Foto: Karl Madis Pennar | Pressifoto.
Karl, kuidas on sind ja su loomingut mõjutanud õpingud Saksamaal?
Kahe aasta jooksul Hamburgis elades ning õppides sai enda 10m2 toakeses, mida ma naljatledes „koopaks“ kutsusin, väga palju pilli harjutatud. Seisin silmitsi uute ja huvitavate erialaste-tehniliste väljakutsetega ning otseloomulikult tegelesin igapäevaselt heliloome ja komponeerimisega. Selgitan ka „koopa“ termin kasutuselevõtu tagamaid. Mu toal oli küll kaks suurt akent, kuid päike sinna kunagi ei paistnud, sest need olid suunaga minu viiekordse kortermaja pisikesele ligipääsmatule sisealale, kus oli valguse asemel üks suur ja lärmakas tuvide pesa, mis ainult vahetpidamata häälitses ning kust tuvide igapäevatoimetusi kostus. Tuleb tõdeda, et ükskõik kui hull eelnev ka ei tundu, taipasin, et see ongi ideaalne loomingukoobas, sest kella vaatamata ei võinud ma kunagi teada, kas väljas on päev või öö. Eks igaühele oma, aga usun, et olles harjunud kokku elama tuvidega ning elades nö pidevas öös, olin ma kindlasti väga palju produktiivsem kui siis, kui oleksin elanud ilusa päikselise loodusvaatega toas.
Pean tõdema, et kodu oligi mu peamine töökeskkond ja koolimajas käisin kohal täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, sest kõik erialatunnid minu vingete mentoritega nagu Kalle Kalima, Teemu Viinikainen ning kompositsiooni tunnid professorite Vadim Neselovskyi (Berklee College of Music Boston kompositsiooniõppejõud) ja Wolf Kerschekiga toimusid Zoomi vahendusel. Õppetöö selliste muusikaliste gigantide tiiva all oli tohutult inspireeriv ning informatiivne – tõenäoliselt kogu saadud teadmiste läbi töötamiseks kulub mul vähemalt 25-30 aastat. Eraldi tahan välja tuua koostöö Vadim Neselovskyiga, mis oli mulle väga silmiavav kogemus ning tunnen, et nende kahe aasta jooksul tegin tema juhendamisel väga olulised sammud lähemale enda „muusikalise mina“ leidmisele. Kuna tegu on minu teise magistrikraadiga ning koolipinki on elus üksjagu juba nühitud, siis võtsin kogu elu Hamburgis justkui loomelaagrina ning seadsin endale eesmärgiks kuulata nii palju erinevat live-muusikat kui võimalik, käia kõikvõimalikel jämmidel, suhelda muusikute ja kunstnikega. Aga mis kõige tähtsam, võtsin eesmärgiks kirjutada valmis oma Project Pennar „Journeys Abroad“ albumi kogu muusikaline materjal. Nii imeline kui see mulle ka ei tunduks, siis kõik minu planeeritu on paika pidanud ja kogu see artistiks olemine on selle kevadega õide puhkenud, seda nii Jazzkaare, Tallinn Music Weeki ning paljude teiste ägedate kodu- ja välismaiste koostööde näol.
Kellele sa alt üles vaatad?
Alt üles vaatan eranditult kõikidele oma mineviku, oleviku ning tuleviku õpetajatele, olgu nad seda siis mis iganes eluvaldkonnas… Minu üüratu austus kuulub ka artistidele ja loojatele, kes julgevad võtta riske, erineda ning oma asja ajada.
Mida tähendab sinu jaoks teha koostööd James Copusega?
Otsides Project Pennarile feature-artisti, kes mängiks trompetit, käis mul peast läbi mitmeid nimesid, kellega proovisin kontakti saada, kuid tulutult. Olles juba peaaegu lootust kaotamas, sattusin ma Hamburgis kuulama ühte lahedat hip-hop/jazz kollektiivi nimega Alfa Mist, kellega tegi sel kontserdil kaasa just James Copus. Olin koheselt lummatud nii tema helikeelest kui ka tema efektipedaalide kasutusest. Sain temaga Instagramis ühendust ning kõige tipuks oli ta ka nõus minu bändiga liituma. Olgu see saatus või misiganes maagia, et ma temaga kokku sattusin, aga mul on tunne tunne, et James’i taolist mängijat ma olingi otsinud. Ta mängustiil on just selline, mida ma enda peas ette kujutasin, kui muusikat kirjutasin. Lisaks sellele, et ta on virtuoosne ja professionaalne muusik, on ta ka äärmiselt sümpaatne ja soe isiksus, kellega on ka tore lava väliselt aega veeta. Seda kinnitas meie kontsertdebüüdieelne ning -järgne koosviibimine Hamburgi linnas. Usun, et koostöö Jamesiga Copusega võib avada uusi ja huvitavaid uksi ning luua võimalusi mängida kontserte Inglismaal, kust James pärit on.
Milline oli sinu viimane parim kontserdielamus ja miks?
Huuhh… Kontserte, mis on väga-väga head, on olnud üksjagu. Viimane võimas kogemus on kindlasti Tallinn Music Weekil üles astunud Kanadast pärit funk-kollektiiv The Brooks. Miks? Kui laval mängib üheksaliikmeline bänd perkussioonimängija ja kolme puhkpilliga, kõik liikmed laulavad, iga mängitud soolo on laetud meeletu energiaga ning bändi frontman on lihtsalt üle mõistuse hea publiku kaasahaaraja, siis mina, suur funkmuusika austaja olen sajaprotsendiliselt müüdud.
Enne The Brooksi kontserti on mulle üheks väga oluliseks ja suurimaks elamuseks Tedeschi Trucks Band. Seda eelkõige ühe mu lemmikuima kitarristi Derek Trucks’i ning tema meeletu musikaalsuse ja slaidkitarrimängu tõttu… See oli tohutu elamus täis külmavärinaid ja õnnepisaraid. Virtuoos, kes minu andmeil pole kordagi Eestisse esinema sattunud, oli minust ainult kümne meetri kaugusel ja täies hiilguses… Lihtsalt vau! Mul ei jagugi sõnu selle elamuse kirjeldamiseks. Jazzkaar võiks ta Eestisse tuua, palun!
Millistest mõtetest ja emotsioonidest kantuna inimesed teie Jazzkaare kontserdi lõppedes võiksid lahkuda?
Kõik minu lood on sündinud kogemustest ja seikadest elust enesest, millest ma kontserdil kindlasti ka räägin ning loodetavasti on publikul võimalus leida sarnaseid juhtumeid ja kogemusi ka endi eludest. Kontsert võiks anda inspiratsiooni ja julgust võtta elus uusi huvitavaid väljakutseid ning märgata elus erilisi inimesi, loodust ja asju enda ümber. Kogu Project Pennari kontsertkava „Journeys Abroad“ on suur ja dünaamiline rännak, milles iga kuulaja leiab oma maitsele midagi meelepärast.
Project Pennar esineb Jazzkaarel 28. aprillil kell 18.00 Fotografiskas. Uuri lisa jazzkaar.ee.
Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.
An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?
Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.
Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?
See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.
Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?
Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.
Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?
Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.
View this post on Instagram
Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?
See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.
Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?
Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.
Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?
Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.
Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?
Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.
Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?
Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.
Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?
Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.
Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?
Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.
An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
