Äsjaselt Tallinn Fashion Weekilt jäi meid kummitama Vilve Undi moeetenduse suurepärane lahendus, kus tema uusima kollektsiooni komplektidele oli loodud justkui hallidest kleitidest raam. Täna on aeg võtta luubi alla kollektsioon PROMENDADE ise – selle autori, legendaarse moekunstniku Vilve Undi enda sõnadega.

Vilve Unt on veendunud, et tänapäeva moemaailmas toimuvad muutused viitavad kiirmoe mõningasele taandumisele ja slow fashion’i tagasitulekule. „Vajadus kallima ja eksklusiivsema riideeseme järele on olemas: eelkõige soovitakse tooteid, mis on hooajaülesed, kuid disainilahendustes uudsed, ning millele kvaliteetsed materjalid tagavad pikema eluea,” alustab Vilve. Tema mõtteid toetavad ka uuringud, mis näidavad, et moetarbijad kulutavad rõivastele rohkem, kuid ostavad arvuliselt vähem ehk eelistatakse rahaliselt küll kallimat, ent sellegipoolest „vähem on rohkem” lähenemist.

„Tarbija on ise oma stiili kujundaja, mis tähendab, et ollakse üle minemas moekontseptsioonilt stiilikontseptsioonile,” jätkab Vilve. „Vanem tarbijagrupp, kes on oma mõtteviisilt endiselt väga nooruslik, iseseisev ja iseteadlik, on intelligentne ja Eesti moedisaini ostujõuline tarbija. Kasvav otsustusvõime ja eneseusaldus mõjutab ostuotsuste tegemist ning esiplaanile tõusevad ainueksemplarid, mis on juba kõrgemas hinnaklassis. Kõik need mõtteviisi muutused viitavad kiirmoe tarbimise vähenemisele ning eelistatakse kauem kestvamat ja väärtuslikumat toodet.”

Just selliste mõtetega lõi Vilve ka kudumikollektsiooni PROMENADE, mida ta Tallinn Fashion Weekil esitles ning millega ta soovib näidata, et valminud kvaliteetkudumite kandmisiga on pikem kui üks hooaeg, sest kasutatud on kvaliteetseid materjale ja teostuses uudseid tehnoloogialahendusi. Meie igal juhul aplodeerime nii kollektsioonile kui värskendavale mõtteviisile!

Kuldnõelaga pärjatud moekunstnik Kirill Safonov esitleb tänavust kevad-suvist kollektsiooni “Tulip Code”, milles jätkab talle omast liikumist rõiva, skulpturaalse vormi ja lavastusliku moekeele piiril.

„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.

Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.

Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com! 

Portaili lugejale ei ole Joanne-Heleene Sõrmuse nimi võõras. 2024. aastal pälvis ta ERKI Moeshow innovative approaches in fashion kategooria võidu kollektsiooniga „Frame of mind“, mis küsis, kust jookseb piir kehakultuse ja tervisliku kehakuvandi vahel. Nüüd jätkab ta sama uurimisvälja Eesti Kunstiakadeemia Taidestuudiumi magistrandina, kuid veel isiklikumas ja füüsilisemas võtmes – ning Portailil on taas au selle tagamaid jagada.

Joanne-Heleene Sõrmuse lõputöö „Kultiveeritud keha“ sündis autori kaheaastase kulturismiteekonna põhjal ning ühendab moedisaini, performance’i, digitaalse modelleerimise ja 3D-printimise. “Töö keskmes on küsimus, kuidas mõista keha teadlikult vormitava materjalina ning millisel hetkel muutub see eneseväljenduse vahendist esteetiliseks objektiks,” selgitab autor. Ta lisab, et inspiratsioon pärines tema isiklikust kogemusest bikiinifitnessi ja kulturismi maailmas, kus keha pidev arendamine, kontrollimine ja jälgimine kujundavad nii füüsilist vormi kui ka identiteeti. “Tahtsin uurida, kuidas lihaste, pinge ja vormi esteetikat on võimalik tõlkida rõivaste ja materjalide keelde,“ sõnab Joanne-Heleene.

Valminud kollektsioonis kasutab autor enda välja töötatud meetodit, kus 3D-prinditud struktuurid kantakse eelnevalt venitatud elastsele kangale. Nii tekivad pinnad, mis meenutavad lihasstruktuure ning muudavad pinge, vormi ja füsioloogilise muutumise rõivaks. Venivad ja kohanduvad materjalid ei peida keha, vaid rõhutavad selle muutlikkust, luues illusiooni teisenevast vormist. Kollektsiooni kõrvale valmisid ka spetsiaalsed jalanõud – koostöös Maria Rojko Nisuga (Mani Studio) vabavara Open Footwear alusel (litsents Creative Commons CC BY-SA 4.0).

Magistriprojekt esitleti 14. mail Eesti Kunstiakadeemia stenograafiastuudios performance’ina. Staatilise väljapaneku asemel lubas etendus nähtavaks teha ka selle, mis jääb tavaliselt lõpptulemuse taha: korduse, pingutuse, kontrolli ja hapra tasakaalu ambitsiooni ning eneseaktsepteerimise vahel.

Vaata fotosid sündmusest ja kollektsioonist galeriis!