Foto: Karl Korsar lõi kevadel IKEA “Märka vägivalda” algatuse lansseerimiseks kandekoti.
Karl, tegeled nii paljude asjadega, et alustuseks on paslik uurida, kuidas end ise defineerid.
Mida kõike tekstiilist teha saab, seda mulle teha meeldib. Ka siis kui tegelen tootedisainiga, olen ikkagi tekstiilisuunitlusega. Moes on tihtipeale vormiliselt kõik juba ära tehtud. Suures arenemises on just tekstiilide kasutamine ja nende manipuleerimine, printimine jmt. Seega jah, suures plaanis saab mind ikkagi tekstiilidisaineriks nimetada, kuigi ma ei arva, et praegusel ajahetkel on üldse vaja end lahterdada.
Mina vaatan intervjuud tehes aknast välja ja näen väga tormist Tallinna, sina aga istud sügise kohta lausa troopilises Berliinis. Räägi, kuidas juhtus, et sa nüüd juba pikemat aega seda linna oma koduks nimetad.
Kolisin Eestist ära kui olin 21. Olin neli aastat Londonis, siis aasta Sidney’s, siis jälle mõned kuud Eestis. Sain kodus olles aru, et suurlinna isu on ikkagi sees. Naasesin Londonisse, et seal omakorda mõista, et põhjused, miks ära kolisin, olid püsivad. Otsustasin Berliini kasuks, sest vajasin suuremat seltsielu kui see, mida Eestil pakkuda oli. Mida teha argiõhtutel kui sul pole oma pere? Berliinis on suhete ja elamisviiside normid hoopis teistsugused ja pole kindlaks määratud, kuidas elu elatakse. Eesti on väiksem, kõik on küll tolereeritud, aga eeldatakse ikkagi kindlat viisi asju teha.
Veel üks põhjus, miks siin elan, on võimalus kokku puutuda paljude erinevate inimestega. Tõesti, ka Eestis on põnevaid inimesi, on ambitsioonikaid inimesi, aga teatud maailmsusest jääb puudu. Ja kuigi Berliin on ka tegelikult omamoodi küla, on siin kontakte luua palju lihtsam. Sellest, kui olulised on minu valdkonnas sotsiaalsed oskused ja võrgustiku punumine, sain aru üsna varakult. Näiteks minu 2012. aasta breakthrough-lugu sai alguse just ühest baariõhtust – story päädis sellega, et disainid jõudsid välja suisa Londoni olümpiamängude avatseremooniale. Ka praegu on arendusfaasis üks projekt, mille alge oli juhuslikus kohtumises.
Ka töiseid asju on sul Berliinist ilmselt lihtsam organiseerida?
Suur osa tootmisest on mul just kangaste osas mööda Euroopat laiali. Väga palju asju käib läbi Eesti, õmblemine on Eestis ja ka showroom. Nii lendangi palju Berliini ja Tallinna vahet. Alguses oli logistikat keeruline üles ehitada, aga nüüd tuleb kõik juba päris hästi välja. Enamuse asju saab ju arvutis ära teha niikuinii.
View this post on Instagram
Mis veel Eestisse toob?
Õpetan juba kolmandat aastat järjest Eesti Kunstiakadeemias ja annan ka töötubasid – see meeldib mulle väga. See on hoopis teistsugune dimensioon. Disaineri töö võib olla üsna üksildane, muudkui nuputad. Minu jaoks peab see aga vahelduma sotsiaalsemate tegevustega. Energia, mida ülikoolist ja töötubadest saan, on mõnusat ego-boost’i pakkuv. Taipad, et sul on mingist spetsiifilisest alast suured teadmised ja oled võimeline neid ka edasi andma. Mulle väga meeldivad mu õpilased.
Põnev on ka näha, kuidas protsessis paljastuvad mingid ühiskondlikud tabud. Kuidas töötubadesse tulevad beeži, musta ja halli kandvad inimesed, aga ükski neist ei tee mustvalget mustrit. Isu ennast läbi värvi väljendada on tegelikult väga suur, aga selleks, et sulanduda, peab paratamatult selles ürgses vajaduses mööndusi tegema.
Töö käigus tulevad välja antropoloogilised nüansid, mis mind nii moe kui disaini puhul väga paeluvad. Ühest küljest on huvitav toodete tegemine ja teisest küljest see, kuidas inimesed neile reageerivad, mis tunded neis tekivad. Minu asjadele on kindlasti tulnud kasuks see, et nad on silmapaistvad ja kergesti äratuntavad. Inimesed on tulnud lausa tänaval vihmamantlite eest kiitma.
