Ameerika Ühendriikidest tulev RIPNDIP alustas skate-riiete tootmisega 2009. aastal, kui kamp sõpru oli väsinud sellest, et nende subkultuuri soosivad kaubamärgid rahakotti liigselt tühjendavad, ja otsustasid, et mõistlikum on luua midagi ise. Kõigest mõne aastaga jõudis bränd Floridast LA-sse, LA-st New Yorki ning tänaseks, Ameerika mõistes, isegi nii eksootilisse sihtkohta nagu Eesti.
Kuidas kõik alguse sai?
RIPNDIPi „isa” Ryan O’Connor alustas oma äriga tegelikult üksjagu vanakoolihõnguliselt. Ta lõi oma disaini, siiditrükkis selle vanemate garaažis särkidele ning mööda linna tiirutades jagas neid noortele rulatajatele. Märkimist väärib seegi, et ta tegi seda puhtalt oma lõbu, mitte raha pärast. Tänaseks on RIPNDIPi esemed küll hinnasildid külge saanud, kuid lustlik minevik on tulnud kaasa brändi tänapäeva ning O’Connori lapsemeelne sarkasm paistab välja kõiges, mis brändiga seotud on.
Kust tuli nimi?
Erinevalt RIPNDIPi nime tähendusest, mida võib leida ka Urban Dictionaryst, on tegelikult tegu ühendiga väljenditest rip (rulatamise koht) ja dip (rulatamise kohast põgenemine hetkel, mil saabub politsei).
Aeg rääkida kassist
Ulaka, keskmiste sõrmedega lehvitava kassi nimest Lord Nermal ning tema kuulsusest ja populaarsusest arusaamiseks võib teda tituleerida RIPNDIPi maailma Hello Kittyks. Kes RIPNDIPi loominguga rohkem tuttav, see teab, et kaubamärgi riietel on esinenud mitmeid erinevaid karaktereid, kuid tundub, et rahva lemmikuks on selgelt saanud seesama kiisu. Kui brändi „isa” on Ryan O’Connor, siis Lord Nermali loojaks on hoopiski New Yorgist pärit disainer Jayme Lemperle, tänu kellele võibki näha seda kiisukest nii patjadel, vaipadel, sokkidel kui telefoniümbristel, särkidest rääkimata. Arvestades kiisukese esinduslikkust sotsiaalmeediakanalites on selge, et niipea Lord Nermalist rahval küllalt ei saa.
RIPNDIPi tooted on Eestis müügil Tallinnas, Rotermanni keskuses asuvas kaupluses Reede.

Hispaania kiirmoebränd teatas kaheaastasest loomingulisest koostööst Gallianoga, kelle ülesandeks saab brändi arhiivi “ümberkirjutamine” hooajaliste kollektsioonide kaudu. Esimene tulemus peaks poodidesse jõudma juba 2026. aasta septembris.
Galliano nimi ei vaja moemaailmas pikemat sissejuhatust. Diori-aastatel, 1997. kuni 2011. aastani, kujunes temast üks oma põlvkonna mõjukamaid loojaid. Hiljem jätkas ta Maison Margielas, kuni lahkus sealt 2024. aastal.
Just seetõttu mõjub koostöö Zaraga korraga nii ootamatu kui ka veidi vastuoluline. Ühelt poolt on huvitav näha, mida teeb autor, kelle tugevus on alati olnud kontseptsioon, dekonstruktsioon ja karakter, formaadis, mis eeldab mastaapi, kiirust ja taskukohast kättesaadavust. Teisalt tekitab küsimusi see, kuidas Galliano maailm üleüldse kiirmoe loogikasse mahub — isegi siis, kui pressitekst räägib “arhiivide ümbermõtestamisest” ja loomingulisest jätkusuutlikkusest.
Galliano ise on koostöö suhtes ootusrikas. “Olen väga elevil, sest see ei ole midagi, mida ma oleksin varem teinud. Selles on uudsust, põnevust ja protsessi ennast. Isegi oma tiimile pean ma iga päev meelde tuletama: ei, see ei ole see ega too. Me kirjutame seda lugu uuesti. See on olnud väga lõbus ning mulle tundub, et just praegu on see väga positiivne asi, mida teha — ja loomingulisest vaatenurgast ka tõeliselt jätkusuutlik.”
Zara on viimastel aastatel teinud ridamisi nimekaid koostöid, kuid Galliano lisab sellesse ritta kaalu, mida naljalt ei dubleeri. Portaili ettevaatliku optimismiga võib öelda: pöialt hoiame. Mitte tingimata Zara pärast, vaid selleks, et Galliano suudaks ka siin teha midagi enamat kui järjekordse suure nimega kapselkollektsiooni.
Gabrielle Chaneli kunagine mõte naisest kui päeval röövikust ja õhtul liblikast sai mõned päevad tagasi esitletud kollektsioonis uue elu. Blazy looming liikus praktilisest ja maapealsest kerguse, helgi ja peaaegu ebareaalse õhtuse väljenduseni. Nii sündis tervik, kus CHANELi igapäevane funktsionaalsus ja majale omane fantaasia püsisid haruldaselt heas tasakaalus.
Keskmes oli loomulikult kostüüm, kuid mitte museaalina. Blazy tõi selle tänasesse päeva pehmema hoiaku, nihutatud proportsioonide ja ootamatute materjalikoosluste kaudu: soonikkoed, siidtrikotaaž, bouclé-tviid, helmestatud pinnad ning isegi sillerdavad efektid muutsid tuttava CHANELi silueti liikuvaks, kergemaks ja elusamaks. Arvustusteski on peamiselt esile toodud just seda, kuidas kunagine rangus on asendunud vaba kihilisuse, lahtinööbitud hoiakute ja peaaegu iseenesestmõistetava elegantsiga.
Eriliselt mõjus ka kollektsiooni värvi- ja valguskeel. Pärlmutterjad pinnad, lillelised detailid, sulgjad aktsendid ja muljetavaldavad töövõtted tõid lavale rõõmu, mida CHANELis ei serveeritud efekti pärast, vaid väga teadliku meeleoluna. See oli luksus, mis ei tundunud kinnine ega kauge, vaid kandmiskõlbulik ja tänapäevane. Ka välismeedia luges kollektsioonist välja selge märgi: pärast tugevat debüüti on Blazy nüüd hakanud maja sees päriselt ehitama omaenda CHANELit.
Kõige veenvam ongi ehk see, et Blazy CHANEL ei mõju nostalgilise kummardusena, vaid majana, mis liigub edasi. Vähem tolmu, rohkem elu. Vähem sundi, rohkem sära. Ja praegu näib tõesti, et CHANEL läheb aina paremaks ja paremaks.
Võta hetl ka tutvu kollektsiooniga allolevas videos!