Fotografiska Tallinna talvehooaja uutele tulijatele paneb kauni punkti tänasest avatud Vincent Petersi näitus „Sisemine valgus”. Moe- ja portreefotograafi näitus esitleb teoseid, mille fookuses on valguse ja varjude mäng. Petersi modellideks on tuntud naised ja mehed, keda seob omavahel tihtipeale kaks asjaolu. Nad on kuulsad moel, mis on teinud neist tuttavad näod enamikule meist. Ja nad mõjuvad fotodel tühja lõuendina, kuhu võime vaatajatena ise projitseerida lood, mis kõnelevad pigem meist ja meie kaasajast kui neist endist.

Vincent Peters sündis 1969. aastal Bremenis Saksamaal, kuid kahekümnendates eluaastates kolis ta New Yorki ning asus tööle fotoassistendina. Mõne aja pärast kolis ta tagasi Euroopasse ja 1999. aastal algas tema karjäär moefotograafina. Õige pea pildistas ta juba selliste brändide nagu Miu Miu, Yves Saint Laurent ja Bottega Veneta ülemaailmseid kampaaniaid. Aja jooksul on see nimekiri aina täienenud ning Peters on teinud koostööd suurte moemajadega nagu Dior, Louis Vuitton, Hugo Boss, Emporio Armani, L’Oréal, Lancôme, Nike ja Levi’s.

Vincent Peters on nimekas oma tundliku ja meelelise pilgu poolest. Ta loob läbi objektiivi unenäolisi maailmu ja lavastab filmilikke hetki. Peale kaadrisse võetud inimese ei ole ühtegi üleliigset detaili, et foto saaks esile tuua portreteeritava ilu. Pole juhus, et fotokunstnik eelistab enamasti klassikalist mustvalget fotograafiat – see rõhutab heletumeduse kontrasti ja hoolikalt tasakaalustatud kompositsiooni: põimuvad alateadlik ja teadlik. Analoogfotograafia on Petersi jaoks võimalus anda edasi inimlikku kontakti, mis võimaldab märgata nii iseend kui teineteist. Tulemuseks on intiimsed, kaunid ja tundlikud portreed.

„Asja tuumaks on õigupoolest projektsioon – mõnes mõttes meenutab fotograafia psühhoanalüüsi. Iga kord, kui ma vaatan oma pildistatud fotot, näen ühtlasi ka iseennast ja valikuid, mida ma seda konkreetset kujutist luues olen teinud. Kaamera aitab jõuda alateadvusel teadvusele sammukese lähemale ning see kehtib samavõrra ka vaataja kohta,” kirjeldab fotograaf.

Talle näib, et me oleme kaotamas inimliku kontakti väärtust, ning et meie digitaalsel ajastul on reaktsiooni väljameelitamine tõelisest suhtlusest järjest olulisem. „Kunstniku rolliks on juba kaua olnud tungida tundmatusse. Kuid tabude lakkamatu murdmine on tupiktee, mille tulemuseks on enesekeskne kunst – tänapäeval tundub sama oluline tuua tagasi maailma jälgimise ja tunnetamisega tekkivad ehtsad emotsioonid. Taasluua seotus, mis on kohati kaduma läinud,” ütleb Peters.

Üks Vincent Petersi teoste kõige olulisemaid aspekte on valgus või selle puudumine. Valguse ja varju kasutamisel on tema töödes keskne roll, mis võimaldab Petersil valida, mida esile tuua ja mida varjata. Analoogkaamerat kasutades jäädvustab ta oma modelle ääretu detailsusega. Samas ei ole fotodel eesmärgiks ei ole luua täiuslikku inimest. Petersi jaoks ei ole ilu mitte midagi pinnapealset, vaid miski, mis peegeldab kultuuri. Sedalaadi sisendusjõulist ilu, mida me tema portreedel näeme, leiab ka 1950.-1960. aastate romantiseeritud Hollywoodis. Tolle ajastu filmidest pärinevad tänini kehtivad esteetilised standardid, kuidas kujutatakse ikoone. Filmimaailma avastas fotograaf enda jaoks lapsena, kui isa tutvustas talle nii Ameerika Hollywoodi kino kui ka Prantsuse uue laine filme. Teda võlus nende filmide viis valguse abil meeleolu luua ja lugusid jutustada.

