Telliskivi Loomelinnaku Väligaleriis on värskelt avatud Sigrid Viiri fotoseeriad “Võltspuhkaja reisipäevik” ja “Kontor kallis kodu”. Kaks seeriat kõnelevad meie kaasaegsest töötegemiskultuurist – töö on imbunud kõikjale, muutes piirid töö ja puhkuse vahel üha ähmasemaks. 

Maarin Ektermann kirjeldab näituse sõnumit: “Klaustrofoobilises ruumis, mis meenutab avatud kontori individuaalset tööboksi, rulluvad lahti kummastavad stseenid. Elemendid meile tuttavast reaalsusest, kuidas tööl olla ja käituda, segunevad absurdiga. Kontoritool on, vahel sellel isegi istutakse korralikult, aga vahel saab sellest justkui üksildasena kõrguv monument nähtamatule tööle. Kontorite “kohustuslikud” hubasust loovad elemendid nagu toataimed on, aga nad ei suuda päästa töötajaid läbipõlemise käest. Omadega sõlmes, umbe-mõelnud, “olla kõige tublim” surve all kringlisse paindunud tegelased kasutavad seda ruumi lavana. Tendentsid meie töökäitumises on olnud juba pikaajalised, kuid nüüd, kui meil kõigil on peale koroonapandeemiat olude sunnil oma kogemus töö lõplikust tungimisest isiklikku ruumi, oskame vast isegi rohkem nende tegelastega suhestuda. Töö seostub millegi kohustusliku ja raskega, seetõttu on võib-olla kõige “ohtlikum” töö hoopis meeldiv töö – selline, mida võidki unustada end tegema. 

Ka puhkusele minek ei pruugi olla niisama lihtne – kõigepealt, liiga pikka puhkust ei sobi nagu võtta, sest kaasaegne töö on kiire, töö on dünaamiline, see ei püsi iial paigal ja sind võidakse lihtsalt asendada! Puhkusele minek on kangelaslik tegu ning meelespea-lille paki endast maha jätta tundub strateegiliselt õige samm. Olles end lõpuks puhkusele lubanud, ei saabu ümberlülitus aga koheselt, sest enda (või oma nutiseadme) eest juba niisama lihtsalt ei põgene. Töö ei ole tegevus, vaid meeleseisund. Nii võivadki kaunid helesinised rannad tunduda hoopis nagu “tööampsude meri” ja lõõgastav matk looduses toob pähe hoopis töömägede kuhjad, mis kodus jälle ees ootavad, no nii kõrged on need ja oi kui vallutamatud!”

Viimasel ajal räägitakse õnneks üha rohkem tööõnnest, vaimsest tervisest ja enda säästmisest. Puhkama õppimine võtab aega ja see on oskus, mida järjepidevalt harjutada. Ehk aitab näitus selleks esimesed sammud teha.

Näitus on Telliskivi Loomelinnaku Väligaleriis ööpäevaringselt avatud 20. augustini.

Metropolitani kunstimuuseumi kostüümiinstituudi järgmine suurnäitus keskendub moeloojale John Gallianole – disainerile, kelle loominguline haare on jätnud sügava jälje viimase nelja aastakümne moepilti, kuid kelle karjääri saadab ka üks moemaailma vastuolulisemaid peatükke.

9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028 avatud näitus „John Galliano: Horizons” on esimene suuremahuline muuseuminäitus, mis on täielikult pühendatud Galliano loomingule. Ühtlasi saab temast kolmas elusolev moelooja, kellele Met on suurnäituse pühendanud. Varem on selle au osaliseks saanud Yves Saint Laurent 1983. aastal ning Rei Kawakubo 2017. aastal.

Väljapanek toob kokku Galliano loomingulise teekonna Givenchy, Christian Diori ja Maison Margiela moemajades. Lisaks rõivastele eksponeeritakse visandeid ja tema tööprotsessi arhiiviesemeid, avades disaineri loomemeetodit ning erakordselt lähenemist moele. Kostüümiinstituudi peakuraatori Andrew Boltoni sõnul käsitleb „Horizons” moodi omamoodi kaardistusena – paiku, ajalugu, identiteete ja kultuurilisi viiteid ühendava süsteemina, millest sünnivad Galliano fantaasiarikkad kollektsioonid. Näitus jaguneb kolme ossa – „Bearings”, „Horizons” ja „Atlas of Transformation” –, jälgides Galliano loomingu arengut ideest valmis rõivani.

Samas ei vaata näitus mööda ka disaineri keerulisest minevikust. 2011. aastal vallandati Galliano Diorist antisemiitlike väljaütlemiste tõttu ning järgnenud aastad kujunesid tema jaoks avaliku kahetsuse, sõltuvusravi ja aeglase professionaalse rehabilitatsiooni perioodiks. Met rõhutab, et näitus käsitleb teadlikult ka küsimust, kuidas suhestada loomingulist pärandit eetilise vastutusega.

Kuigi 2027. aasta Met Gala teema pole veel avalikustatud, on üsna tõenäoline, et see lähtub kevadnäitusest endast ning toob Galliano esteetika taas moemaailma keskmesse.

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.