Foto: Elo Vahtrik
Kunstnike sõnul põimusid nende kollektsioonis Alamaa ja Sivardi moe- ja kostüümikunsti taust ning nende kontseptuaalne lähenemine rõivastele, mis kulmineerus eklektilise moeetendusega, milles vaadeldi üritamist kui nähtust – üritamist jõuda ja olla kohal, olla piisavalt arusaadav, hakkama saada, üritamist olla puhanud, kuid tegus. “Inimene on ebapiisav, aga peab olema parem. See on kui kaasaegne rokokoo,” sõnasid loojad. Portail võttis kätte ja uuris kogu selle nähtuse kohta lähemalt.
Karl Joonas, Lisette, miks oli teie kollektsiooni eesärgiks “murda ja õrritada”?
Karl Joonas: Hea kunst võiks alati natuke murda ja õrritada, seda ka täiesti sõbralikult. Seada meid natuke järgi mõtlema juba harjumuspärase ja arusaadava üle. Noh, ei tea, kas me selleni ka tegelikkuses jõudsime, aga loodetavasti. Ise olime muidugi ääretult uhked. Miks on meie arust just Eesti moe kontekstis vaja veidi õrritada on sellepärast, et hooajast hooaga, räägitakse sellest, kuidas on ikka ilu vaja juurde luua. Aga see nägemus ilust kipub pigem jääma pealispindseks. Ilu on ju tohutult sügav ja abstraktne mõõde ning ulatub kindlasti kaunist kleidisabast kaugemale. Võibolla see meie mood tahabki olla veidi see tõrvatilk seal meepotis.
Lisette: Mulle tundub, et meie jaoks see eraldi eesmärk polnud, aga mingis kontekstis muutub noorte moeloojate tegevus iseenesest murdmiseks ja õrritamiseks. Mina mõtlesin kollektsiooni alustades hoopis just vastupidi. Et, davai nii, nüüd on meile antud koht ja aeg, et näidata, et me oskame duona kantavaid riideid ka teha. Võtsime endale siis eesmärgiks teadlikult kombineerida ready-to-wear’i ja skulpturaalsemaid vorme. Tuure sai enda arust korralikult maha keeratud ja siis sekka mõni mänguline noot lisatud. Aga moenädala lava taga, hetkel kui üht veidi kunstilisemat vormi sättisime, küsiti meilt ikkagi imestusega, et kellele me neid asju teeme ja kes on meie klient.
Karl Joonas: Ja nii uskumatu kui see ka pole, siis esimesed kliendid on juba ukse taga!
Kuidas tunnete, et teie põlvkond mõjutab ja muudab moekunsti valdkonda?
Lisette: Eks me ole Eestis ka selle mõjutamise ja muutumise tunnistajaks. Viimasel ajal on näha, kuidas moeloojad pürgivad üha enam galeriiruumidesse, traditsiooniliselt moelavalt eemale. Sellest liikumisest räägitakse piisavalt ja mood saab laiemalt kunstiliigina tähelepanu. Ilmselt moekunsti kunsti- või ka näiteks teatrisaali liikumise taga on ka lihtsalt Eesti turu väiksus ning kõiki võimalusi, kuidas moeharidust kasutada ja vaadelda, peab kasutama. Lisaks, inimestel pole enam vajadust ega ka tihtipeale tahtmist uusi rõivaid tarbida, seega peabki mood liikuma edasi. Ühesõnaga, üks asi on siis see, et mood on kuidagi rohkem avali, mis peegeldab ka praeguse tarbimisühiskonna seisu. Teine asi, mille noored valdkondadeüleselt lauale toovad on mõistlik töökultuur. Vähemalt soov selle poole püüelda, seda teadvustada või sellest avalikult rääkida. Ületöötamine ei ole enam cool, magamine ja enesehoid on in.
Karl Joonas: Paistab, et mood on läbi tegemas omamoodi renessanssi, mida ehk fotokunst eelmise sajandi teisel poolel tegi. Moodi mõtestatakse palju rohkem ja see on ainult positiivne. 90ndad on uuemas moemälus peaasjalikult meeles moe visuaalsete ja vormiliste piiride nihutamise poolest, nüüd on tunne, et juhtumas on midagi sarnast, ainult et sisuliselt. Loodetavasti jätkub noortel moetegijatel jaksu, et selles maailmas edasi rühkida.
Milline oli teie duo igapäevane tööjaotus seda kollektsiooni luues?