Kas noored on nii hukas kui räägitakse? Õppejõuna oled sa kindlasti märkmeid teinud.
Ei ole see noorus hukas midagi. Neil on vähem hirmutunnet asjade esitlemisel. Eks neid nüansse tuleb juurde veelgi, kasvõi see kui suurt rolli mängib nende elus sotsiaalmeedia. Tänapäeva noortel on kindlasti keerulisem, aga neil on ka palju rohkem võimalusi. Disainiga tegelemine on muutunud väga palju demokraatlikumaks. Nüüd on kõigil võimalus end näidata, varasemalt sõltusid sa süsteemist, edasimüüjatest, praegu pigem mitte.
View this post on Instagram
Oma brändi kõrvalt disainid sa ju ka teiste kaubamärkide heaks. Kuidas sind kui creative’it üles leitakse?
Tõesti, see on suur osa mu tegemistest. Olen algusest saati loonud ka teistele. Mul on agent Stockholmis, kes müüb mu disaine teistele kaubamärkidele, nii et need on jõudnud ka H&Mi, Calvin Kleini, &Other Stories jne kollektsioonidesse. Ostetakse valmis mustreid ja tellitakse spetsiaalselt vajalikke.
Jah, loominguliselt pole see võib-olla nii intrigeeriv, ent tasu osa ei saa alahinnata. Olen naernud, et kui teed teistele, siis pead disainerina ära õppima, kuidas teha lillemustreid – kutsume neid samas valdkonnas töötavate tuttavate keskel grandma florals. Nendest lihtsalt pole pääsu ja arvan, et selle peale pole ka mõtet nägu krimpsutada. Paratamatult tahame ju kuidagi olla osa ümbritsevast. Taimekujund on suurepärane abstraktne kujund, mida panna millegi peale, see on piisavalt voolav.
Oma õpilastele olen ka öelnud, et neil peaks olema kaks väljundit – kommertsväljund, mille puhul disainer teebki seda, mida turg otsib ja teiseks enda loominguline väljund. Mulle pakub viimane karjääri puhul olulist balanssi, sest saan teha täpselt seda, mida tahan. On tore vaadata maailma läbi lapse silmade ja olla avatud loomingulisusele, aga ei saa olla lapsik ja kommertsist täitsa keelduda, sest makse peab ka maksma ja elada tahaks hästi.
Kas sul on tunne, et Eestis on meil väikest viisi taak selle osas, et loominguline inimene ei tohiks liiga head leiba teenida?
Mul on tunne, et eestlaste jaoks on ääretult oluline, et maailm näeks meid kui tõsiseltvõetavaid inimesi. Lihtsamatest asjadest rõõmu tundmine tundub olevat patt. See väljendub näiteks riigipoolsetes toetustes – hirmus tõsisele klassikalisele muusikale antakse palju, aga disain ja popkultuur saagu hakkama väga vähesega, vahe on meeletu. Samas on palju näiteid, kuidas just viimane on majandusele ülioluline olnud, vaatame kasvõi Rootsi suunas või viimastel aastatel Koread, mis on täielik pop-destination. Selle teema puhul on mul alati tunne, et tahaks öelda Eestile “Lase lõdvaks!”. Popkultuuri võib ju ka nautida, see on OK. Eemalt vaadatuna paistavad sellised asjad eriti silma. Uue generatsiooniga see suhtumine hääbub veidi, pole enam nii, et praalime suure suuga, et loeme Kafkat ja ööbime PÖFFil ning tegelikkuses sirvime hoopis kodus Kroonikat.
Jutud popkultuurist toovad paratamatult mõtted tagasi su enda brändi juurde. Kuidas sellel läheb, kas maailmavallutus on lähedal?
Läheb ikka välismaale asju. Eestlaste jaoks on hästi tähtis on see, et asi jõuaks välismaale, see jääb paljudest intervjuudest silma.
Eks see vist nii ole tõesti, quilty as charged!
Ma ise mõtlen pigem nii, et enne, kui igale eestlasele ei kuulu ühte Karl Korsari toodet, pole nii oluline mujale pürgima hakata. Kas ettevõtte paisumine on nii oluline? Mul on sõpru, kes veavad suuri brände, aga mina vist nii kasvada ei taha. Ma ei taha stressi, mis sellega kaasneb. Tahan teha täpselt nii, et endale on mõnus, mingeid maailmavallutusplaane mul pole. Alustades oli tõesti oluline kuhugi kaugele jõuda, aga nüüd näen, et see võrdub lihtsalt unetute öödega ja pole kõige mõistlikum viis asju ajada. Kui inimesed väljaspool Berliini ja Eestit mu loomingu üles leiavad, on see tore, aga ma ei tee selle nimel aktiivselt tööd.
