatöö „Wilson Sheddi elu ja surmad” jutustab aga ebatavalisest armastusest vanglas loovkirjutamist õpetava naise ja surmamõistetud mehe vahel. Peaosades on Amanda Seyfried ja Scoot McNairy.

Nelsoni näitleja- ja lavastajatööle keskenduvat vestlust juhib tele- ja raadioajakirjanik Kristjan Gold. Kohtumine toimub kolmapäeval, 11. novembril kell 13 Apollo kino Plaza 7. saalis.

Üritusel osalemine on tasuta, kuid sissepääsuks tuleb võtta pilet siit. 

Novembri saabumisega on ainult õige kustutada viimased oktoobrikuu võlad. Nimelt õnnestus mul veeta oktoobri alguses üks imeline sügisene nädalavahetus Pariisis ning niimõnedki sealsed peatused väärivad kindlasti ka edasisoovitamist.

Sellelt reisilt jäid sõelale nii vanad lemmikud kui ka uued tutvused, mida soovitan suurima rõõmuga edasi.

Le Bonaparte

Le Bonaparte on üsna klassikaline brasserie, mida külastasin esimest korda enam kui kümme aastat tagasi ning mul on südamest hea meel, et see on tänaseni püsinud muutumatu. Siia soovitan ennekõike tulla hommikust sööma. Klassikaline Prantsuse hommikusöök – värskeimast värskem sai, croissant, või, moos ja kohv – sobib Pariisi päeva alustuseks kuidagi eriti hästi.

Les Deux Magots

Mõni Pariisi klassik on seda põhjusega. Saint-Germain-des-Prés’ kirjanduskohvik Les Deux Magots on kohe kindlasti üks neist. Kohal on pikk ajalugu – kohvik tegutseb alates 1884. aastast – ja oma vanamoelisel moel valmistatud šokolaadile pühendatakse siin täiesti õigustatult eraldi tähelepanu. Les Deux Magots on ideaalne peatus jahedamal sügishommikul, kui tahaks veel istuda õues, aga sõrmed juba millegi sooja ümber sättida. Seega hetkeks aeg maha, üks tass nende kuuma šokolaadi (kindlasti vahukoorega), meeldivas annuses inimeste vaatlemist ning alles siis võib päev jätkuda.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Les Deux Magots (@lesdeuxmagots)

Bouillon Julien

Bouillon Julien on üks nendest kohtadest, mis väärib külastamist juba puhtalt oma interjööri pärast. 1906. aastal avatud restorani helerohelised seinad, peeglid ja lillemotiividega klaaspaneelid tekitavad tunde, nagu oleks õnnestunud korraks mõnda teise ajastusse astuda. Uhke ruumi kõrval on ka söögikoha algne mõte meeldivalt üllas. Nimelt tähendas Pariisi bouillon’ide traditsioon lihtsat, toitvat ja taskukohast toitu ning sellest põhimõttest lähtub Julien ka täna. Nii saab siin nautida ajaloolist restoranimiljööd, ausat toitu ning õhtu lõpetuseks suudab lauale laekunud arve pakkuda ainult meeldiva üllatuse.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Jessica Helgerson (@jhinteriordesign)

Pink Mamma

Prantsuse köök on imeline, kuid ka Pariisis võib täiesti vabalt tekkida isu Itaalia toidu järele. Pigalle’is asuv neljakorruseline Pink Mamma restoran on visuaalselt täpselt nii efektne nagu piltidelt paistab. Sotsiaalmeedia on teinud eriliselt kuulsaks selle lopsakalt rohelise klaaskatusealuse korruse, kuid tähelepanu võiks jaguda ka taldrikutele: menüüs saab kokku Itaalia köögi tõeline paremik. Kindlasti tasub Pink Mammas laud ette broneerida, eriti nädalavahetuseti.

Cuvée Noire

Üks pärastlõunane kohvipaus veel? Pariisis peaks vastus sellele olema kindlasti jah. Cuvée Noire kohvikud on juba visuaalselt ääretult meeldivad ning sobivad ideaalselt, et ühel tüüpilisel Pariisi-päeval jalgadele puhkust anda. Pariisis on neil kohvikuid erinevate linnaosades, nii et järgmise tassi saab sobitada parasjagu käsil oleva linnatiiruga. Mulle endale tundub aga, et aadressil 60 Rue des Martyrs asuv kohvik on see, kust ei taha niipea lahkuda.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by @jessica_mille_architecte

Daroco ja Danico

Veel üks Itaalia peatus, aga seekord koos võimalusega õhtut samas kohas ka pikendada. Rue Vivienne’il asuvas Darocos saab meeldivalt sumisevas õhkkonnas süüa pastat ja pitsat ning seejärel liikuda restorani taga peituvasse speakeasy-stiilis kokteilibaari Danico. Väga mugav lahendus olukorraks, kus õhtusöök on läbi, aga õhtut päris kokku tõmmata veel ei tahaks.

Meil õnnestus Danicot, mis kuulub muide maailma 50 parima kokteilibaari hulka, külastada õhtul, mil erimenüüga olid kohal külalisbaarmenid Shanghaist. Väga sümpaatne kogemus, kuid olge hoiatatud teiegi: sellistel õhtutel tuleb laua saamiseks omajagu aega ka järjekorras seista.