Fotografiska Tallinna talvehooaja uutele tulijatele paneb kauni punkti tänasest avatud Vincent Petersi näitus „Sisemine valgus”. Moe- ja portreefotograafi näitus esitleb teoseid, mille fookuses on valguse ja varjude mäng. Petersi modellideks on tuntud naised ja mehed, keda seob omavahel tihtipeale kaks asjaolu. Nad on kuulsad moel, mis on teinud neist tuttavad näod enamikule meist. Ja nad mõjuvad fotodel tühja lõuendina, kuhu võime vaatajatena ise projitseerida lood, mis kõnelevad pigem meist ja meie kaasajast kui neist endist.

Vincent Peters sündis 1969. aastal Bremenis Saksamaal, kuid kahekümnendates eluaastates kolis ta New Yorki ning asus tööle fotoassistendina. Mõne aja pärast kolis ta tagasi Euroopasse ja 1999. aastal algas tema karjäär moefotograafina. Õige pea pildistas ta juba selliste brändide nagu Miu Miu, Yves Saint Laurent ja Bottega Veneta ülemaailmseid kampaaniaid. Aja jooksul on see nimekiri aina täienenud ning Peters on teinud koostööd suurte moemajadega nagu Dior, Louis Vuitton, Hugo Boss, Emporio Armani, L’Oréal, Lancôme, Nike ja Levi’s.

Vincent Peters on nimekas oma tundliku ja meelelise pilgu poolest. Ta loob läbi objektiivi unenäolisi maailmu ja lavastab filmilikke hetki. Peale kaadrisse võetud inimese ei ole ühtegi üleliigset detaili, et foto saaks esile tuua portreteeritava ilu. Pole juhus, et fotokunstnik eelistab enamasti klassikalist mustvalget fotograafiat – see rõhutab heletumeduse kontrasti ja hoolikalt tasakaalustatud kompositsiooni: põimuvad alateadlik ja teadlik. Analoogfotograafia on Petersi jaoks võimalus anda edasi inimlikku kontakti, mis võimaldab märgata nii iseend kui teineteist. Tulemuseks on intiimsed, kaunid ja tundlikud portreed.

„Asja tuumaks on õigupoolest projektsioon – mõnes mõttes meenutab fotograafia psühhoanalüüsi. Iga kord, kui ma vaatan oma pildistatud fotot, näen ühtlasi ka iseennast ja valikuid, mida ma seda konkreetset kujutist luues olen teinud. Kaamera aitab jõuda alateadvusel teadvusele sammukese lähemale ning see kehtib samavõrra ka vaataja kohta,” kirjeldab fotograaf.

Talle näib, et me oleme kaotamas inimliku kontakti väärtust, ning et meie digitaalsel ajastul on reaktsiooni väljameelitamine tõelisest suhtlusest järjest olulisem. „Kunstniku rolliks on juba kaua olnud tungida tundmatusse. Kuid tabude lakkamatu murdmine on tupiktee, mille tulemuseks on enesekeskne kunst – tänapäeval tundub sama oluline tuua tagasi maailma jälgimise ja tunnetamisega tekkivad ehtsad emotsioonid. Taasluua seotus, mis on kohati kaduma läinud,” ütleb Peters.

Üks Vincent Petersi teoste kõige olulisemaid aspekte on valgus või selle puudumine. Valguse ja varju kasutamisel on tema töödes keskne roll, mis võimaldab Petersil valida, mida esile tuua ja mida varjata. Analoogkaamerat kasutades jäädvustab ta oma modelle ääretu detailsusega. Samas ei ole fotodel eesmärgiks ei ole luua täiuslikku inimest. Petersi jaoks ei ole ilu mitte midagi pinnapealset, vaid miski, mis peegeldab kultuuri. Sedalaadi sisendusjõulist ilu, mida me tema portreedel näeme, leiab ka 1950.-1960. aastate romantiseeritud Hollywoodis. Tolle ajastu filmidest pärinevad tänini kehtivad esteetilised standardid, kuidas kujutatakse ikoone. Filmimaailma avastas fotograaf enda jaoks lapsena, kui isa tutvustas talle nii Ameerika Hollywoodi kino kui ka Prantsuse uue laine filme. Teda võlus nende filmide viis valguse abil meeleolu luua ja lugusid jutustada.

Näitus „Sisemine valgus” on Fotografiska Tallinnas avatud 6. detsembrist kuni 16. veebruarini. 

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.