Foto: Elo Vahtrik
Kunstnike sõnul põimusid nende kollektsioonis Alamaa ja Sivardi moe- ja kostüümikunsti taust ning nende kontseptuaalne lähenemine rõivastele, mis kulmineerus eklektilise moeetendusega, milles vaadeldi üritamist kui nähtust – üritamist jõuda ja olla kohal, olla piisavalt arusaadav, hakkama saada, üritamist olla puhanud, kuid tegus. “Inimene on ebapiisav, aga peab olema parem. See on kui kaasaegne rokokoo,” sõnasid loojad. Portail võttis kätte ja uuris kogu selle nähtuse kohta lähemalt.
Karl Joonas, Lisette, miks oli teie kollektsiooni eesärgiks “murda ja õrritada”?
Karl Joonas: Hea kunst võiks alati natuke murda ja õrritada, seda ka täiesti sõbralikult. Seada meid natuke järgi mõtlema juba harjumuspärase ja arusaadava üle. Noh, ei tea, kas me selleni ka tegelikkuses jõudsime, aga loodetavasti. Ise olime muidugi ääretult uhked. Miks on meie arust just Eesti moe kontekstis vaja veidi õrritada on sellepärast, et hooajast hooaga, räägitakse sellest, kuidas on ikka ilu vaja juurde luua. Aga see nägemus ilust kipub pigem jääma pealispindseks. Ilu on ju tohutult sügav ja abstraktne mõõde ning ulatub kindlasti kaunist kleidisabast kaugemale. Võibolla see meie mood tahabki olla veidi see tõrvatilk seal meepotis.
Lisette: Mulle tundub, et meie jaoks see eraldi eesmärk polnud, aga mingis kontekstis muutub noorte moeloojate tegevus iseenesest murdmiseks ja õrritamiseks. Mina mõtlesin kollektsiooni alustades hoopis just vastupidi. Et, davai nii, nüüd on meile antud koht ja aeg, et näidata, et me oskame duona kantavaid riideid ka teha. Võtsime endale siis eesmärgiks teadlikult kombineerida ready-to-wear’i ja skulpturaalsemaid vorme. Tuure sai enda arust korralikult maha keeratud ja siis sekka mõni mänguline noot lisatud. Aga moenädala lava taga, hetkel kui üht veidi kunstilisemat vormi sättisime, küsiti meilt ikkagi imestusega, et kellele me neid asju teeme ja kes on meie klient.
Karl Joonas: Ja nii uskumatu kui see ka pole, siis esimesed kliendid on juba ukse taga!
Kuidas tunnete, et teie põlvkond mõjutab ja muudab moekunsti valdkonda?
Lisette: Eks me ole Eestis ka selle mõjutamise ja muutumise tunnistajaks. Viimasel ajal on näha, kuidas moeloojad pürgivad üha enam galeriiruumidesse, traditsiooniliselt moelavalt eemale. Sellest liikumisest räägitakse piisavalt ja mood saab laiemalt kunstiliigina tähelepanu. Ilmselt moekunsti kunsti- või ka näiteks teatrisaali liikumise taga on ka lihtsalt Eesti turu väiksus ning kõiki võimalusi, kuidas moeharidust kasutada ja vaadelda, peab kasutama. Lisaks, inimestel pole enam vajadust ega ka tihtipeale tahtmist uusi rõivaid tarbida, seega peabki mood liikuma edasi. Ühesõnaga, üks asi on siis see, et mood on kuidagi rohkem avali, mis peegeldab ka praeguse tarbimisühiskonna seisu. Teine asi, mille noored valdkondadeüleselt lauale toovad on mõistlik töökultuur. Vähemalt soov selle poole püüelda, seda teadvustada või sellest avalikult rääkida. Ületöötamine ei ole enam cool, magamine ja enesehoid on in.
Karl Joonas: Paistab, et mood on läbi tegemas omamoodi renessanssi, mida ehk fotokunst eelmise sajandi teisel poolel tegi. Moodi mõtestatakse palju rohkem ja see on ainult positiivne. 90ndad on uuemas moemälus peaasjalikult meeles moe visuaalsete ja vormiliste piiride nihutamise poolest, nüüd on tunne, et juhtumas on midagi sarnast, ainult et sisuliselt. Loodetavasti jätkub noortel moetegijatel jaksu, et selles maailmas edasi rühkida.
Milline oli teie duo igapäevane tööjaotus seda kollektsiooni luues?
