Ameerika Ühendriikidest tulev RIPNDIP alustas skate-riiete tootmisega 2009. aastal, kui kamp sõpru oli väsinud sellest, et nende subkultuuri soosivad kaubamärgid rahakotti liigselt tühjendavad, ja otsustasid, et mõistlikum on luua midagi ise. Kõigest mõne aastaga jõudis bränd Floridast LA-sse, LA-st New Yorki ning tänaseks, Ameerika mõistes, isegi nii eksootilisse sihtkohta nagu Eesti.
Kuidas kõik alguse sai?
RIPNDIPi „isa” Ryan O’Connor alustas oma äriga tegelikult üksjagu vanakoolihõnguliselt. Ta lõi oma disaini, siiditrükkis selle vanemate garaažis särkidele ning mööda linna tiirutades jagas neid noortele rulatajatele. Märkimist väärib seegi, et ta tegi seda puhtalt oma lõbu, mitte raha pärast. Tänaseks on RIPNDIPi esemed küll hinnasildid külge saanud, kuid lustlik minevik on tulnud kaasa brändi tänapäeva ning O’Connori lapsemeelne sarkasm paistab välja kõiges, mis brändiga seotud on.
Kust tuli nimi?
Erinevalt RIPNDIPi nime tähendusest, mida võib leida ka Urban Dictionaryst, on tegelikult tegu ühendiga väljenditest rip (rulatamise koht) ja dip (rulatamise kohast põgenemine hetkel, mil saabub politsei).
Aeg rääkida kassist
Ulaka, keskmiste sõrmedega lehvitava kassi nimest Lord Nermal ning tema kuulsusest ja populaarsusest arusaamiseks võib teda tituleerida RIPNDIPi maailma Hello Kittyks. Kes RIPNDIPi loominguga rohkem tuttav, see teab, et kaubamärgi riietel on esinenud mitmeid erinevaid karaktereid, kuid tundub, et rahva lemmikuks on selgelt saanud seesama kiisu. Kui brändi „isa” on Ryan O’Connor, siis Lord Nermali loojaks on hoopiski New Yorgist pärit disainer Jayme Lemperle, tänu kellele võibki näha seda kiisukest nii patjadel, vaipadel, sokkidel kui telefoniümbristel, särkidest rääkimata. Arvestades kiisukese esinduslikkust sotsiaalmeediakanalites on selge, et niipea Lord Nermalist rahval küllalt ei saa.
RIPNDIPi tooted on Eestis müügil Tallinnas, Rotermanni keskuses asuvas kaupluses Reede.
Giorgio Armani sündis 1934. aastal Põhja-Itaalia linnas Piacenzas. Alguses suundus ta Milano Ülikooli õppima meditsiini, kuid katkestas õpingud kolme aasta järel ja liitus armeega. Pärast teenistust otsis ta uut teed – alustades vaateakende kujundajana ja jõudes lõpuks 1975. aastal omaenda moemaja rajamiseni.
Armani oli see, kes tõi ülikonnamoodi revolutsioonilise pehmuse ja vabaduse, muutes rangest vormist voolava poeesia. Tema käekiri oli alati seotud lihtsuse, selguse ja vaoshoitud elegantsiga – ta mõistis, et tõeline enesekindlus ei vaja liigset dekoratiivsust.
2025. aasta tähistas mitut olulist verstaposti Armani moemaja loos: märtsis esitles bränd oma 50. juubelikollektsiooni “Radici”, jaanuaris tähistati ka Armani Privé moeliini 20. aastapäeva. Just seal sulges disainer etenduse ise, astudes lavale käsikäes viimase modelliga. Tänavu juunis jäi ta aga esimest korda poole sajandi jooksul oma moemaja etenduselt kõrvale, taastudes toona avalikkusele teadmata tervisemuredest.
Nüüd on vastus teada: Chloe Malle. Vogue’i endine digitaalne toimetaja ja Vogue.com-i juht asub ametisse uue tiitliga head of editorial content. Traditsiooniline peatoimetaja amet on seeläbi küll ajalooraamatusse kirjutatud, kuid positsiooni ennast võib pidada Wintouri mantlipärija omaks.
Kellega tegu? Chloe Malle liitus Vogue’iga 2011. aastal toimetajana ning on aastatega käinud läbi pea igas toimetuse nurgas, liikudes printmeediast digikanalite, video, audio ja sotsiaalmeedia juurde. Ta on loonud koos kolleegidega ka populaarse taskuhäälingu “The Run-Through with Vogue”. Tema sulest on ilmunud lugusid, mis ulatuvad moe ja ilu kõrval ka poliitika, tervise ja elustiili teemadeni, ning lisaks on ta olnud mitmete Vogue’i raamatute toimetaja.
Muide, tema taust on sama kõnekas kui töö: Chloe on prantsuse filmirežissööri Louis Malle’i ja Ameerika näitlejanna Candice Bergeni tütar. Viimane kehastas “Sex and the City” seriaalis justnimelt Vogue’i toimetajat – milline elu ja fiktsiooni ootamatu kokkupuutepunkt.
Anna Wintour ise aga kusagile ei kao. Ta jätkab Condé Nasti chief content officer’i ja globaalsete väljaannete loovjuhina, jäädes endiselt Vogue’i ja teiste mainekate tiitlite – Vanity Fair, GQ, Architectural Digest – mõjukaimaks suunajaks.