Brändi New Vintage by Kriss looja Kriss Eglite on üks inspireerivamaid naisi Eesti moemaastikul. Ta on musternäide sellest, et oma unistuste poole tuleb püüelda – ka siis, kui sa ei ole enam 20, kus su elu on alles algamas ja kõik teed valla. Vaid mõned aastat tagasi otsustas ta teha oma elus kannapöörde ja NVbyK oligi sündinud − kuid seda lugu teavad tänaseks juba kõik. Septembrikuu esimestel päevadel palus Portail Krissil hoopis meenutada oma tänavust suve ning ühes sellega jagada ka järgnevateks hooaegadeks tehtud plaane.

Kriss, sügishooaeg on algamas. Mida see sinu kui disaineri jaoks tähendab?

Mul seostuvad erinevate hooaegadega alati värvid. Sügise saabudes tunnen, et tahan kanda jõulisemaid värve, tekstuure ja ehteid. Sellega seoses hakkan juba varakult otsima uusi kive ja värve, mida oma loomingus kasutada. Teine oluline moment on kindlasti ka oma suvistest – ärilises mõttes – tegevustest ülevaadete tegemine ja analüüsimine – mis oli hästi ja mida saaks järgmisel aastal veel paremini teha.

Suvel seikles New Vintage by Kriss mööda maailma – kus te käisite ja mida tegite?

Me käisime EASi ekspordiprojekti toel messidel Berliinis ja Kopenhaagenis. Lisaks uutele edasimüüjatele – mis on juba meie jaoks väga suure tähtsusega – leidsime palju uusi ideid, kuidas talvistel messidel oma kollektsiooni esile tõsta, kas või messiboksile kõige sobivamat asukohta valides.

Lisaks messidele saime maad uurida ka Londonis. Leian, et on väga vajalik ennast pidevalt uutel turgudel, uutes olukordades proovile panna – nii õpib kõige kiiremini, mis kuskil toimub ning mida tuleks näiteks enda brändi puhul muuta. Ja kui tagasiside on juba algusest peale ainult positiivne, siis annab selline rahvusvaheline kogemus aina hoogu suuremalt unistada ja tegutseda.

Kas sa suvel puhata ka said?

Sellist täitsa jalad-liivas-rannapuhkust mul sel aastal küll ei olnud. Samas oli mul piisavalt selliseid päevi, kus lülitasin ennast töörežiimilt välja ja lihtsalt kulgesin. Juuni alguses jõudsin sõbrannadega käia Amsterdamis, mis oli tõeliselt mõnus ja akusid laadiv girls-only reis. Mainimata ei saa muidugi jätta, et kuna mu tütar on nüüd natuke üle aasta vana, siis olen sel suvel veetnud palju aega laste mänguplatsidel ja Kadrioru kohvikutes.

Sinu brändil läheb – vähemalt peale vaadates – ütlemata hästi, kollektsioone tuleb ühes austajatega aina juurde, kollektsioonid vallutavad aina uusi maid. Kas sul mõnikord tuleb ette ka inspiration block’i ning kuidas sa sellega võitled?

Oleme tõesti igal aastal oma NV-naistele, nagu ma neid kutsun, pakkunud midagi uut ja seeläbi tasapisi „maailma vallutanud”. See kõik on mul tulnud kuidagi väga loomulikult. Uued ideed, mõtted ja võimalused lihtsalt ilmutavad ennast ja pigem näen vaeva sellega, et taolistes olukordades teha õige valik. Olen endale teadvustanud, et sajas suunas rabeledes ei jõua ju korralikult midagi tehtud – nii et olen püüdnud enne pea ees uude olukorda sukeldumist asjad korralikult läbi mõelda, tunnetada ja arutada. Kui nüüd aga küsimusele vastata, siis inspiration block’iga ma võitlema pole pidanud. See on olnud mõnus loomise, elamise ja voolamise kogemus.

Kui New Vintage by Kriss alustas, siis olid brändi taga ju sina üksinda. Täna on sul seljatagust kindlustamas terve naiskond. Kui raske – või hoopiski kerge – on olnud kogu vastutust ja kontrolli enda käest ära anda?