Lisette: Ajapikku peaksid justkui koostöös välja kujunema mingid kindlad rollid, et kes mida teeb ja mille eest vastutab, aga meie koostöö on muutunud nii sujuvaks, et me tõesti enamus asju teemegi päriselt koos. Näiteks selle kollektsiooni puhul on mitmete asjade puhul pea võimatu eraldi öelda, kumb meist midagi tegi või valis. Seekord enamus ajast olime hoopis projektijuhi-koordinaatori kingades: kollektsiooni tegemine ei ole ühe inimese töö, kindlasti mitte ka kahe inimese töö, vaid see on meeskonnatöö. Kollektsiooni läheb nii palju ressurssi, seal on peidus nii palju logistikat, detaile ja balansseerimist, et juba see organiseerimine on omaette töö. Ühesõnaga… Raske on tõmmata piire, sest nii koostöö kui ka laiemalt kõiksugu projektid on imbunud meie igapäevaellu. Need sajad mõtted ja küsimused on meiega kaasas tööl, kodus ja kohvikus ning paljud otsused otsustatakse kuskil hoopis kuskil vahealadel olles. See, kes ja mida teeb, sõltub ajast, tujust ja ilmast. Aga muidugi – üritame kombineerida ja kasutada meie mõlema tugevusi sellisel moel, et protsess oleks mõttekas ja tulemus kvaliteetne. Kui üks ei oska ja teine oskab, siis teeb see, kes oskab.
Karl Joonas: Sellest, kuidas kollektsiooni on üksi väga raske teha räägib ka see, et tihtipeale kollektsioonidest kõneldes jääb mulje nagu kollektsiooni on üks. Küsimus moeloojale on tihtipeale ikka selline, et “Mitu kollektsiooni sa oled teinud?”, noh ütleme kaheksa näiteks, aga iga selle määratlemata kollektsiooni loob ca 10 ja enam kostüümi. Ja kui neist mõelda kui teostest on tegu väga suure mahuga. Luua ja kontseptualiseerida nelja-viie kuuga juba kümme look’i pealaest-jalatallani on suur töö ning seda mahtu tulebki mõistlikult jaotada. Meil on Lisettega tõesti vedanud, et me loominguliselt üksteist leidnud oleme, sest me teame, et me saame üksteist usaldada. Me oleme mõlemad väga töökad ja mõtlevad inimesed ning teeme asju südamega. Meil pole omavahel vist kordagi olnud hetke, et kuule, kas sa saaksid nüüd ära teha selle asja, mis sa lubasid – kui me oleme lubanud üksteisele, siis me teeme, ja nagu Lisette ütles, kui ei oska, siis ilmselt teine oskab. Kui siis ka ei oska, siis leiame inimese, kes oskab ja tema teeb. Ei pea ise ka kõike valdama. Ja lisaks meie ühisloomingule on meil kõrval ka isiklik looming ning seda enam on super, et on kõrval inimene, kelle nõule ja kriitilisele pilgule saad alati toetuda ja loota. Oleme koos üksteist kunstnikena kõvasti tundma saanud.
Ning traditsiooniline lõpuküsimus. Kuhu edasi? Kas koos või eraldi?
Lisette: Koos ja eraldi.
Karl Joonas: Jah, koos ja eraldi. Kindlasti jätkame ühiste projektide tegemist, sest nende edu on end juba tõestanud ning lisaks oleme õppinud ka seda, et koos on tõesti palju kergem. Kuid ka eraldi – isiklikus loomingus tegutsen juba mõnda aega multidistsiplinaarsemalt. Mood on hetkel üks paljudest tegevustest ning peamiselt tegelen loovuurimusega lootuse, kodutunde ja mäletamise teemal. Kõrvaltvaatajale võib vast tunduda, et elades-töötades moe avant-garde’i südames Antwerpenis, Belgias, siis ainult moe rütmis hingamegi, kuid vastupidi. Eestis olles tunnen ise, et tegutsen rohkem moeloojana, siin pigem multidistsiplinaarse kunstniku ja uurijana. Kevade hakul saab ka Eestis näha seda, millega Antwerpenis rohkem tegelenud olen.