Lisette: Ajapikku peaksid justkui koostöös välja kujunema mingid kindlad rollid, et kes mida teeb ja mille eest vastutab, aga meie koostöö on muutunud nii sujuvaks, et me tõesti enamus asju teemegi päriselt koos. Näiteks selle kollektsiooni puhul on mitmete asjade puhul pea võimatu eraldi öelda, kumb meist midagi tegi või valis. Seekord enamus ajast olime hoopis projektijuhi-koordinaatori kingades: kollektsiooni tegemine ei ole ühe inimese töö, kindlasti mitte ka kahe inimese töö, vaid see on meeskonnatöö. Kollektsiooni läheb nii palju ressurssi, seal on peidus nii palju logistikat, detaile ja balansseerimist, et juba see organiseerimine on omaette töö. Ühesõnaga… Raske on tõmmata piire, sest nii koostöö kui ka laiemalt kõiksugu projektid on imbunud meie igapäevaellu. Need sajad mõtted ja küsimused on meiega kaasas tööl, kodus ja kohvikus ning paljud otsused otsustatakse kuskil hoopis kuskil vahealadel olles. See, kes ja mida teeb, sõltub ajast, tujust ja ilmast. Aga muidugi – üritame kombineerida ja kasutada meie mõlema tugevusi sellisel moel, et protsess oleks mõttekas ja tulemus kvaliteetne. Kui üks ei oska ja teine oskab, siis teeb see, kes oskab.
Karl Joonas: Sellest, kuidas kollektsiooni on üksi väga raske teha räägib ka see, et tihtipeale kollektsioonidest kõneldes jääb mulje nagu kollektsiooni on üks. Küsimus moeloojale on tihtipeale ikka selline, et “Mitu kollektsiooni sa oled teinud?”, noh ütleme kaheksa näiteks, aga iga selle määratlemata kollektsiooni loob ca 10 ja enam kostüümi. Ja kui neist mõelda kui teostest on tegu väga suure mahuga. Luua ja kontseptualiseerida nelja-viie kuuga juba kümme look’i pealaest-jalatallani on suur töö ning seda mahtu tulebki mõistlikult jaotada. Meil on Lisettega tõesti vedanud, et me loominguliselt üksteist leidnud oleme, sest me teame, et me saame üksteist usaldada. Me oleme mõlemad väga töökad ja mõtlevad inimesed ning teeme asju südamega. Meil pole omavahel vist kordagi olnud hetke, et kuule, kas sa saaksid nüüd ära teha selle asja, mis sa lubasid – kui me oleme lubanud üksteisele, siis me teeme, ja nagu Lisette ütles, kui ei oska, siis ilmselt teine oskab. Kui siis ka ei oska, siis leiame inimese, kes oskab ja tema teeb. Ei pea ise ka kõike valdama. Ja lisaks meie ühisloomingule on meil kõrval ka isiklik looming ning seda enam on super, et on kõrval inimene, kelle nõule ja kriitilisele pilgule saad alati toetuda ja loota. Oleme koos üksteist kunstnikena kõvasti tundma saanud.
Ning traditsiooniline lõpuküsimus. Kuhu edasi? Kas koos või eraldi?
Lisette: Koos ja eraldi.
Karl Joonas: Jah, koos ja eraldi. Kindlasti jätkame ühiste projektide tegemist, sest nende edu on end juba tõestanud ning lisaks oleme õppinud ka seda, et koos on tõesti palju kergem. Kuid ka eraldi – isiklikus loomingus tegutsen juba mõnda aega multidistsiplinaarsemalt. Mood on hetkel üks paljudest tegevustest ning peamiselt tegelen loovuurimusega lootuse, kodutunde ja mäletamise teemal. Kõrvaltvaatajale võib vast tunduda, et elades-töötades moe avant-garde’i südames Antwerpenis, Belgias, siis ainult moe rütmis hingamegi, kuid vastupidi. Eestis olles tunnen ise, et tegutsen rohkem moeloojana, siin pigem multidistsiplinaarse kunstniku ja uurijana. Kevade hakul saab ka Eestis näha seda, millega Antwerpenis rohkem tegelenud olen.
Lisette: Meil duona hetkel töös kaks suuremat projekti, mis järgmisel aastal lõpetatud saavad. Hetkel elame mõlemad Antwerpenis ja eks ikka saadame mõnel hilisõhtul teineteisele sõnumi, et “Kuule, võiks kunagi teha midagi sellist…” või “Siuke mõte, et…”. Nii et jah, kindlasti teeme koos edasi. Enda praktikas tegelen hetkel skulpturaalsete kostüümide ja nende sotsiaalpoliitilise potentsiaaliga ning temaatiselt inimese väiksuse, hoole ja kuulumisega. Tulevikuplaane tehes tõmbab mind rohkem teatri ja teatrikostüümi poole.