On oluline, et sinusugused inimesed julgevad selliseid tõdemusi teha. Ausalt välja öelda, et “veri ninast väljas” töörügamine pole ideaal, mille poole pürgida.
See lihtsalt teeb õnnetuks ja pärast pole lihtne end kokku lappida. Mul on hea meel, et saan paljusid inimesi oma loominguga rõõmsaks teha. Päris kõigile ei saagi meeldida. Võtan igal aastal vastu uusi väljakutseid, et endal oleks põnev. Brändi tegemine on pigem minu loomingulise väljenduse projekt. Olen praegu positsioonis, kus saan asju nii teha, mul on teatud tuntus ja võimalused. Samas pole ma millegi külge elu lõpuni kinni naelutatud. Brändi kasvades peaksin hakkama vastutama liiga paljude asjade ja teiste inimeste eest, kogu rõõm kaoks ära ja ülejäänud elu jääks ka elamata. Praegu saan täita ka enesearengu-unistusi, mitte ainult karjääri edendada. Ma arvan, et väga paljud inimesed Eestis saavad juba aru, et kui sa iseendaga ei tegele, siis kannatavad inimsuhted. Meie elukvaliteet omakorda sõltub sellest, millised need inimsuhted me ümber on.
View this post on Instagram
Ütlesid, et sead endale aina uusi väljakutseid, kõigepealt tulid rõivad, siis kattus üks diivan su loodud kangaga ja nüüd vaatavad veebipoest vastu hoopiski vaibad. Kuidas see viimane projekt alguse sai?
Minu ameti puhul ongi põnev see, et saan oma tekstiilikavandeid väga erinevalt kasutada. Otsin üha uusi tooteid, mille peale oma disaini kanda. Aksessuaare oleks kindlasti ka päris põnevat teha, aga selleks väljakutseks pole ma praegu veel valmis. Oluline on see, et loon vaikselt oma maailma.
Nautisin üllatust, mille lõi skaalnanihe kui kandsid oma mustrid rõivaste asemel hoopiski kangastele. Kas protsessis oli ka sinu jaoks midagi uut?
Vaipu luuakse hoopis teistsuguse tehnikaga. Rõivakangaste printimisel on sul tohutud võimalused värvide ja kõige muu osas. Vaipade puhul on need palju piiratumad, seda nii värvide kui graafika osas. Töötan koos ühe toreda Eesti firmaga. Meie koostöö on põnev, sest ma ise ei tunne ala läbi ja lõhki, õpin kogu aeg ise juurde ja see on lahe. Sisustusega on suurim väljakutse see, kuidas disaini pehmemaks teha – see ei saa olla nii karjuv kui rõivaste puhul. Teen tagasihoidlikumalt, aga ei kaota ära Karl Korsari tunnetust.
Karl Korsari vaipade ja muu loominguga saab tutvuda lehel karlkorsar.com.
Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.
Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?
See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.
Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?
Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.
Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes?
Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.
Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.
Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?
Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.
Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.
Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?
See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.
Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?
Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.
Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
Tänavusel Disainiööl on tal mitu rolli: ta on Eesti tootedisainiauhinna BRUNO žürii esimees, toob Suurbritanniast festivalile tootedisaini tulevikule keskenduva näituse „Well Made“ ning astub üles ka rahvusvahelisel konverentsil. Rääkisime temaga disaini mõttest ja vastutusest, inimese ja toote suhtest, tehisintellekti mõjust loovusele ning sellest, milliseid oskusi vajab disainer tulevikus.
Luke, sinu töö paikneb sageli inimese, toote ja ruumi kokkupuutepunktis. Mida on nii erinevate keskkondade kujundamine sulle inimkäitumise kohta õpetanud?
Mind on alati paelunud tasakaal selle vahel, kui palju disain peaks inimest suunama ja kui palju võimaldama tal ise kohaneda. Üks asi, mida olen õppinud, on see, kui erakordselt kohanemisvõimelised on inimesed. Väga sageli muutub süsteemi kohanevaks osaks just inimene: me muudame oma käitumist, et sobituda ümbritseva toote või keskkonnaga. Sellel võib aga olla nii praktiline kui emotsionaalne hind. Räägin sageli „loomulikest lahendustest“ – sellest, et peaksime inimeste tegelikke vajadusi ja käitumist mõistma piisavalt hästi, et disain töötaks nendega koos, mitte ei sunniks inimesi disainiga kohanema. Mõnikord sünnib selline lahendus järk-järgulise täiustamise kaudu, teinekord tuleb probleem täiesti teisiti lahti mõtestada.