Näitus „Sisemine valgus” on Fotografiska Tallinnas avatud 6. detsembrist kuni 16. veebruarini. 

Kui sügisene Londoni-reis on juba mõttes või kalendris, tasub Victoria and Albert Museum seekord kindlasti marsruuti lisada. 21. septembril avatakse V&A South Kensingtonis näitus „The Burberry Trench: Crafting an Icon“, mis võtab lähema vaatluse alla ühe Briti moe kõige äratuntavama rõivaeseme – Burberry trentšmantli.

Burberry 170. aastapäeva tähistav väljapanek toob kokku haruldased esemed nii moemaja enda arhiivist kui ka V&A kogudest ning jälgib trentši teekonda praktilisest ülerõivast ja militaarse taustaga rõivaesemest üleilmseks moeikooniks. Lugu algab Thomas Burberry 1879. aastal leiutatud puuvillasest gabardiinist ning liigub edasi mantli konstruktsiooni ja käsitöö juurde: tähelepanu saavad nii käsitsi viimistletud krae, House Check vooder kui ka need väikesed funktsionaalsed detailid, mille algne eesmärk oli üsna proosaline – kaitsta kandjat Briti heitliku ilma eest.

Näituse lõpetab 19 Burberry moelavakomplekti viimase kahe ja poole aastakümne kollektsioonidest, mille loonud teiste seas nii Christopher Bailey kui ka Daniel Lee. Mitmed Burberry arhiiviesemed jõuavad seejuures avalikkuse ette esimest korda. Väljapanek toimub harva külastajatele avatud Prince Consort Gallerys ning on ühtlasi sissejuhatus V&A ja Burberry pikemasse koostöösse: 2028. aasta sügisel avatakse muuseumis täielikult uuendatud moegaleriide osana The Burberry Gallery.

„The Burberry Trench: Crafting an Icon“ on avatud 21. septembrist 2026 kuni 3. jaanuarini 2027 ning selle külastamine on kõigile tasuta. Uuri lisa vam.ac.uk.

Metropolitani kunstimuuseumi kostüümiinstituudi järgmine suurnäitus keskendub moeloojale John Gallianole – disainerile, kelle loominguline haare on jätnud sügava jälje viimase nelja aastakümne moepilti, kuid kelle karjääri saadab ka üks moemaailma vastuolulisemaid peatükke.

9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028 avatud näitus „John Galliano: Horizons” on esimene suuremahuline muuseuminäitus, mis on täielikult pühendatud Galliano loomingule. Ühtlasi saab temast kolmas elusolev moelooja, kellele Met on suurnäituse pühendanud. Varem on selle au osaliseks saanud Yves Saint Laurent 1983. aastal ning Rei Kawakubo 2017. aastal.

Väljapanek toob kokku Galliano loomingulise teekonna Givenchy, Christian Diori ja Maison Margiela moemajades. Lisaks rõivastele eksponeeritakse visandeid ja tema tööprotsessi arhiiviesemeid, avades disaineri loomemeetodit ning erakordselt lähenemist moele. Kostüümiinstituudi peakuraatori Andrew Boltoni sõnul käsitleb „Horizons” moodi omamoodi kaardistusena – paiku, ajalugu, identiteete ja kultuurilisi viiteid ühendava süsteemina, millest sünnivad Galliano fantaasiarikkad kollektsioonid. Näitus jaguneb kolme ossa – „Bearings”, „Horizons” ja „Atlas of Transformation” –, jälgides Galliano loomingu arengut ideest valmis rõivani.

Samas ei vaata näitus mööda ka disaineri keerulisest minevikust. 2011. aastal vallandati Galliano Diorist antisemiitlike väljaütlemiste tõttu ning järgnenud aastad kujunesid tema jaoks avaliku kahetsuse, sõltuvusravi ja aeglase professionaalse rehabilitatsiooni perioodiks. Met rõhutab, et näitus käsitleb teadlikult ka küsimust, kuidas suhestada loomingulist pärandit eetilise vastutusega.

Kuigi 2027. aasta Met Gala teema pole veel avalikustatud, on üsna tõenäoline, et see lähtub kevadnäitusest endast ning toob Galliano esteetika taas moemaailma keskmesse.