Uudista Karl Joonas Alamaa ja Lisette Sivardi Hõbenõela galaks valminud kollektsiooni lookbook’i galeriis!
Kuna Hannes on varasematel aastatel aidanud Riia moenädalal korraldada erinevaid ülesastumisi, on sealsed protsessid talle tuttavad. „See on väga professionaalne ja tunnen, et mind võetakse seal soojalt vastu,” ütleb ta, lisades, et moeetendusega kaasneb paratamatult ka suur vastutus. „Publik on sel hetkel kohal ainult minu pärast. See, kas nad jäävad rahule, on ainuüksi minu teha.”
Kuigi mõte Riia moenädalal osalemisest oli tal peas olnud juba mõnda aega, ei olnud see esialgu konkreetne plaan. Fookus oli pigem uue kollektsiooni väljatöötamisel. Viimase tõuke andis umbes pool aastat tagasi Portaili peatoimetaja Aljona Eesmaa, kes märkis pärast Riga Fashion Weekilt naasmist, et HANNES RÜÜTEL sobiks Riia programmi väga hästi.
Kui otsus osalemiseks oli tehtud, jäi üle kandideerimisvoor ära oodata. „Hindan väga, et seal on tõsine kandideerimisprotsess – esitad avalduse, vastad küsimustele ja pead tõestama, et sinu bränd on võimeline suure kollektsiooni lavale tooma. Nad panustavad väga sellesse, et külalised jääksid rahule,” selgitab Hannes. Seda suurem on tema rõõm, et valituks osutus just tema. Lisaks HANNES RÜÜTELile astub lavale veel vaid kaks välisdisainerit.
Hoolikalt kalkuleeritud ettevalmistus
Moemaailmas ei ole muidugi midagi haruldast selles, et viimane ese valmib alles sündmuse päeval. Hannes ütleb, et pani enda jaoks ajakava paika võimalikult ettenägelikult ning on püüdnud vältida viimase hetke pinget. „Olen optimistlik, et kõik on õigesti välja kalkuleeritud. Mida lähemale aeg Riiale jõuab, seda rohkem tekib küll uusi turunduslikke ideid, aga väikese brändina, peamiselt üheliikmelise tiimina, ei jõua alati kõike. Olen sellega rahu teinud,” räägib disainer. „Sellegipoolest olen kindel, et annan endast sada protsenti.”
View this post on Instagram
14.–18. aprillini toimuval Riga Fashion Weekil jõuab lavale 26 Hannese loodud komplekti. See on disaineri sõnul märkimisväärne maht, sest üks komplekt koosneb enamasti kahest kuni neljast-viieni tootest. Sekka jõuab ka üksikuid esemeid, mis on loodud spetsiaalselt selle sündmuse jaoks. „Nagu ka minu varasemate suuremate moelavaülesastumiste puhul, on mulle stilistina toeks Kristin Liias, kes tunnetab suurepäraselt brändi keelt ja lisab komplektidele just lavale vajalikku omapära.”
Põhikollektsioonis kohtuvad jõud ja kergus
Kõnealuse uue kollektsiooni põhiosa on ühelt poolt jätk brändi eelmisele sügistalvisele valikule, mis kõneleb iseendaks jäämisest, tugevusest ja elus kogetuga toime tulemisest. „See väljendub tumedamates värvides, jäigemates materjalides ning lõigetes ja vormides,” ütleb disainer.
Samas avaneb põhikollektsiooni kõrval ka mängulisem, suvisem ja kergem pool, mida iseloomustavad vabadus, romantika ja teatav nautlevus. „See kannab edasi lugu uljusest, hingelisest noorusest ja julgusest erinevaid tundeid päriselt läbi elada. Seal on mängulist kirsiprinti, erinevaid lipsukesi, väikseid rüüse ja satse,” avab Hannes.
Just seesama naiselikkust, õrnust ja küpsust markeeriv kirsimotiiv juhatab sisse ka brändi esimese ametliku naistekollektsiooni. Seni on HANNES RÜÜTEL keskendunud eeskätt meesterõivastele, kuigi tema loomingut on saatnud selge unisex-hoiak. „Mul on väga hea meel, et minu meestele mõeldud disaine kannavad ka naised,” ütleb ta. Brändi põhifookus jääb küll meesterõivastele, kuid naistele loodud disainid saavad ka edaspidi olema osa kollektsioonidest.