Mis on disainiteadmistes sellist, mida oleksid soovinud mõista juba oma karjääri alguses?
Tõenäoliselt ettevõtte juhtimise olemust. Äriroll ja loovstuudio juhtimine ei sobitu alati loomulikult. Loovinimestena tahame katsetada, otsida ja uurida, kuid kõik see nõuab aega ja aeg maksab. Tasakaalu leidmine äri majanduslike vajaduste ja loovuseks vajaliku vabaduse vahel on midagi, mida oleksin soovinud palju varem mõista.
Disainiöö festivali raames avatav näitus „Well Made“ keskendub nutikale, tulevikukindlale disainile. Osa väljapanekust on ka Eesti tuntud inimeste poolt esitatud hea disaini näited. Millised neist jäid eriti silma?
Eesti valik on minu jaoks huvitav just seetõttu, et seal on tunda isiklikku emotsiooni ja kohati ka nostalgiat. Esimesena tooksin välja KIRA saapad, mille valis Anne Kahru. Mulle meeldib materjalide taaskasutus ja eriti see, et need ei mõju väliselt üldse taaskasutatud materjalist tootena. Ivika Luisu valitud tuubivõti on omakorda hea näide disainist, mis lahendab teise disaineseme ebatäiuslikkust – me kõik oleme püüdnud kreemi- või hambapastatuubist seda viimast osa kätte saada. Mall Nukke valitud lõuendi pingutustangid on täiesti pragmaatiline tööriist valdkonnas, mis ise sageli pragmaatilisusele ei allu. Priit Tenderi valitud Ida-Aafrika kikoi meenutab aga, et lihtsus võib olla ühtaegu väga rafineeritud, kaunis ja hoolikalt teostatud. Samuti näitab see, et eseme väärtus on väga sageli palju enamat kui ainult selle praktiline funktsioon.
Eesti on väike riik tugeva digikultuuri ja järjest nähtavama disainiskeenega. Mida ootad BRUNO auhinna žürii esimehena Eesti disainilt?
Üks põhjus, miks ma omal ajal stuudio lõin, oli soov avastada, reisida ja mõista, kuidas eri kultuurid disainile lähenevad. Ma ei ole varem Eestis käinud, seega on aus vastus: ma veel ei tea, mis siin teisiti on, ja just seda ma teada tahangi. Mõnikord on need erinevused väga peened, teinekord aga sügavad ning mõjutavad kogu mõtteviisi, millest disain lähtub. Kõige rohkem huvitabki mind kultuuriline nüanss.
Tehisintellekt suudab sekunditega genereerida ideid, kujutisi ja tootekontseptsioone. Mis on sinu arvates see, mida AI disaineris asendada ei suuda?
Ma ei ole kindel, kas AI tegelikult ideid genereerib. AI suudab kindlasti luua erakordseid ja sageli lausa uskumatuid kujutisi, kuid me laseme end kergesti petta: kui lõpptulemus näeb tõeline välja, eeldame, et ka selle taga toimuv mõtteprotsess peab olema samaväärne.
Praegu näen AI-d eelkõige filtreeriva ja keskmistava tööriistana. See kogub, koondab ja ühtlustab. Kõik, mis läheneb päris loovusele, näib endiselt sündivat inimese antud suunast ja küsimusest ning see on, nagu hea loovjuhtimise puhul ikka, väga oluline osa protsessist. Halvimal juhul käitub AI nagu kehv disainer: plagieerib, muudab olemasolevaid ideid või on teistest niivõrd otseselt mõjutatud, et esitab sisuliselt kellegi teise mõtteid uues vormis. See ei tähenda, et loovus nõuaks täiesti originaalset mõtlemist. Miski ei sünni vaakumis. Me kõik võtame endasse varasemaid mõjutusi, laename, tõlgendame ümber ja ehitame olemasolevale edasi. Parimal juhul on AI juba praegu erakordselt võimas tööriist, ehkki veidi nagu jonnakas laps – ta ei tee päris seda, mida tahad, ja kindlasti mitte alati siis, kui tahad. Oleme selle tehnoloogiaga alles väga varases arengufaasis ning ma ei kahtle, et aasta pärast võiksin sellele küsimusele juba teisiti vastata.