Lisette: Meil duona hetkel töös kaks suuremat projekti, mis järgmisel aastal lõpetatud saavad. Hetkel elame mõlemad Antwerpenis ja eks ikka saadame mõnel hilisõhtul teineteisele sõnumi, et “Kuule, võiks kunagi teha midagi sellist…” või “Siuke mõte, et…”. Nii et jah, kindlasti teeme koos edasi. Enda praktikas tegelen hetkel skulpturaalsete kostüümide ja nende sotsiaalpoliitilise potentsiaaliga ning temaatiselt inimese väiksuse, hoole ja kuulumisega. Tulevikuplaane tehes tõmbab mind rohkem teatri ja teatrikostüümi poole.
Uudista Karl Joonas Alamaa ja Lisette Sivardi Hõbenõela galaks valminud kollektsiooni lookbook’i galeriis!
„2026. aasta BRUNO võitjad tõestavad, et parim jätkusuutlik disain sünnib siis, kui innovatsioon, kasutajasõbralikkus ja kvaliteet kohtuvad. Tugev tootedisain ei piirdu hea idee või efektse vormiga, vaid oluline on tervik, kus materjalivalik, funktsionaalsus, vastupidavus ja kasutajakogemus toetavad üksteist. Tänavuste võidutööde puhul on eriti rõõmustav näha, kuidas kestlikkust ei ole käsitletud eraldiseisva eesmärgina, vaid loomuliku osana läbimõeldud ja kvaliteetsest disainist. Just sellised lahendused näitavad, kuhu kaasaegne Eesti tootedisain võiks edasi liikuda,“ ütles Eesti Disainerite Liidu endine president, BRUNO auhinna üks ellukutsujaist ja Disainiöö peakorraldaja Ilona Gurjanova.
BRUNO võitjad valis rahvusvahelistest disainiekspertidest koosnev žürii, koosseisus Luke Pearson (Suurbritannia), Jaume Domenech (Saksamaa), Terry McStea (Suurbritannia), Isabelle Vérilhac (Prantsusmaa) ja Margot Vaaderpass (Eesti). Kokku esitati konkursile 67 tööd.
Elustiilitoote kategooria võitjaks tunnistati Stella Runneli ja Henna Hintsaneni tsellulooskiust kandekott. „Tsellulooskiust kandekott paistis silma nii oma viimistletud ja stiilse disaini kui ka nutika materjalikasutusega. Uuenduslik lõikekonstruktsioon võimaldab kestlikku materjali kasutada erakordselt tõhusalt ning toetab samal ajal koti selget ja elegantset esteetikat,“ kommenteeris žürii esimees Luke Pearson, Briti disainiekspert.
„Stella Soomlaisi brändi teatakse naha järgi, seega käesolev kandekott on meile eriline – sellega saame oma fännidele pakkuda esimest korda ka täielikult veganalternatiivi. Lisaks oleme suutnud seekord luua kotikeha nullkulu põhimõttel: see on disainitud ühest materjalilehest nii, et midagi ei jää üle,“ rääkis Stella Runnel.
Elukeskkondliku toote disaini osas valiti parimaks Eneli Siimoni loodud iste KOMA. „KOMA iste toob tuttavasse mööbliesemesse mängulisust ja värskust. Selle meeldejääv vorm kutsub katsetama erinevaid istumisasendeid ja kasutusviise ning avastama eseme funktsiooni vastavalt kasutaja vajadustele,“ põhjendas žürii oma valikut.
„Ruumid ja inimeste vajadused muutuvad ning mööbel peab nendega kohanema. KOMA puhul huvitas mind, kui väikese istealaga on võimalik luua ruumisäästlik ja iseseisev ese, mis jätab kasutajale vabaduse valida isteasend ning toob inimesed loomulikult üksteisele lähemale. Üks ja sama toode saab nii täita erinevate kasutajate jaoks erinevaid rolle. Sama oluline lähtekoht oli ringmajandus – uue disaintoote loomine peaks vajama võimalikult vähe uut materjali. KOMA kasutab teisese tööstusliku kõrvalvoo kvaliteetseid materjale uues funktsioonis ja uudses võtmes. Selle eripära ühendab kaks vabadust: kasutaja vabaduse valida oma asend ning disaini vabaduse näha olemasolevas materjalis uut väärtust,“ tutvustas disaini selle autor Eneli Siimon.
