“Signs” valmis Raheli koostöös produtsendi Hyrr Innokent Vainola ja kitarristi Markko “Linnu” Reinbergiga. Kui algselt oli plaan kirjutada “midagi rokilikult käredat”, siis tulemiks hoopis melanhoolsem ja sügavam lugu.
“Irooniline on, et saime stuudios kokku, et midagi “käredamat” teha,” alustab Rahel. “Juhtus aga nii, et kui akustilised kitarrid välja võeti, siis Raheli pisarakraanid pääsesid ootamatult valla ja hoopis teistsuguse tonaalsusega lugu hakkas iseeneslikult kooruma. Selles emotsioonis, mida tundsin, oli nii rõõmu, tänulikkust, ilu ja igavikku, igatsust ja tõsi – ka kurbust. Instrumentaal viis mu kuskile sügavatesse emotsionaalsetesse sfääridesse ja pani mind ühele väga tugevale tundele otsa vaatama. Mul on momente, kus tunnen, et inimesed on mulle ülilähedal ja siis järgmises hetkes järsku ülikaugel. Need ärakäimised või ehmatused tuletavad meelde, kui oluline on endale kalleid inimesi hoida ja nende jaoks päriselt olemas olla. Üks mu suurimaid hirme elus on seda mitte suuta.”
Kuula uut pala ja vaata värskelt valminud muusikavideot:
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.