Telliskivi Loomelinnaku väligaleriisse saabub aasta kõige pimedamal ajal polaarpäev, kui 6. novembril kell 18.00 avatakse Silvia Pärmanni fotonäitus “Jahendad maastikud”, mille tööd on pildistatud kaugemal põhja pool kui Siber, Alaska ja enamik Gröönimaast – Svalbardi saarestikus asuvates kaevanduslinnades Longyearbyenis ja Barentsburgis. Näitus dokumenteerib igapäevaelu Norrale kuuluvas umbes 2000 elanikuga Longyearbyenis ja 450 elanikuga vene kaevanduslinnas Barentsburgis.

76. ja 81. põhjalaiuskraadi ja 10. ja 35. idapikkuskraadi vahel asub karm maa, mille maastikust rohkem kui poolt katavad liustikud. Koht, mille meeleolu loovad fjordid, lumi, võimsad mäed, jääkarud ja kaevandused. Või oleks õigem öelda – lõid meeleolu? Külmakõrbes on alates 1971. aastast on keskmine õhutemperatuur tõusnud 7°C. Külma maa muutumine lihtsalt jahedaks on põhjustanud dramaatilisi muutusi eelkõige sealsele ökosüsteemile. Ehkki Svalbardil kivisöekaevandustest töötavad tänaseks veel kaks, on kaevanduste sulgemise argumendiks olnud vähene tasuvus ja kivisöevarude lõppemine, mitte mure keskkonna pärast.

“Arktiliste alade sulamine ja soojenemine ei ole tingitud muidugi ainult inimese käitumisest seal kohapeal – sealne tegevus on väga-väga väike murdosa selles põhjuste meres. Aga seal, kus inimene on iga päev kohal, on seda inimesel endal kõige raskem ignoreerida. Näiteks on viimased 150 aastat seal kodusid rajatud majadesse, mis seisavad igikeltsa rammitud vundamendipostidel. Igikeltsas võib puit püsida muutumatuna aastatuhandeid. Sulav igikelts ohustab kodusid, mis seisavad nüüd mädaneval alusel. Oht ei lähene ainult maa seest, palju suuremaks ohuks on kliima soojenemisega järjest sagenenud laviinid, mis juba on tapnud inimesi ja hävitanud kodusid,” rääkis Silvia Pärmann. Tekitatud kahju ja koledate tagajärgede eest on inimesel võimalik lihtsalt ära lennata. Jätta lumistele väljadele maha oma kõledad tühjad kaevandused ja lahkuda, nagu poleks midagi olnud. Aga seal juba tuhandeid aastaid enne inimese saabumist elanud jääkarude ja põhjapõtrade elu on ohus, kuna muutunud kliimas on nende juurdepääs toidule palju keerulisem.

Silvia Pärmann on Eesti fotograaf, kelle töö tõmbab tähelepanu probleemidele maailmas, millest on püütud mööda vaadata, kuid millega tegelemist ei ole enam võimalik vältida. Silvia loomingus on kesksel kohal inimese ja teda ümbritseva keskkonna suhted ning neist lähtuvad konfliktid, olukord tunnustamata riikides ja inimese ökoloogiline jalajälg planeedil.

Näitus “Jahendad maastikud” jääb Telliskivi Loomelinnaku väligaleriis avatuks 25. jaanuarini 2020.

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.