Foto: Silvia Pärmann
76. ja 81. põhjalaiuskraadi ja 10. ja 35. idapikkuskraadi vahel asub karm maa, mille maastikust rohkem kui poolt katavad liustikud. Koht, mille meeleolu loovad fjordid, lumi, võimsad mäed, jääkarud ja kaevandused. Või oleks õigem öelda – lõid meeleolu? Külmakõrbes on alates 1971. aastast on keskmine õhutemperatuur tõusnud 7°C. Külma maa muutumine lihtsalt jahedaks on põhjustanud dramaatilisi muutusi eelkõige sealsele ökosüsteemile. Ehkki Svalbardil kivisöekaevandustest töötavad tänaseks veel kaks, on kaevanduste sulgemise argumendiks olnud vähene tasuvus ja kivisöevarude lõppemine, mitte mure keskkonna pärast.
“Arktiliste alade sulamine ja soojenemine ei ole tingitud muidugi ainult inimese käitumisest seal kohapeal – sealne tegevus on väga-väga väike murdosa selles põhjuste meres. Aga seal, kus inimene on iga päev kohal, on seda inimesel endal kõige raskem ignoreerida. Näiteks on viimased 150 aastat seal kodusid rajatud majadesse, mis seisavad igikeltsa rammitud vundamendipostidel. Igikeltsas võib puit püsida muutumatuna aastatuhandeid. Sulav igikelts ohustab kodusid, mis seisavad nüüd mädaneval alusel. Oht ei lähene ainult maa seest, palju suuremaks ohuks on kliima soojenemisega järjest sagenenud laviinid, mis juba on tapnud inimesi ja hävitanud kodusid,” rääkis Silvia Pärmann. Tekitatud kahju ja koledate tagajärgede eest on inimesel võimalik lihtsalt ära lennata. Jätta lumistele väljadele maha oma kõledad tühjad kaevandused ja lahkuda, nagu poleks midagi olnud. Aga seal juba tuhandeid aastaid enne inimese saabumist elanud jääkarude ja põhjapõtrade elu on ohus, kuna muutunud kliimas on nende juurdepääs toidule palju keerulisem.
Silvia Pärmann on Eesti fotograaf, kelle töö tõmbab tähelepanu probleemidele maailmas, millest on püütud mööda vaadata, kuid millega tegelemist ei ole enam võimalik vältida. Silvia loomingus on kesksel kohal inimese ja teda ümbritseva keskkonna suhted ning neist lähtuvad konfliktid, olukord tunnustamata riikides ja inimese ökoloogiline jalajälg planeedil.
Näitus “Jahendad maastikud” jääb Telliskivi Loomelinnaku väligaleriis avatuks 25. jaanuarini 2020.
Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.
Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.
Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.
Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com.
Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.
Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.
Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.
„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.
Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.
