Telliskivi Loomelinnaku Väligaleriis on värskelt avatud Sigrid Viiri fotoseeriad “Võltspuhkaja reisipäevik” ja “Kontor kallis kodu”. Kaks seeriat kõnelevad meie kaasaegsest töötegemiskultuurist – töö on imbunud kõikjale, muutes piirid töö ja puhkuse vahel üha ähmasemaks. 

Maarin Ektermann kirjeldab näituse sõnumit: “Klaustrofoobilises ruumis, mis meenutab avatud kontori individuaalset tööboksi, rulluvad lahti kummastavad stseenid. Elemendid meile tuttavast reaalsusest, kuidas tööl olla ja käituda, segunevad absurdiga. Kontoritool on, vahel sellel isegi istutakse korralikult, aga vahel saab sellest justkui üksildasena kõrguv monument nähtamatule tööle. Kontorite “kohustuslikud” hubasust loovad elemendid nagu toataimed on, aga nad ei suuda päästa töötajaid läbipõlemise käest. Omadega sõlmes, umbe-mõelnud, “olla kõige tublim” surve all kringlisse paindunud tegelased kasutavad seda ruumi lavana. Tendentsid meie töökäitumises on olnud juba pikaajalised, kuid nüüd, kui meil kõigil on peale koroonapandeemiat olude sunnil oma kogemus töö lõplikust tungimisest isiklikku ruumi, oskame vast isegi rohkem nende tegelastega suhestuda. Töö seostub millegi kohustusliku ja raskega, seetõttu on võib-olla kõige “ohtlikum” töö hoopis meeldiv töö – selline, mida võidki unustada end tegema. 

Ka puhkusele minek ei pruugi olla niisama lihtne – kõigepealt, liiga pikka puhkust ei sobi nagu võtta, sest kaasaegne töö on kiire, töö on dünaamiline, see ei püsi iial paigal ja sind võidakse lihtsalt asendada! Puhkusele minek on kangelaslik tegu ning meelespea-lille paki endast maha jätta tundub strateegiliselt õige samm. Olles end lõpuks puhkusele lubanud, ei saabu ümberlülitus aga koheselt, sest enda (või oma nutiseadme) eest juba niisama lihtsalt ei põgene. Töö ei ole tegevus, vaid meeleseisund. Nii võivadki kaunid helesinised rannad tunduda hoopis nagu “tööampsude meri” ja lõõgastav matk looduses toob pähe hoopis töömägede kuhjad, mis kodus jälle ees ootavad, no nii kõrged on need ja oi kui vallutamatud!”

Viimasel ajal räägitakse õnneks üha rohkem tööõnnest, vaimsest tervisest ja enda säästmisest. Puhkama õppimine võtab aega ja see on oskus, mida järjepidevalt harjutada. Ehk aitab näitus selleks esimesed sammud teha.

Näitus on Telliskivi Loomelinnaku Väligaleriis ööpäevaringselt avatud 20. augustini.

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.