Aprillis toimuv Toidufilmide festival kutsub huvilised gurmeerännakutele Gröönimaa äärealale, Hispaania tuntud veinipiirkonda, Kanada uudsesse vetikafarmi, Itaalia vanglasse ja mujale. Avafilmiga tehakse kummardus Michelini tärnidega pärjatud legendaarsele Taani restoranile Noma, mis senisel kujul peagi oma uksed suleb.

„Noma ja selle rajajad René Redzepi ning Claus Meyer on põhjamaise köögi uuel tulemisel olnud hindamatud teerajajad ning seoses restorani senisel kujul peatse sulgemisega teeme Toidufilmide festivali avaseansiga kummarduse nende mitmekümneaastasele tegutsemisele ja panusele,“ kommenteerib festivali kaasasutaja Taivi Koitla avafilmi korduvalt maailma parima restorani tiitli võitnud Kopenhaagenis asuvast restoranist Noma.

Kokku linastub Toidufilmide festivali raames seitse toidumaailma inspireerivaid lugusid kajastavat dokumentaali, mis pakuvad vaatamiselamusi nii valdkonna ekspertidele kui ka lihtsalt toiduarmastajatele. “Muu hulgas saab kaasa elada tõeliselt erilise tipprestorani Koks kolimisele Gröönimaale filmis “Restoran maailma äärel”, vaadata maailma esimese vanglas asuva restorani InGalera köögipoolt filmis “Tere tulemast vanglasse” ning minna rännakule läbi Ukraina nende rahvusroa boršisupi autentse retsepti otsinguil filmis “Borš. Salajane koostisosa”,” lisab festivali kaasasutaja Helen Saluveer.

Toidufilmide festival on Põhja- ja Baltimaades ainulaadne filmifestival, mille edukas debüüt toimus 2019. aasta kevadel. Kvaliteetsed ja uued dokumentaalfilmid toovad kinopublikuni nii kulinaarsete geeniuste tegemised, tipprestoranide lood, valdkonna innovatsiooni, ausad toorained, kestlikkuse olulisuse, inspireerivad tegijad ja tegemised ning ka kitsaskohad ja raskused. Festival viib kinopubliku rännakule paikadesse, tipprestoranide tagaruumidesse ja inspireerivate inimeste hingesoppidesse, kuhu muul viisil ei olekski võimalik pääseda. Festivali missiooniks on inspireerida, innustada, teadvustada ning toetada oma tegevusega nii valdkonnapõhist dokumentalistikat kui ka kohalikke tegijaid ja toidukultuuri laiemalt.

Toidufilmide festival toimub 10.-14. aprillini kinos Sõprus, eriseanss leiab aset ka Tartu Elektriteatris. Kõik filmid linastuvad ingliskeelsete subtiitritega. Filmikava on leitav veebilehel www.toidufilmidefestival.ee, piletid on müügil kinode kassas ja veebilehel.

Netflix on värskelt kinnitanud, et menuseriaal „Emily in Paris“ jõuab lõpule oma kuuenda hooajaga, mille võtted on juba alanud. Lily Collins, kes kehastab sarjas Chicago päritolu turundusguru Emily Cooperit, teatas uudisest Netflixi Instagramis avaldatud videos, lubades, et viimane hooaeg koondab endasse kõik selle, mille pärast vaatajad sarja armastama on hakanud. 

Kui „Emily in Paris“ on algusest peale liikunud kusagil Pariisi postkaardi, moefantaasia ja kerge kultuurišoki piiril, siis finaalhooaeg ei kavatse selles osas tempot maha võtta. Uue hooaja võtted algavad Kreekas, jätkuvad Monacos ning viivad Emily lõpuks tagasi Pariisi – linna, mille ümber kogu see kõrgetel kontsadel kulgenud seiklus kord algas. 

Sarja looja Darren Star nimetas „Emily in Paris’i“ tegemist kogu meeskonna jaoks elu reisiks ning tänas nii Netflixi, Paramounti kui ka fänne, kes on Emilyga selle teekonna kaasa teinud. Kuigi sari on aastate jooksul pakkunud piisavalt ainest nii armastajatele kui ka silmade pööritajatele, on selle mõju moele, fantaasiatele ja Pariisi kui popkultuurilise lavastuse kuvandile olnud vaieldamatu.

Viimases hooajas naasevad teiste seas Philippine Leroy-Beaulieu, Ashley Park, Lucas Bravo, Lucien Laviscount, Samuel Arnold ja Bruno Gouery. Mis saab Emily, Mindy ja nende stiilselt keeruliseks elatud suhetest, jääb esialgu veel saladuseks. Üks on aga selge: „Emily in Paris“ ütleb adieu täpselt nii, nagu temalt oodata võiks – suure žesti, rohke pagasi ja tõenäoliselt mitte kõige praktilisemate jalanõudega.

Aasta oli 1960 ja Iirimaa, kus Edna O’Brieni romaan „Maatüdrukud” ilmus, läbi ja lõhki konservatiivne riik, mille reeglid kehtestas kirik. Kaks tüdrukut, kes selles raamatus üles kasvavad, ei taha paraku nende reeglite järgi elada, vaid kuulutavad avalikult naiste seksuaalset ärkamist ja kritiseerivad ühiskonna alustalasid – perekonda ja kirikut.

Tulemuseks on O´Brieni raamatute, nii selle kui ka järgmiste keelustamine Iirimaal – kantslitest kutsutakse üles neid suisa põletama. Kirjanik põgeneb Inglismaale ja elab seal aktiivset seltskonnaelu, tal on hulganisti armuseiklusi ja ta suhtleb oma aja suurkujudega.

Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarjas ekraanile jõudev „Sinine tee. Edna O’Brieni lugu” on Iiri dokumentalisti Sinéad O’Shea kokkuvõte kirjaniku erakordsest elust, mis põhineb tema viimasel, vahetult enne surma antud avameelsel intervjuul. Eksklusiivselt on kasutatud tema päevikuid, mida loeb ette „Hamneti” eest Oscari võitnud iiri näitlejanna Jessie Buckley.

„Sõnakuulmise ühiskonna mässumeelne tütar,” on O´Brieni kohta öelnud tõlkija Krista Kaer, kes kolmapäeval, 6. mail kell 18.00 Kumu auditooriumis ekraanile jõudva seansi ka sisse juhatab. Sissepääs prii.

Kumu Dokumentaali kava vaata siit: kumu.poff.ee.