Suurepärase disaineri teeb raskesti asendatavaks terve elu jooksul kogunenud nähtamatu mõjutuste ja teadmiste kiht: kogemused, tähelepanekud, vestlused, vead, emotsioonid, kultuurilised viited ja lugematu hulk asju, mille omandamist me ise ei pruugi teadvustadagi. Sellest üsna korratust voost sünnibki mingil moel loovus. Samas on disain väga lai valdkond. Suur osa sellest puudutab korda, head planeerimist, täiustamist, tõhusust, optimeerimist ja üha enam ka oskust teha vähemaga rohkem. Need omadused on teataval määral programmeeritavad ning just nendes valdkondades võib AI inimesest üsna kiiresti mööduda. Seda tasub ära kasutada ja võtta AI-d kui väga võimsat tööriista.
Tõeliselt originaalne loovmõtlemine on midagi muud. Kuni me ei suuda luua algoritme, mis päriselt jäljendavad seda kummalist ja sageli irratsionaalset protsessi, mille kaudu inimene õpib ja loob, ei usu ma, et AI suudab suurepärase disaineri täielikult asendada. Küll aga võib ta muutuda väga osavaks sellise mulje jätmisel. Paljude inimeste jaoks võib tulemus üsna pea olla juba piisavalt lähedal. Meie ülesanne on sellega kohaneda.
Kujutame ette, et kohtume uuesti aastal 2036. Mis on tootedisainis ja disaineri töös laiemalt selleks ajaks täiesti muutunud ning mida loodad näha endiselt samasugusena?
Usun, et AI lihtsustab tohutult paljusid protsesse ja kaotab vajaduse mitmete oskuste järele, mida disainerilt seni eeldati. See muutus on vältimatu. Samas on disain eelkõige mõtteviis ja oma olemuselt kohanemisvõimeline, mistõttu usun, et disaineri põhiline lähenemine jääb alles. Veel üsna hiljuti vajas disainer väga konkreetseid füüsilisi oskusi: tuli osata visandada, teha makette ja prototüüpe, mõista materjali, füüsikat ja konstruktsiooni ning omada head käe-silma koordinatsiooni. Arvutipõhised tööriistad on seda juba pikalt muutnud. CAD ja renderdamine võimaldavad ideid veenvalt esitleda ka siis, kui inimene ei oska hästi joonistada. Sellised visualiseeringud võivad olla sedavõrd realistlikud, et hakkavad mõjutama meie hinnangut ideele endale – samamoodi võis halb visand kunagi jätta suurepärasest ideest halva mulje. AI viib selle muutuse veel palju kaugemale. Osa inseneriarvutusi, konstruktsioonianalüüse ja isegi kolmemõõtmeliste kujutiste loomist saab järjest enam automatiseerida. Alles jäävad inimlikud oskused ja ma arvan, et just neid valdavad parimad disainerid. Disain on alati tähendanud kohanemist keskkonna, nõuete ja probleemidega. Võimalik, et probleemid ise ei muutu kuigi palju, kuid viis, kuidas me neid lahendame, muutub väga selgelt.
Ajaloos oleme sedalaadi tehnoloogilisi nihkeid varemgi näinud. Tööstusliku kangakudumise tulek kaotas kunagi tohutul hulgal seniseid töökohti, kuid asemele tekkisid uued rollid ja inimesed kohanesid. AI puhul on muutuse ulatus siiski teistsugune, eriti nüüd, kui tehisintellekti agendid saavad täita ülesandeid meie ja ka teiste AI-süsteemide eest. Suur muutus tuleb kindlasti, kuid inimese osa ei kao niipea. Disaini parim külg ongi inimlikkus – empaatia ja oskus mõista teist inimest. Oskused võivad muutuda ja osa neist kaotada tähtsuse, kuid disainmõtlemine ise peaks jääma.
Esined 1. oktoobril Tallinnas Disainiöö rahvusvahelisel konverentsil, mille keskmes on tootedisaini tulevik. Mis on see üks mõte või küsimus, millega tahad, et publik sinu ettekandelt lahkuks?
Minu jaoks on keskne küsimus, milline on disaini väärtus ja eesmärk ning kuidas kasutada disaini positiivse muutuse tööriistana. Meie võime uusi asju kiiresti luua on muutunud peaaegu ülemääraseks – midagi uut valmistada on odavam ja kiirem kui kunagi varem. 1930.–1950. aastatel oli tööstusdisain väga praktiline tööriist, tihedalt seotud tööstusliku tootmisega: see aitas anda vormi ja tähenduse objektidele, mille puhul inseneridel ei pruukinud olla selleks vajalikke oskusi, ning tõlgendada inimeste vajadusi. Tänaseks on disain minu meelest osaliselt muutunud millekski muuks ja halvimal juhul taandunud lihtsalt turundusvahendiks. Seetõttu tahan uuesti küsida, mis on disaini tegelik väärtus ja eesmärk väljaspool turundust.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