Ma tegutsesin tegelikult päris mitu aastat täiesti üksinda, aga see on muidugi tavapärane, et alguses tuleb kõigega ise hakkama saada. Samas on mul väga vedanud, et õiged inimesed tulid ja pakkusid ennast õigel hetkel appi ise – see juhtus alati just siis, kui olin jõudnud jälle uude etappi ja endal hakkas päevas tuntidest väheks jääma. Ma ei ole tegelikult mingi kindla põhimõtte järgi enda tiimi ainult naisi võtnud – see on lihtsalt kuidagi niimoodi kujunenud. Mulle endale tundub see aga mitmes mõttes loogiline, kuna valdkond, kus me tegutseme, pakub pigem naistele huvi. Meeldiv tõsiasi on ka see, et kõik minu praegused tiimiliikmed olid enne NVbyK naiskonnaga ühinemist juba aastaid NVbyK ehteid kandnud ja brändi tegemisi jälginud.

Ma pean muidugi tunnistama, et loomult olen tegelikult üsna suur „kontrollifriik”. Arvan, et võib-olla polekski see vastutuse ja kontrolli käest andmine nii sujuvalt läinud, kui ma poleks emaks saanud – väikese beebi kõrvalt polnud enam lihtsalt võimalik kõike endal teha. Samas andis see mulle jällegi väga kiiresti kinnitust, et inimesed minu tiimis teevad asja samuti väga suure hingega ja mul pole vaja muretseda, kas neil üks asi on meeles või teine saab tehtud. Nüüd suudan kõrgemalt hinnata teiste panust ja teadmisi ning usun, et koos suudame veelgi rohkem korda saata. Meiegi naiskonnas on teatud ülesanded ja tegevused, mida üks suudab teha paremini kui teine – paremini kui mina ise. Seega usun, et parim, mis ma ise brändi arenguks teha saan, on pühendada oma aeg ja energia neile aspektidele, mis on minu tugevamaks pooleks, ja lasta oma tiimil anda panus nendes olukordades, kus nende oskused ja teadmised kõige rohkem rakendust leiavad. Aga eks see väike „kontrollifriiklus” säilib minus ilmselt elu lõpuni, ärge siis pahaks pange.

On sul mõni moto, mille järgi sa elad?

„Non, Je ne regrette rien” – Édith Piaf

(„Ei, ma ei kahetse midagi”)

On sul ka mõni lemmiktsitaat NVbyK „Inspired” kollektsioonist?

Kollektsiooni viimane täiendus − „Teen, mis tahan” – tuletab mulle iga päev meelde, et iga minu tegevus ja otsus peaks tooma tasakaalu, õnne ja rahuolu nii inimestele minu ümber kui ka mulle endale. Minu jaoks muutus see ütlus oluliseks just peale tütre sündi, sest lihtne on ennast kaotada tänapäevases maailmas, kus kohustused ja ühiskonna seatud ootused võivad muutuda tähtsamateks kui minu enda soovid ja unistused.     

Ütle lõpetuseks, kas sa tead, mitu „Time to Rock” käevõru olete aastatega müünud?            

Ausalt ei tea – aga loodan, et aastatega tuleb meie käevõrudega rokkivaid naisi aina juurde!

Tutvu NVbyK uusima kollektsiooniga ka allolevast galeriist.

NVbyK ehted on saadaval näiteks Tallinna Kaubamajas, samuti TALI, Nu Nordiku, Eesti Disaini Maja ja Les Petites kauplustes ning veebipoes nvbyk.com.

Kolm aastat tagasi kutsus festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga ellu Tallinna laste jazzifestivali Kräsh, mis toimub tänavu 1.–2. juunil Eesti Noorsooteatris. Nii Kräshi kui Jazzkaare pikaaegne turundusjuht Eva Saar ütleb, et lastele oli oma muusikafestivali vaja eelkõige selleks, et neid varakult muusika juurde tuua ja Eesti kontserdipublikut noorena hoida.

Eva, olid üks eestvedajatest, kelle käe all Jazzkaare kontoris Kräsh hakkas sündima. Kui keegi küsib sinult, miks on vaja lastele eraldi jazzifestivali, siis kuidas vastad?

Laste jazzifestival oli Jazzkaare pikaaegne unistus. Oleme Jazzkaare perekontserte korraldanud aastast 2012 ja seda tehes nägime, kui tänulik on publik spetsiaalselt lastele loodud programmi eest. Lisaks on need kontserdid toonud alati nii palju rõõmu osalejatele, muusikutele kui ka korraldajatele. Tundsime ka vastutust, et meid nakatanud jazzipisik leviks ka lastele ja noori rütmimuusikast õppureid jaguks, sest nii läheb ka tulevikus jazzivaldkonnal Eestis hästi. Samas tahtsime lisaks kontsertidele pakkuda lastele nii palju enamat ja seda kõike teadlikult lastele loodud keskkonnas, mis toetab ja innustab neid veel rohkem muusikaga tegelema. Seda kõike me aga kevadise Jazzkaare raames pakkuda ei saanud.

