Stella Soomlais on tegelenud nahast kottide ja aksessuaaride disainimise ja tootmisega 2011. aastast. Tänavusel Disainiööl astus see andekas naine oma loometeekonnal uue sammu ning avas esimese isikunäituse nimega „Kotidegustatsioon”. Mida ja milleks degusteeriti? Meiega jagas siseinfot disainer isiklikult.

„Näitus „Kotidegustatsioon” pakkus külastajatele võimaluse heita pilk minu loomingule ja taaskasutusele keskenduvatele disainipõhimõtetele,” tutvustas Stella. Erilisteks isutekitajateks olid muidugi näitusel esitletud Renee Altrovi fotod, kus olid visuaalselt eriti hästi klappima pandud Stella käekotid ning erinevad palad meie köögilaualt, banaanidest arbuusideni välja. „Kõige tähtsam oli ja on antud ettevõtmise puhul ikkagi see, et fotodel esitletud uued tooted said loodud taaskasutuspõhimõttel, et hiljem saaks koti detaile hõlpsalt vahetada ning kasutatud toote materjali uuteks aksessuaarideks disainida,” rõhutab Stella.

Just seepärast ongi täna Stella Soomlaisi kandekotid kokkukruvitavad ja neilt ei leia pealeõmmeldud taskuid ega dekoreerivaid elemente – kõik see pühitseb eesmärki materjali hiljem maksimaalselt uuele elule aidata. Stella lisab, et nendes toodetes kasutatakse ainult taimparknahka, sest see vanub elegantselt ja aeg toob materjalile omased jooned isegi paremini esile. „Soovin, et kott teeniks inimest võimalikult kaua ja hästi ning et koti eluea lõpp ei tähendaks automaatselt materjali kasutuse lõppu,” kutsub Stella kõiki üles sama põhimõtte poole liikuma.

Olgu lisatud, et kõik Stella Soomlaisi tooted on disainitud ning valmistatud käsitööna Stella Soomlais Design stuudios Tallinnas, valmistajateks Stella ja tema käsitöömeistrid.

Vaata ka videost, kuidas Stella kokkukruvitav kandekott täiesti uue kasutusviisi saab:

Kuldnõelaga pärjatud moekunstnik Kirill Safonov esitleb tänavust kevad-suvist kollektsiooni “Tulip Code”, milles jätkab talle omast liikumist rõiva, skulpturaalse vormi ja lavastusliku moekeele piiril.

„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.

Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.

Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com! 

Portaili lugejale ei ole Joanne-Heleene Sõrmuse nimi võõras. 2024. aastal pälvis ta ERKI Moeshow innovative approaches in fashion kategooria võidu kollektsiooniga „Frame of mind“, mis küsis, kust jookseb piir kehakultuse ja tervisliku kehakuvandi vahel. Nüüd jätkab ta sama uurimisvälja Eesti Kunstiakadeemia Taidestuudiumi magistrandina, kuid veel isiklikumas ja füüsilisemas võtmes – ning Portailil on taas au selle tagamaid jagada.

Joanne-Heleene Sõrmuse lõputöö „Kultiveeritud keha“ sündis autori kaheaastase kulturismiteekonna põhjal ning ühendab moedisaini, performance’i, digitaalse modelleerimise ja 3D-printimise. “Töö keskmes on küsimus, kuidas mõista keha teadlikult vormitava materjalina ning millisel hetkel muutub see eneseväljenduse vahendist esteetiliseks objektiks,” selgitab autor. Ta lisab, et inspiratsioon pärines tema isiklikust kogemusest bikiinifitnessi ja kulturismi maailmas, kus keha pidev arendamine, kontrollimine ja jälgimine kujundavad nii füüsilist vormi kui ka identiteeti. “Tahtsin uurida, kuidas lihaste, pinge ja vormi esteetikat on võimalik tõlkida rõivaste ja materjalide keelde,“ sõnab Joanne-Heleene.

Valminud kollektsioonis kasutab autor enda välja töötatud meetodit, kus 3D-prinditud struktuurid kantakse eelnevalt venitatud elastsele kangale. Nii tekivad pinnad, mis meenutavad lihasstruktuure ning muudavad pinge, vormi ja füsioloogilise muutumise rõivaks. Venivad ja kohanduvad materjalid ei peida keha, vaid rõhutavad selle muutlikkust, luues illusiooni teisenevast vormist. Kollektsiooni kõrvale valmisid ka spetsiaalsed jalanõud – koostöös Maria Rojko Nisuga (Mani Studio) vabavara Open Footwear alusel (litsents Creative Commons CC BY-SA 4.0).

Magistriprojekt esitleti 14. mail Eesti Kunstiakadeemia stenograafiastuudios performance’ina. Staatilise väljapaneku asemel lubas etendus nähtavaks teha ka selle, mis jääb tavaliselt lõpptulemuse taha: korduse, pingutuse, kontrolli ja hapra tasakaalu ambitsiooni ning eneseaktsepteerimise vahel.

Vaata fotosid sündmusest ja kollektsioonist galeriis!