Foto: Oliver Soostar
“Lugu “777” sündis ühikatoas, kus viibisin Erasmuse vahetusõpingute ajal Helsingi Metropolia ülikoolis,” meenutab Norman. “Olin õhtusel jalutuskäigul kuulanud just üht inspireerivat taskuhäälingut Fred.Again’iga ning kõndides tagasi ühikasse olin kindel, et hakkan kohe looma uut muusikat. Seejärel kuulasin läbi oma telefoni voice memo’de arhiivi, mis ulatus viie aasta taha. Leidsin kolm salvestist, mis mind kõnetasid. Üks neist oli juhuslik jämm mu sõbraga – mina mängisin klaverit, ümisesin midagi suvalist, taustal tiksus metronoom. Sellest kujuneski loo “777” kõige äratuntavam faktuur. Motiiv, millega lugu kohe ka algab.”
Normani loomefilosoofia on lihtne: if it works, it works. Kas heli peab ilmtingimata olema salvestatud kalli mikrofoniga? Muusik usub, et oluline pole tehniline täius, vaid oskus kuulata ja leida olemasolevas potentsiaali. Lisaks enda demodele, luuletusele ning erinevatele varasemalt salvestatud klippidele ja sämplitele, figureerib loos veel üks Normanile oluline inimene. “Loo refrääniosas kuuleb teise inimese häält. See on minu õpetaja ja sõber Bert Pringi, kes mitme aasta taguses tunnis ütles mulle, kui üks harjutus mul hästi ei õnnestunud: “… ja siis ta maksab kõike rohkem sulle.” Ta pidas silmas, et kui tahan milleski areneda, tuleb eriti palju vaeva näha. Tänaseks lauluks saanud luuletus räägib minu sisemisest vastuolust, eneses kahtlemisest ja sellest, kuidas ma mõnikord omaenda mõtetesse lukku jään. Nüüd, seda kirjutades, saan aru – see ring on täis saanud. Bert ja paljud teised õpetajad on andnud mulle jõudu ja usku oma teel püsida. Nad on aidanud mul kasvada iseendaks.”
Koos singliga avaldas Norman loole “777” ka muusikavideo, mille autor on Oliver Soostar.
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.