Nii oligi Tallinna laste jazzifestival Kräsh ühe pikaaegse unistuse täitumine. Ja mitte ainult meile, vaid noorele publikule suunatud jazziprogrammile mõtlesid ka Eesti Jazzliit, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Philly Joe’s jazziklubi ja mitmed teised. Kui UNESCO muusikalinn Tallinn kutsus muusikalinna programmiks esitama uusi ideid, siis tuligi jazzivaldkonna ühisel istumisel valdkonnaülene äratundmine, et nüüd ongi aeg laste jazzifestivali idee teoks teha. Kogu valdkonna jaoks on oluline, et jazz oleks popp, publik püsiks noor ja uusi muusikuid kasvaks peale. Laste jazzifestival koos muusikalaagrite, spetsiaalse kontsertprogrammiga lastele, noorte endite esinemiste, erinevate töötubade, artistidega kohtumistega, jazziklubi ja stuudiote külastamisega ning palju muuga aitavad selleks kaasa. Ja kõik see areng saab teoks tänu UNESCO muusikalinn Tallinnale.

Kräsh toimub sel aastal juba kolmandat korda. Mis olid põhilised eesmärgid, kui Kräshi planeerima hakkasite ja kas tänaseks tundub, et need on ka täitunud?

Tallinna laste jazzifestival Kräsh eesmärk on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste jazzmuusika juurde toomine. Festivali missiooniks on pakkuda lastele ja noortele kvaliteetset haridusprogrammi ning meelelahutust koos kaasalöömise ning esinemisvõimalustega ning läbi selle harida ja arendada noore publiku muusikalist silmaringi ja huvi jazzi vastu ning kasvatada uusi avatud meelega kultuuri- ja jazzisõpru.

Ja nüüd kolmandal aastal saame öelda, et publik on meid üles leidnud. Seda näitab see, et muusikalaagritesse kandideerimine on väga populaarne ja ka piletimüük festivalile läheb hästi. Sel aastal katsetame esimest korda koolidele suunatud muusikapäeva, ka see päev on juba täitunud osalemissoovidega. Meil on peale kasvamas juba mitusada jazzifänni ja ka noori korraldajaid, kes tahaksid tulevikus ka Jazzkaart või miks mitte ka mõnda teist festivali korraldama hakata. Lisaks rõõmustame väga, et Kräshi muusikalaager on aidanud üles leida neid noori, kes tundsid endas ära tõelise muusikaarmastuse ja on läinudki tänaseks MUBAsse rütmimuusikat õppima. Ja kui üks armastatud muusik ütles eelmisel Kräshil, et see on tema kõige lemmikum festival üldse ning need töötoad ja kontserdid pakuvad lisaks lastele ka täiskasvanutele (ja muusikutele endile) nii suurt ja sooja elamust, siis on see tõesti veel üks märk sellest, et teeme väga õiget asja.

Mil moel on Kräsh sind ennast üllatanud?

Kräsh on aidanud hoida Jazzkaare tiimi korraldajatena heas vomis ja julgustanud mugavustsoonist välja astuma. Kuigi meil on suur kogemus festivalide-kontsertide korraldamisel, siis üllatas, et ainult lastele suunatud programmi ja turunduse-kommunikatsiooni tegemine on palju keerulisem kui oskasime esialgu arvata. Samuti oli väljakutse täiesti uue asja käivitamine ja oma sihtrühma ülesleidmine. Õnneks saime endale appi kõige ägedama projektijuhi Maris Aljaste, kel on väga suur kogemus lastega tegutsemisel ja muusikaarmastuse jagamisel. Üheskoos oleme hakkama saanud südantsoojendava ettevõtmisega ning näeme nii selgelt, kuidas aitame muuta nende laste ja noorte tunnetust muusika suhtes positiivsemaks ning tuua neid muusika juurde.

Oleme seda festivali teinud koos lastega — küsinud lastelt tagasisidet juba korraldamisfaasis ja nende ettepanekute-soovidega arvestanud. Üks suurimaid üllatusi oli mulle laste eelistused artistide osas — vaieldamatu top 1 artist oli ka lastel ja noortel Anne Veski. Veel ei ole meil õnnestunud Annet Kräshile tuua, aga küll see unistus ka täitub. Samuti usaldasime laste ja noorte eelistusi nii festivali nime kui ka disaini osas. Ja jälle tasus noori usaldada, sest festivali Kräsh disain võitis aastal 2024 Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta parima reklaami muustikasündmustele tiitli (disainer Viktor Gurov).