Insenertehnilise toote disaini osas pidas žürii esikoha vääriliseks uue generatsiooni aurugeneraatorit SteamBot: „Aurugeneraatoril SteamBot on läbimõeldud ja küps disainilahendus, mille tugevus peitub vaoshoituses. Minimalistlik vorm laseb tehnilisel elemendil jääda ruumis diskreetseks ja neutraalseks, muutes selle sobivaks väga erinevatesse keskkondadesse.“
“SteamBot sündis soovist tuua professionaalse aurusauna kogemus kodusesse vannituppa ning muuta lõõgastumine igapäevaelu loomulikuks osaks. Loomisel inspireeris kiire elutempoga inimese vajadus võtta aega iseendale, nautides mugavust ja lihtsat kasutust. Kompaktne dušinurga seinale paigaldatav aurugeneraator ühendab aurusauna tehnoloogia elegantse vormiga, mis sobitub tänapäevasesse vannituppa. Nutitelefonist juhtimine võimaldab aurusauna distantsilt sisse lülitada, seadistada temperatuuri ja planeerida kasutusaega. Meeleolu loov valgustus ning võimalus siduda SteamBot erimõõdulise dušinurga ja aurusauna terviklahendusega aitavad kujundada isikliku koduspaa. SteamBotis kohtuvad Eesti disain, tootearendus ja tootmine, et pakkuda läbimõeldud lahendust igapäevaseks heaoluks,” kommenteerisid disaini autorid Harri Ehrlich ja Andres Uuetoa.
Silmapaistva panuse eest Eesti disaini pärjati BRUNO Elutöö auhinnaga armastatud disainer ja moelooja Ivo Nikkolo. Ivo Nikkolo on üks Eesti taasiseseisvumisjärgse moe olulisi teerajajaid. Tallinna Moemajas ja Baltikas töötanud disainer rajas 1990. aastate alguses oma ettevõtte ning 1994. aastal sündinud Ivo Nikkolo kaubamärk oli üks esimesi tugeva autorikäekirjaga Eesti disainbrände, mis aitas viia kohaliku moe nõukogudeaegsest süsteemist kaasaegsesse turumajanduslikku ja rahvusvahelisse konteksti. „Ivo Nikkolo pühendumus, julgus ja visioon on jätnud püsiva jälje Eesti ja rahvusvahelisele disainimaastikule, olles inspiratsiooniks nii kolleegidele kui ka nooremale põlvkonnale,” kommenteeris Ilona Gurjanova.
Tunnustava äramärkimise BRUNO žüriilt said veel nahkkotid „Sole-mate“ (Anna Chirkova) ja ehteseeria „Sunlit“ (Kairi Lentsius) elustiilitoote disaini, vaikuseruum “Silen Space Gen 2” (Endrus Arge, Erik Silas, Martin Pärn, Sven Sõrmus, Janno Nõu, Pent Talvet, Kaspar Torn, Edina Dufola-Pärn) insenertehnilise toote disaini ning “Hula” pöörlevate istmete seeria (Pent Talvet), piima- ja hapukoorepaki hoidikud (Kaur Peri), 100% naturaalne pakendimaterjal RAIKU (Tõnis Jalakas) ja õleintarsia kellade ja lauavalgustite seeria “SOSIN” (Mirjam ja Markus Pärnamets) elukeskkondliku toote disaini kategoorias. BRUNO publikuhääletuse võitjaks osutus modulaarne kantav nähtavussüsteem „URBAN PEDESTRIAN“ (Karen Milistver).
Tutvu tunnustuse saanud disainidega galeriis!
Aastate jooksul on Tallinn Design House’ist kujunenud tuntud nimi, mille alla koondub eriilmelist Eesti disaini – rõivastest, ehetest, kottidest ja jalanõudest kuni looduskosmeetika, keraamika, mööbli, sisustuskaupade ja valgustiteni välja. Seda kõike on aastate jooksul hoidnud ja edendanud Tallinn Design House’i ühtehoidev disainipere
“Nüüd on aeg anda Tallinn Design House üle uuele omanikule. Sihtasutus Tallinna Ettevõtlusinkubaatorid müüb avalikul kirjalikul enampakkumisel Tallinn Design House kaubamärgi, veebipoe ja poesisustuse,” seisis teates. Enampakkumine pakub uuele omanikule võimalust saada toimiv Eesti disainiäri ja toimiv platvorm, et jätkata Eesti disaini tutvustamist ja müümist Tallinn Design House’i nime all.
Enampakkumine toimub kahes etapis. Esimese etapi indikatiivsed pakkumised tuleb esitada hiljemalt 30. oktoobril 2026 kell 12.00. Enampakkumise tingimused ja müüdava vara täpse koosseisu leiab: inkubaator.tallinn.ee/avalik-teave/
