Möödunud nädalal esitlesid Tallinn Fashion Weekil Hõbenõela nominentidena oma ühiskollektsiooni Karl Joonas Alamaa ja Lisette Sivard. Kunstnike duo on oma ühistöödega nagu “MANIA GRANDIOSA Tallinnast Pariisi” ja “ONLY BASIC”varemgi silma paistnud moe ja kunsti piiride hägustamisega. Ka seekord tõid nad lavale kollektsiooni “Lühike kergesisuline komöödia laulu ja tantsuga”, mille eesmärk oli murda ja õrritada.

Kunstnike sõnul põimusid nende kollektsioonis Alamaa ja Sivardi moe- ja kostüümikunsti taust ning nende kontseptuaalne lähenemine rõivastele, mis kulmineerus eklektilise moeetendusega, milles vaadeldi üritamist kui nähtust – üritamist jõuda ja olla kohal, olla piisavalt arusaadav, hakkama saada, üritamist olla puhanud, kuid tegus. “Inimene on ebapiisav, aga peab olema parem. See on kui kaasaegne rokokoo,” sõnasid loojad. Portail võttis kätte ja uuris kogu selle nähtuse kohta lähemalt.

Karl Joonas, Lisette, miks oli teie kollektsiooni eesärgiks “murda ja õrritada”?

Karl Joonas: Hea kunst võiks alati natuke murda ja õrritada, seda ka täiesti sõbralikult. Seada meid natuke järgi mõtlema juba harjumuspärase ja arusaadava üle. Noh, ei tea, kas me selleni ka tegelikkuses jõudsime, aga loodetavasti. Ise olime muidugi ääretult uhked. Miks on meie arust just Eesti moe kontekstis vaja veidi õrritada on sellepärast, et hooajast hooaga, räägitakse sellest, kuidas on ikka ilu vaja juurde luua. Aga see nägemus ilust kipub pigem jääma pealispindseks. Ilu on ju tohutult sügav ja abstraktne mõõde ning ulatub kindlasti kaunist kleidisabast kaugemale. Võibolla see meie mood tahabki olla veidi see tõrvatilk seal meepotis.

Lisette:  Mulle tundub, et meie jaoks see eraldi eesmärk polnud, aga mingis kontekstis muutub noorte moeloojate tegevus iseenesest murdmiseks ja õrritamiseks. Mina mõtlesin kollektsiooni alustades hoopis just vastupidi. Et, davai nii, nüüd on meile antud koht ja aeg, et näidata, et me oskame duona kantavaid riideid ka teha. Võtsime endale siis eesmärgiks teadlikult kombineerida ready-to-wear’i ja skulpturaalsemaid vorme. Tuure sai enda arust korralikult maha keeratud ja siis sekka mõni mänguline noot lisatud. Aga moenädala lava taga, hetkel kui üht veidi kunstilisemat vormi sättisime, küsiti meilt ikkagi imestusega, et kellele me neid asju teeme ja kes on meie klient.

Karl Joonas: Ja nii uskumatu kui see ka pole, siis esimesed kliendid on juba ukse taga!

Kuidas tunnete, et teie põlvkond mõjutab ja muudab moekunsti valdkonda?

Lisette: Eks me ole Eestis ka selle mõjutamise ja muutumise tunnistajaks. Viimasel ajal on näha, kuidas moeloojad pürgivad üha enam galeriiruumidesse, traditsiooniliselt moelavalt eemale. Sellest liikumisest räägitakse piisavalt ja mood saab laiemalt kunstiliigina tähelepanu. Ilmselt moekunsti kunsti- või ka näiteks teatrisaali liikumise taga on ka lihtsalt Eesti turu väiksus ning kõiki võimalusi, kuidas moeharidust kasutada ja vaadelda, peab kasutama. Lisaks, inimestel pole enam vajadust ega ka tihtipeale tahtmist uusi rõivaid tarbida, seega peabki mood liikuma edasi. Ühesõnaga, üks asi on siis see, et mood on kuidagi rohkem avali, mis peegeldab ka praeguse tarbimisühiskonna seisu. Teine asi, mille noored valdkondadeüleselt lauale toovad on mõistlik töökultuur. Vähemalt soov selle poole püüelda, seda teadvustada või sellest avalikult rääkida. Ületöötamine ei ole enam cool, magamine ja enesehoid on in.