Millised on olnud sinu enda lemmikhetked Kräshi kahelt esimeselt festivalilt? 

Lemmikud on kohtumised laste-noortega, seda nii korraldusfaasis kui ka festivalil. Südames on hetked noorte õhtujuhtidega lava tagant festivali avasõnade harjutamisest ja üheskoos nende õnnestumise üle rõõmustades. Samuti näha nii lähedalt seda noort publikut —  süda avatud muusikale, võttes silmade särades avasüli vastu neile pakutava ja julgelt küsimas artistidelt seda, mis neil päriselt hingel on. Eriline hetk oli näha enda last rõõmustamas Kräshi festivalikülastuse üle, sellistel momentumil tunned, et meil on kõige ägedam töö üldse! 

Oled Jazzkaarega seotud juba üle kümne aasta, ürituste korraldamisega pikemaltki. Kuidas oled nende aastate jooksul tajunud publiku muutumist – kas järelkasv on olemas? 

Aastaid on Jazzkaare väliskülalised imestanud, kuidas Jazzkaare publik on nii noor. See on tõesti noorem kui jazzifestivalide publik mujal Euroopas. Loomulikult on Jazzkaar selleks teadlikult tööd teinud (lisaks perekontsertidele ka muud programmivalikud ja tegevused), aga mitte ainult, see on kogu Eesti jazzivaldkonna ühine panus, et jazzmuusika on Eestis populaarne ning jazzmuusikud hinnatud ja armastatud. Tundub, et aastatega läheb publik järjest avatumaks ning on valmis ka värskeid ja crazy’sid elamusi katsetama. Samas tahab publik kõige rohkem seda positiivset elamust, vaimuturgutust ning võimalust unustada igapäev ja sukelduda korraks emotsionaalselt kõrgemale, võttes selle elamuse endaga ka peale kontserti kaasa.

Tallinna laste jazzmuusikafestivali Kräsh, mille eesmärgiks on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste muusika juurde toomine, on ellu kutsunud festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga. Sel aastal koosneb Kräsh kolmest osast – muusikalaagritest, avalikust festivalipäevast 1. juunil ning muusikapäevast 2. juunil, mis on suunatud koolidele. 1. juuni avalikul festivalipäeval on peaesinejateks Saara Pius kavaga „Pidu loomariigis“, Airi Liiva koos Laulupesa laululastega ning Puuluup koos Liisi Koiksoniga, lisaks toimuvad ka toredad töötoad näiteks Laura Põldvere ja Johan Randverega ning kohtumine Getter Jaaniga. Vaata kogu programmi ja leia piletid Kräshi kodulehelt! 

Laupäeval, 26. aprillil paneb Jazzkaare tihedale festivalinädalale võimsa punkti Anna Kaneelina. Anna Kaneelina debüütalbum ilmus kuus aastat tagasi ja tõi neli Eesti Muusikaauhindade tiitlit, sealhulgas aasta albumi ja aasta naisartisti tiitli. Nüüd on ta laval, et tuua kuulajateni oma värske looming – ja sellest Portail temaga vestleski.

Anna, loodan, et nõustud, kui ütlen, et Jazzkaar esindab alati midagi erilist – mida tähendab see festival sinu jaoks isiklikult ja artistina?

Jazzkaar on minu elus alati olulist rolli mänginud. Esiteks kuulajana ning muusikafännina – eriti, kui mõelda tagasi ajale, mil ma alles lauljakarjäärist ja muusikaõpingutest unistasin. Jazzkaar on mulle aja jooksul pakkunud tohutult inspiratsiooni, julgust unistada ning liikuda oma eesmärkide suunas. Artistina on festival andnud mulle hindamatuid esinemiskogemusi väga erinevate koosseisudega. Minu esimene ülesastumine Jazzkaarel oli koos Tõnu Naissoo kvartetiga. Ka Anna Kaneelina looming kõlas esimest korda just Jazzkaare festivalil.

Sind on kirjeldatud kui jõulisemat ja rokilikumat kui kunagi varem – millest see uus energia või suund tuleneb?