Oma elu elavad kitsekesed
Põhikollektsiooni kõrval jõuab välja ka kaks lisaliini: kirsitikandiga ning brändile omase Oiu kitsekese kujundusega T-särgid ja dressipluusid. Kitsekese motiiv on kuulunud HANNES RÜÜTELi maailma juba ligi kaks aastat. „Sellest motiivist ei saa ma üle ega ümber ega tahagi seda liini lõpetada. Võin jäädagi lugema riike, kuhu see kitseke nüüdseks rännanud on. Kõige kaugem neist on vist Jaapan,” ütleb ta. Hannese sõnul kõnetavad selle nostalgilise, nõukogudeaegsest mänguasjast lähtuva elemendiga T-särgid ja dressipluusid väga erinevaid kandjaid – lapsi, naisi ja mehi.
View this post on Instagram
Stuudiopood kui vaikne, aga selge kinnitus
Olgu lisatud, et pea pool kevadsuvisest kollektsioonist on juba saadaval ning ülejäänud osa jõuab maikuu jooksul HANNES RÜÜTELi stuudiopoodi Telliskivi Loomelinnakus. Poe avamisest on möödas veidi enam kui aasta. Rüütli sõnul on see aeg toonud palju rõõmu ning üldjoontes on kõik kulgenud hästi. „Selle tõestus on seegi, et olen võimeline välja tulema järgmise kollektsiooniga, mis on mahult suurem kui kunagi varem,” ütleb ta. Eriti tunnustas disainer Telliskivi Loomelinnaku inimesi ja sealset atmosfääri. “Loomelinnakus liiguvad ringi nii toredad, soojad ja avatud meelelaadiga inimesed,” jagab Hannes aspekti, mida teda enim poepidamise juures on üllatanud.
Disaineri jaoks on eriliselt liigutavad hetked, mil klient astub poodi ja hõlma alt piilub vastu Oiu kitseke või mõni muu HANNES RÜÜTELi ese. „Inimesed on niivõrd rahul ja kannavad mu loomingut au ja rõõmuga,” ütleb ta, lisades, et just tänu poele on brändini jõudnud ka uued püsikliendid. Kuigi poepidamine ei ole alati ainult lust ja lillepidu, tõdeb Hannes, et ei ole olnud ühtki päeva, mil ta stuudiopoest koju jõudes end päriselt väsinuna tunneks. „See on märk, et teen õiget asja. Olen leidnud sisemise tasakaalu ja rahu.”
HANNES RÜÜTEL esitleb oma uut kevadsuvist kollektsiooni 17. aprillil Riga Fashion Weekil Hanzas Peronsi messi- ja kultuurikeskuses. HANNES RÜÜTELi loominguga saab tutvuda veebilehel hannesruutel.com ning brändi tegemistel silma peal hoida Instagramis kontol @hannesruutel.
Uus kollektsioon lähtub brändile omasest aeglase moe mõtteviisist ning on loodud suvisteks tähtpäevadeks ja erilisteks hetkedeks. Fookuses on ainueksemplaridena valminud villased jakid, pikad voogavad kleidid ja šikid pükskostüümid – rõivad, mis on mõeldud kandjale, kes hindab kvaliteeti, ajatust ja teadlikku valikut.
Karin Raski sõnul pärineb kollektsiooni inspiratsioon suvistest sündmustest, olgu selleks sünnipäev, pidulik kokkusaamine või lihtsalt üks soe suveõhtu. Lõiked ja detailid rõhutavad naiselikku voolavust ning mugavust, jäädes samal ajal truuks kandja isikupärale. Värvigammas kohtuvad moemärgile omased pehmed pastelltoonid, millele lisavad sel hooajal aktsenti maasikapunane ja suvise taeva sinine.
Brändi väärtustele kohaselt on kollektsioon valminud jätkusuutlikke põhimõtteid järgides. Disainer kasutab hoolikalt valitud kangajääke ja orgaanilisi materjale, lähtudes nii zero waste’i mõtteviisist kui ka ringmajanduse põhimõtetest. Kõik esemed valmivad Tallinnas Kalamajas kogenud rätsepate käe all ainueksemplari või väga väikesearvulise seeriana.
Kollektsioon jõuab pärast esitlust müügile moemärgi Karin Rask stuudios Telliskivi Loomelinnakus. Lisaks leiab brändi loomingut Levi poest Solarise keskuses ja Amee poest Rakveres.