Karl Joonas: Paistab, et mood on läbi tegemas omamoodi renessanssi, mida ehk fotokunst eelmise sajandi teisel poolel tegi. Moodi mõtestatakse palju rohkem ja see on ainult positiivne. 90ndad on uuemas moemälus peaasjalikult meeles moe visuaalsete ja vormiliste piiride nihutamise poolest, nüüd on tunne, et juhtumas on midagi sarnast, ainult et sisuliselt. Loodetavasti jätkub noortel moetegijatel jaksu, et selles maailmas edasi rühkida.

Milline oli teie duo igapäevane tööjaotus seda kollektsiooni luues? 

Lisette: Ajapikku peaksid justkui koostöös välja kujunema mingid kindlad rollid, et kes mida teeb ja mille eest vastutab, aga meie koostöö on muutunud nii sujuvaks, et me tõesti enamus asju teemegi päriselt koos. Näiteks selle kollektsiooni puhul on mitmete asjade puhul pea võimatu eraldi öelda, kumb meist midagi tegi või valis. Seekord enamus ajast olime hoopis projektijuhi-koordinaatori kingades: kollektsiooni tegemine ei ole ühe inimese töö, kindlasti mitte ka kahe inimese töö, vaid see on meeskonnatöö. Kollektsiooni läheb nii palju ressurssi, seal on peidus nii palju logistikat, detaile ja balansseerimist, et juba see organiseerimine on omaette töö. Ühesõnaga… Raske on tõmmata piire, sest nii koostöö kui ka laiemalt kõiksugu projektid on imbunud meie igapäevaellu. Need sajad mõtted ja küsimused on meiega kaasas tööl, kodus ja kohvikus ning paljud otsused otsustatakse kuskil hoopis kuskil vahealadel olles. See, kes ja mida teeb, sõltub ajast, tujust ja ilmast. Aga muidugi – üritame kombineerida ja kasutada meie mõlema tugevusi sellisel moel, et protsess oleks mõttekas ja tulemus kvaliteetne. Kui üks ei oska ja teine oskab, siis teeb see, kes oskab.

Karl Joonas: Sellest, kuidas kollektsiooni on üksi väga raske teha räägib ka see, et tihtipeale kollektsioonidest kõneldes jääb mulje nagu kollektsiooni on üks. Küsimus moeloojale on tihtipeale ikka selline, et “Mitu kollektsiooni sa oled teinud?”, noh ütleme kaheksa näiteks, aga iga selle määratlemata kollektsiooni loob ca 10 ja enam kostüümi. Ja kui neist mõelda kui teostest on tegu väga suure mahuga. Luua ja kontseptualiseerida nelja-viie kuuga juba kümme look’i pealaest-jalatallani on suur töö ning seda mahtu tulebki mõistlikult jaotada. Meil on Lisettega tõesti vedanud, et me loominguliselt üksteist leidnud oleme, sest me teame, et me saame üksteist usaldada. Me oleme mõlemad väga töökad ja mõtlevad inimesed ning teeme asju südamega. Meil pole omavahel vist kordagi olnud hetke, et kuule, kas sa saaksid nüüd ära teha selle asja, mis sa lubasid – kui me oleme lubanud üksteisele, siis me teeme, ja nagu Lisette ütles, kui ei oska, siis ilmselt teine oskab. Kui siis ka ei oska, siis leiame inimese, kes oskab ja tema teeb. Ei pea ise ka kõike valdama. Ja lisaks meie ühisloomingule on meil kõrval ka isiklik looming ning seda enam on super, et on kõrval inimene, kelle nõule ja kriitilisele pilgule saad alati toetuda ja loota. Oleme koos üksteist kunstnikena kõvasti tundma saanud.