Selliseks kirjelduseks on andnud põhjust minu viimati ilmunud singel “Better Man”, mis tõepoolest nende märksõnadega haakub. Kui uus muusika ennast ilmutama hakkas, kuulasin väga palju 90ndate grunge’i. See on kindlasti mu suunamuutust mõjutanud. Samuti oli mul tunne, et viimased aastad on jätnud mu sisse palju lõpuni lahendamata teemasid, mida soovisin füüsilisemalt ja jõulisemalt endast välja elada. Selline muusika annab mulle selleks parema võimaluse.

Su muusika puudutab sageli armastuse, muutumise ja sisemiste varjude teemasid – millised mõtted või tunded on su värske loomingu keskmes?

Uue muusika keskmes on suuresti enda positsioneerimine praegusel keerulisel ja äreval ajal. Kõikjal on palju ebakindlust ning ka hirmu. Ka mina ei ole nendest teemadest puutumata – nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil. Tunnen muret ja olen kriitiline, kuid kindlasti ei positsioneeri ma ennast tekstides kuidagi teiste suunas näpuganäitajana – “be a better woman” kõlab esmajoones ikka mulle endale. Muutuste temaatika on samuti esindatud, sest see on midagi, milles ma inimesena ennast alati leian.

Sinu vokaalid ulatuvad sosinatest karjeteni – kuidas sa oma häält ja selle dünaamikat laval usaldad või juhtida püüad?

Tee iseenda hääle leidmiseks ja usaldamiseks on olnud käänuline ja pikk. Alles enda kirjutatud laule lauldes hakkas see pilt selginema ning sain aimu, milleks mu hääl üldse suuteline on. Kõige suuremaks õpetajaks on olnud enda muusika esitamine, laval enda emotsioonidega toimetulemine ja seejärel usaldamine, et need emotsioonid juhatavad häält ning viivad seda õigesse suunda. Õpingute ajal olin väga lukus – mõistus kontrollis kõike liialt, nii et hääl oli pidevalt justkui sordiini all ja kurgus kinni. Nüüd, kui hirm eksida on väiksem, juhtub ka rohkem ootamatusi, millest kasvavad välja uued teadmised iseenda kohta.

Kui mõelda tagasi su debüütalbumile ja sellele, kus sa nüüd oled – milline sisemine või loominguline muutus on olnud sinu jaoks kõige tähendusrikkam?

Esimese albumi puhul oli palju katsetamist ja avastamist – seal oli palju juhuslikku, mis sel hetkel mind väga võlus. Praegu olen jõudnud suurema selguseni selles osas, mida ja kuidas ma enda muusikas väljendada soovin, ning kogu protsess on teadlikum. Tähendusrikkaim on vast see, et olen jõudnud suurema eneseusalduseni.

Mida sa loodad, et kuulaja Jazzkaarel sinu kontserdilt kaasa võtab?

Ma loodan, et minu kontsert mõjub kuulajale, kui ammu oodatud kohtumine iseendaga. Loodan, et see valgustab südant ning annab lootust. Me kõik oleme nii erinevaid, kuid samas ühendavad meid inimeseks olemise tuumtunded nagu armastus, lootus, igatsus, lein… Minu jaoks on oluline luua ühendus ja olla nendes tunnetes kollektiivselt koos.

Millest sa hetkel ise kõige rohkem unistad – muusikas või elus üldiselt?

Minu unistused on hetkel väga maised ja lähtuvad sellest, mis minu “päris” elus kõige suurema kaaluga on – minu lapsed ja nende heaolu. Unistan koolisüsteemist, mis suudaks paremini arvestada laste eripäradega – nii tugevuste kui ka nõrkustega – ja neid paremini toetada. Unistan, et see sama süsteem toetaks ka õpetajaid ning hoiaks nende vaimset tervist ja motivatsiooni. Soovin, et Eesti lapsed oleksid just vaimse heaolu ja koolirõõmu poolest esirinnas – seda pean olulisemaks kui kohti rahvusvaheliste testide pingereas. Unistan tervishoiusüsteemist, kus ühiskonna nõrgemad ja vähemkindlustatud – eelkõige lapsed – ei jääks õigest abist õigel ajal ilma. Unistan vabakutseliste loomeinimeste tervisekindlustusest. Mu mure nende teemade pärast on mastaapne.  Ja kõigest enam unistan ma, et sõjad lõppeks ning me saaksime kõik lõpuks rahus hingata. 

Anna Kaneelina astub Jazzkaare raames üles 26. aprillil kell 21.30 Von Krahlis.