Foto: Elo Vahtrik
Kunstnike sõnul põimusid nende kollektsioonis Alamaa ja Sivardi moe- ja kostüümikunsti taust ning nende kontseptuaalne lähenemine rõivastele, mis kulmineerus eklektilise moeetendusega, milles vaadeldi üritamist kui nähtust – üritamist jõuda ja olla kohal, olla piisavalt arusaadav, hakkama saada, üritamist olla puhanud, kuid tegus. “Inimene on ebapiisav, aga peab olema parem. See on kui kaasaegne rokokoo,” sõnasid loojad. Portail võttis kätte ja uuris kogu selle nähtuse kohta lähemalt.
Karl Joonas, Lisette, miks oli teie kollektsiooni eesärgiks “murda ja õrritada”?
Karl Joonas: Hea kunst võiks alati natuke murda ja õrritada, seda ka täiesti sõbralikult. Seada meid natuke järgi mõtlema juba harjumuspärase ja arusaadava üle. Noh, ei tea, kas me selleni ka tegelikkuses jõudsime, aga loodetavasti. Ise olime muidugi ääretult uhked. Miks on meie arust just Eesti moe kontekstis vaja veidi õrritada on sellepärast, et hooajast hooaga, räägitakse sellest, kuidas on ikka ilu vaja juurde luua. Aga see nägemus ilust kipub pigem jääma pealispindseks. Ilu on ju tohutult sügav ja abstraktne mõõde ning ulatub kindlasti kaunist kleidisabast kaugemale. Võibolla see meie mood tahabki olla veidi see tõrvatilk seal meepotis.
Lisette: Mulle tundub, et meie jaoks see eraldi eesmärk polnud, aga mingis kontekstis muutub noorte moeloojate tegevus iseenesest murdmiseks ja õrritamiseks. Mina mõtlesin kollektsiooni alustades hoopis just vastupidi. Et, davai nii, nüüd on meile antud koht ja aeg, et näidata, et me oskame duona kantavaid riideid ka teha. Võtsime endale siis eesmärgiks teadlikult kombineerida ready-to-wear’i ja skulpturaalsemaid vorme. Tuure sai enda arust korralikult maha keeratud ja siis sekka mõni mänguline noot lisatud. Aga moenädala lava taga, hetkel kui üht veidi kunstilisemat vormi sättisime, küsiti meilt ikkagi imestusega, et kellele me neid asju teeme ja kes on meie klient.
Karl Joonas: Ja nii uskumatu kui see ka pole, siis esimesed kliendid on juba ukse taga!
Kuidas tunnete, et teie põlvkond mõjutab ja muudab moekunsti valdkonda?
Lisette: Eks me ole Eestis ka selle mõjutamise ja muutumise tunnistajaks. Viimasel ajal on näha, kuidas moeloojad pürgivad üha enam galeriiruumidesse, traditsiooniliselt moelavalt eemale. Sellest liikumisest räägitakse piisavalt ja mood saab laiemalt kunstiliigina tähelepanu. Ilmselt moekunsti kunsti- või ka näiteks teatrisaali liikumise taga on ka lihtsalt Eesti turu väiksus ning kõiki võimalusi, kuidas moeharidust kasutada ja vaadelda, peab kasutama. Lisaks, inimestel pole enam vajadust ega ka tihtipeale tahtmist uusi rõivaid tarbida, seega peabki mood liikuma edasi. Ühesõnaga, üks asi on siis see, et mood on kuidagi rohkem avali, mis peegeldab ka praeguse tarbimisühiskonna seisu. Teine asi, mille noored valdkondadeüleselt lauale toovad on mõistlik töökultuur. Vähemalt soov selle poole püüelda, seda teadvustada või sellest avalikult rääkida. Ületöötamine ei ole enam cool, magamine ja enesehoid on in.
Karl Joonas: Paistab, et mood on läbi tegemas omamoodi renessanssi, mida ehk fotokunst eelmise sajandi teisel poolel tegi. Moodi mõtestatakse palju rohkem ja see on ainult positiivne. 90ndad on uuemas moemälus peaasjalikult meeles moe visuaalsete ja vormiliste piiride nihutamise poolest, nüüd on tunne, et juhtumas on midagi sarnast, ainult et sisuliselt. Loodetavasti jätkub noortel moetegijatel jaksu, et selles maailmas edasi rühkida.
Milline oli teie duo igapäevane tööjaotus seda kollektsiooni luues?
Lisette: Ajapikku peaksid justkui koostöös välja kujunema mingid kindlad rollid, et kes mida teeb ja mille eest vastutab, aga meie koostöö on muutunud nii sujuvaks, et me tõesti enamus asju teemegi päriselt koos. Näiteks selle kollektsiooni puhul on mitmete asjade puhul pea võimatu eraldi öelda, kumb meist midagi tegi või valis. Seekord enamus ajast olime hoopis projektijuhi-koordinaatori kingades: kollektsiooni tegemine ei ole ühe inimese töö, kindlasti mitte ka kahe inimese töö, vaid see on meeskonnatöö. Kollektsiooni läheb nii palju ressurssi, seal on peidus nii palju logistikat, detaile ja balansseerimist, et juba see organiseerimine on omaette töö. Ühesõnaga… Raske on tõmmata piire, sest nii koostöö kui ka laiemalt kõiksugu projektid on imbunud meie igapäevaellu. Need sajad mõtted ja küsimused on meiega kaasas tööl, kodus ja kohvikus ning paljud otsused otsustatakse kuskil hoopis kuskil vahealadel olles. See, kes ja mida teeb, sõltub ajast, tujust ja ilmast. Aga muidugi – üritame kombineerida ja kasutada meie mõlema tugevusi sellisel moel, et protsess oleks mõttekas ja tulemus kvaliteetne. Kui üks ei oska ja teine oskab, siis teeb see, kes oskab.