Ning traditsiooniline lõpuküsimus. Kuhu edasi? Kas koos või eraldi?

Lisette: Koos ja eraldi.

Karl Joonas: Jah, koos ja eraldi. Kindlasti jätkame ühiste projektide tegemist, sest nende edu on end juba tõestanud ning lisaks oleme õppinud ka seda, et koos on tõesti palju kergem. Kuid ka eraldi – isiklikus loomingus tegutsen juba mõnda aega multidistsiplinaarsemalt. Mood on hetkel üks paljudest tegevustest ning peamiselt tegelen loovuurimusega lootuse, kodutunde ja mäletamise teemal. Kõrvaltvaatajale võib vast tunduda, et elades-töötades moe avant-garde’i südames Antwerpenis, Belgias, siis ainult moe rütmis hingamegi, kuid vastupidi. Eestis olles tunnen ise, et tegutsen rohkem moeloojana, siin pigem multidistsiplinaarse kunstniku ja uurijana. Kevade hakul saab ka Eestis näha seda, millega Antwerpenis rohkem tegelenud olen.

Lisette: Meil duona hetkel töös kaks suuremat projekti, mis järgmisel aastal lõpetatud saavad. Hetkel elame mõlemad Antwerpenis ja eks ikka saadame mõnel hilisõhtul teineteisele sõnumi, et “Kuule, võiks kunagi teha midagi sellist…” või “Siuke mõte, et…”. Nii et jah, kindlasti teeme koos edasi. Enda praktikas tegelen hetkel skulpturaalsete kostüümide ja nende sotsiaalpoliitilise potentsiaaliga ning temaatiselt inimese väiksuse, hoole ja kuulumisega. Tulevikuplaane tehes tõmbab mind rohkem teatri ja teatrikostüümi poole.

Uudista Karl Joonas Alamaa ja Lisette Sivardi Hõbenõela galaks valminud kollektsiooni lookbook’i galeriis!

Juba neljandat korda kutsub Jazzkaar koostöös UNESCO muusikalinn Tallinnaga lapsi ja peresid Tallinna laste jazzifestivalile Kräsh, mis toimub juba 31. mail ja tänavu esimest korda PROTO avastustehases. Päeva mahuvad kontserdid, loovad töötoad, kohtumised muusikutega ja avastamisrõõm neile, kelle jaoks muusika on alles põnev heli, ning neile, kes juba vaikselt oma esimesi lugusid kirjutavad.

Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.

An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?

Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.

Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?

See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.

Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?

Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.

Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?

Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by An-Marlen (@an.marlen)

Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?

See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.

Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?

Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.

Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?

Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.

Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?

Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.

Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?

Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.

Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?

Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.

Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?

Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.

An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.

Kriss Sooniku värskes koostöös ehtemärgiga hoji saavad kokku kaks loomekäekirja, mis on tegelikult juba aastaid teineteise kõrval liikunud. hoji taga on Johanna Eenma – fotograaf, stilist, I Wear* Experimenti laulja ning Kriss Sooniku parem käsi, kelle ideed on saatnud nii brändi moeetendusi kui ka kampaaniavõtteid.

Kui seni on Johanna loodud ehted sündinud pigem hetkeks – lavale, fotole, sündmusele  –, siis nüüd on sellest loomingulisest dialoogist saanud esimene ametlik hoji x Kriss Soonik ese. Koostöö keskmes on piiratud koguses pärlikee, millele annab äratuntava Sooniku puudutuse brändi kassilogo. Tulemus on õrn, mänguline ja veidi kelmikas, nagu üks hea aksessuaar olema peab: piisavalt klassikaline, et kesta, ja piisavalt iseloomuga, et mitte jääda lihtsalt ilusaks detailiks.

Uue ehtekoostöö kõrvale tasub vaadata ka Kriss Sooniku kevadsuvi 2026 kollektsiooni, mis on juba saadaval moemärgi veebipoes kriss-soonik.com.