Foto: Katrina Tang
Kriss, sügishooaeg on algamas. Mida see sinu kui disaineri jaoks tähendab?
Mul seostuvad erinevate hooaegadega alati värvid. Sügise saabudes tunnen, et tahan kanda jõulisemaid värve, tekstuure ja ehteid. Sellega seoses hakkan juba varakult otsima uusi kive ja värve, mida oma loomingus kasutada. Teine oluline moment on kindlasti ka oma suvistest – ärilises mõttes – tegevustest ülevaadete tegemine ja analüüsimine – mis oli hästi ja mida saaks järgmisel aastal veel paremini teha.
Suvel seikles New Vintage by Kriss mööda maailma – kus te käisite ja mida tegite?
Me käisime EASi ekspordiprojekti toel messidel Berliinis ja Kopenhaagenis. Lisaks uutele edasimüüjatele – mis on juba meie jaoks väga suure tähtsusega – leidsime palju uusi ideid, kuidas talvistel messidel oma kollektsiooni esile tõsta, kas või messiboksile kõige sobivamat asukohta valides.
Lisaks messidele saime maad uurida ka Londonis. Leian, et on väga vajalik ennast pidevalt uutel turgudel, uutes olukordades proovile panna – nii õpib kõige kiiremini, mis kuskil toimub ning mida tuleks näiteks enda brändi puhul muuta. Ja kui tagasiside on juba algusest peale ainult positiivne, siis annab selline rahvusvaheline kogemus aina hoogu suuremalt unistada ja tegutseda.
Kas sa suvel puhata ka said?
Sellist täitsa jalad-liivas-rannapuhkust mul sel aastal küll ei olnud. Samas oli mul piisavalt selliseid päevi, kus lülitasin ennast töörežiimilt välja ja lihtsalt kulgesin. Juuni alguses jõudsin sõbrannadega käia Amsterdamis, mis oli tõeliselt mõnus ja akusid laadiv girls-only reis. Mainimata ei saa muidugi jätta, et kuna mu tütar on nüüd natuke üle aasta vana, siis olen sel suvel veetnud palju aega laste mänguplatsidel ja Kadrioru kohvikutes.
Sinu brändil läheb – vähemalt peale vaadates – ütlemata hästi, kollektsioone tuleb ühes austajatega aina juurde, kollektsioonid vallutavad aina uusi maid. Kas sul mõnikord tuleb ette ka inspiration block’i ning kuidas sa sellega võitled?
Oleme tõesti igal aastal oma NV-naistele, nagu ma neid kutsun, pakkunud midagi uut ja seeläbi tasapisi „maailma vallutanud”. See kõik on mul tulnud kuidagi väga loomulikult. Uued ideed, mõtted ja võimalused lihtsalt ilmutavad ennast ja pigem näen vaeva sellega, et taolistes olukordades teha õige valik. Olen endale teadvustanud, et sajas suunas rabeledes ei jõua ju korralikult midagi tehtud – nii et olen püüdnud enne pea ees uude olukorda sukeldumist asjad korralikult läbi mõelda, tunnetada ja arutada. Kui nüüd aga küsimusele vastata, siis inspiration block’iga ma võitlema pole pidanud. See on olnud mõnus loomise, elamise ja voolamise kogemus.
Kui New Vintage by Kriss alustas, siis olid brändi taga ju sina üksinda. Täna on sul seljatagust kindlustamas terve naiskond. Kui raske – või hoopiski kerge – on olnud kogu vastutust ja kontrolli enda käest ära anda?
Ma tegutsesin tegelikult päris mitu aastat täiesti üksinda, aga see on muidugi tavapärane, et alguses tuleb kõigega ise hakkama saada. Samas on mul väga vedanud, et õiged inimesed tulid ja pakkusid ennast õigel hetkel appi ise – see juhtus alati just siis, kui olin jõudnud jälle uude etappi ja endal hakkas päevas tuntidest väheks jääma. Ma ei ole tegelikult mingi kindla põhimõtte järgi enda tiimi ainult naisi võtnud – see on lihtsalt kuidagi niimoodi kujunenud. Mulle endale tundub see aga mitmes mõttes loogiline, kuna valdkond, kus me tegutseme, pakub pigem naistele huvi. Meeldiv tõsiasi on ka see, et kõik minu praegused tiimiliikmed olid enne NVbyK naiskonnaga ühinemist juba aastaid NVbyK ehteid kandnud ja brändi tegemisi jälginud.
Ma pean muidugi tunnistama, et loomult olen tegelikult üsna suur „kontrollifriik”. Arvan, et võib-olla polekski see vastutuse ja kontrolli käest andmine nii sujuvalt läinud, kui ma poleks emaks saanud – väikese beebi kõrvalt polnud enam lihtsalt võimalik kõike endal teha. Samas andis see mulle jällegi väga kiiresti kinnitust, et inimesed minu tiimis teevad asja samuti väga suure hingega ja mul pole vaja muretseda, kas neil üks asi on meeles või teine saab tehtud. Nüüd suudan kõrgemalt hinnata teiste panust ja teadmisi ning usun, et koos suudame veelgi rohkem korda saata. Meiegi naiskonnas on teatud ülesanded ja tegevused, mida üks suudab teha paremini kui teine – paremini kui mina ise. Seega usun, et parim, mis ma ise brändi arenguks teha saan, on pühendada oma aeg ja energia neile aspektidele, mis on minu tugevamaks pooleks, ja lasta oma tiimil anda panus nendes olukordades, kus nende oskused ja teadmised kõige rohkem rakendust leiavad. Aga eks see väike „kontrollifriiklus” säilib minus ilmselt elu lõpuni, ärge siis pahaks pange.
On sul mõni moto, mille järgi sa elad?
„Non, Je ne regrette rien” – Édith Piaf
(„Ei, ma ei kahetse midagi”)
On sul ka mõni lemmiktsitaat NVbyK „Inspired” kollektsioonist?
Kollektsiooni viimane täiendus − „Teen, mis tahan” – tuletab mulle iga päev meelde, et iga minu tegevus ja otsus peaks tooma tasakaalu, õnne ja rahuolu nii inimestele minu ümber kui ka mulle endale. Minu jaoks muutus see ütlus oluliseks just peale tütre sündi, sest lihtne on ennast kaotada tänapäevases maailmas, kus kohustused ja ühiskonna seatud ootused võivad muutuda tähtsamateks kui minu enda soovid ja unistused.
Ütle lõpetuseks, kas sa tead, mitu „Time to Rock” käevõru olete aastatega müünud?
Ausalt ei tea – aga loodan, et aastatega tuleb meie käevõrudega rokkivaid naisi aina juurde!
Tutvu NVbyK uusima kollektsiooniga ka allolevast galeriist.
NVbyK ehted on saadaval näiteks Tallinna Kaubamajas, samuti TALI, Nu Nordiku, Eesti Disaini Maja ja Les Petites kauplustes ning veebipoes nvbyk.com.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.
Kunstnik paljude annetega
Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.
2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist.
Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini
Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.
Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.
Igavese tasakaalu otsingul
Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.
Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.
Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?
Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.
Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?
Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.
Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.
Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?
Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.
Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?
Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.
Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.
Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?
Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.
Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?
Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.
Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?
Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.
Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?
Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.
Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.
On sul seoseid ka Eestiga?
Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.
Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!
Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.
