Foto: Kaisa Nele Hendla
„Koostöö tekkis tegelikult läbi minu mixija ja masterdaja José Diogo Neves’i, kes on mõlema artistiga juba pikemat aega töötanud,” räägib Kitty Florentine. Mulle meeldib väga mõlema artisti ruumitunnetus muusikas ja selline maastikulisest tekstuurist inspireeritud helikeel. Nende muusikas on tajuda Islandit, sellest ka remixialbumi nimi tõlkes “Islandi maastiku remix”. Ühendust võttes selgus, et ka neid kõnetas ja inspireeris see mõte. Mäletan kuidas esimest korda Toniku remixi kuulasin keset Nõmme metsa ja pidin ruttu koju liikuma, sest külmavärinad olid nii suured, et pidin tuppa sooja minema!”
„Üks õhtu peale remixi palvet ja stemmide saamist uinusin ja nägin unes muusikat – enda uut versiooni loost „Inside”. Seda ei juhtu väga tihti, aga seekord läks nii,” naerab produtsent Tonik Ensemble. „Minu jaoks oli kõige märgatavaks detailiks lugude puhul Kitty eristutav vokaal – proovisin leida põhiakordidele harmooniad, mis sobiksid ja leida balansi meie kahe muusikaliste maailmade vahel. Olulisteks elementideks said kindel ja järjepidev rütm, kuid õrn helimaailm,” täpsustab Ruxpin.
Kuula värskelt valminud muusikapalasid siit!
An-Marlen sõnas, et ühise loo plaan õhus juba pikemat aega. Stuudiosse jõuti aga üsna juhusliku tööprotsessi kaudu: esmalt prooviti kirjutada hoopis teist pala, ent kui Kermo Murel mängis ette ühe oma demo, tekkis äratundmine kiiresti. Peagi liitus protsessiga Markus Palo ning lugu sai stuudios konkreetse kuju.
Murel kirjutas „Tähtede eest” refrääni esmase versiooni koduses köögis, ent pala arenes edasi Berliinis koos produtsent boipepperoniga. Singli produtseerimisel osalesid lisaks boipepperonile ka Markus Palo, kes on mõlemad seotud mitmete nüüdisaegse Eesti popi ja elektroonilise muusika projektidega. „Tähtede eest” liigubki selles vahevööndis, kus meloodiline pop, klubikultuuri energia ja väikese traagikaga laetud romantika kohtuvad ilma liigse seletamisvajaduseta.
Loole valmis ka muusikavideo, mille režissöör on Loviisa Jännes. Video asetab artistid liminaalsetesse, kergelt düstoopilise atmosfääriga ruumidesse, kus poploo tähesära ei ole mitte niivõrd efekt, kuivõrd seisund.
EP-l kohtuvad isiklikud lood ja akustilistel instrumentidel põhinev produktsioon. “EP on justkui pilguheit minu kahe viimase aasta sisemaailma, peegeldades mõtteid ja tundeid perioodist, mil õppisin ennast ja inimesi minu ümber paremini mõistma,” räägib Andreas. “Me kõik jätame teineteisse silmale nähtamatuid jälgi ja selle lühialbumi kirjutamise protsess oli minu kihk omadega toime tulla.”
Osa EP vokaale on salvestatud Hispaanias perereisil olles sülearvuti mikrofoniga. “Algselt mõtlesin materjali kvaliteetsemalt sisse laulda, kuid siis taipasin, et just see toetas laulusõnade toorust ja ausust,” avab Andreas. See valik – rohkem instinkt kui strateegia – on kujunenud üheks plaadi iseloomulikuks jooneks.
Kuula Andrease uut albumit Spotifyst!