Karl Joonas: Sellest, kuidas kollektsiooni on üksi väga raske teha räägib ka see, et tihtipeale kollektsioonidest kõneldes jääb mulje nagu kollektsiooni on üks. Küsimus moeloojale on tihtipeale ikka selline, et “Mitu kollektsiooni sa oled teinud?”, noh ütleme kaheksa näiteks, aga iga selle määratlemata kollektsiooni loob ca 10 ja enam kostüümi. Ja kui neist mõelda kui teostest on tegu väga suure mahuga. Luua ja kontseptualiseerida nelja-viie kuuga juba kümme look’i pealaest-jalatallani on suur töö ning seda mahtu tulebki mõistlikult jaotada. Meil on Lisettega tõesti vedanud, et me loominguliselt üksteist leidnud oleme, sest me teame, et me saame üksteist usaldada. Me oleme mõlemad väga töökad ja mõtlevad inimesed ning teeme asju südamega. Meil pole omavahel vist kordagi olnud hetke, et kuule, kas sa saaksid nüüd ära teha selle asja, mis sa lubasid – kui me oleme lubanud üksteisele, siis me teeme, ja nagu Lisette ütles, kui ei oska, siis ilmselt teine oskab. Kui siis ka ei oska, siis leiame inimese, kes oskab ja tema teeb. Ei pea ise ka kõike valdama. Ja lisaks meie ühisloomingule on meil kõrval ka isiklik looming ning seda enam on super, et on kõrval inimene, kelle nõule ja kriitilisele pilgule saad alati toetuda ja loota. Oleme koos üksteist kunstnikena kõvasti tundma saanud.
Ning traditsiooniline lõpuküsimus. Kuhu edasi? Kas koos või eraldi?
Lisette: Koos ja eraldi.
Karl Joonas: Jah, koos ja eraldi. Kindlasti jätkame ühiste projektide tegemist, sest nende edu on end juba tõestanud ning lisaks oleme õppinud ka seda, et koos on tõesti palju kergem. Kuid ka eraldi – isiklikus loomingus tegutsen juba mõnda aega multidistsiplinaarsemalt. Mood on hetkel üks paljudest tegevustest ning peamiselt tegelen loovuurimusega lootuse, kodutunde ja mäletamise teemal. Kõrvaltvaatajale võib vast tunduda, et elades-töötades moe avant-garde’i südames Antwerpenis, Belgias, siis ainult moe rütmis hingamegi, kuid vastupidi. Eestis olles tunnen ise, et tegutsen rohkem moeloojana, siin pigem multidistsiplinaarse kunstniku ja uurijana. Kevade hakul saab ka Eestis näha seda, millega Antwerpenis rohkem tegelenud olen.
Lisette: Meil duona hetkel töös kaks suuremat projekti, mis järgmisel aastal lõpetatud saavad. Hetkel elame mõlemad Antwerpenis ja eks ikka saadame mõnel hilisõhtul teineteisele sõnumi, et “Kuule, võiks kunagi teha midagi sellist…” või “Siuke mõte, et…”. Nii et jah, kindlasti teeme koos edasi. Enda praktikas tegelen hetkel skulpturaalsete kostüümide ja nende sotsiaalpoliitilise potentsiaaliga ning temaatiselt inimese väiksuse, hoole ja kuulumisega. Tulevikuplaane tehes tõmbab mind rohkem teatri ja teatrikostüümi poole.
Uudista Karl Joonas Alamaa ja Lisette Sivardi Hõbenõela galaks valminud kollektsiooni lookbook’i galeriis!
Astudes Sille Randviiri kesklinna industriaalsemasse nurka peidetud stuudiosse justkui vahetad Tallinna Kopenhaageni vastu. Kõrged valged seinad, suured aknad, meeldiv muusika ja elegantne sisustus komplementeerivad seinte ääres paiknevatel stangetel ilutsevaid rõivaid. Nende multifunktsionaalsete kleitide ja set’idega võib minna olenevalt kandja õhtu eesmärkidest nii klubisse pidu panema kui presidendi vastuvõtule komplimente koguma. Maandun Sille mugaval diivanil ja lasen ta mõtetel vabalt voolata. Aeg-ajalt kõõritan ideaalse musta pusa suunas, mis mulle toanurgast sosistab, et just tema ongi mu elust puudu ja tahab minuga koos koju minna.
Alustame algusest
“Olen pärit Märjamaalt, käisin seal gümnaasiumis,” alustab Sille. “Ma arvan, et see juhtus kuskil 10. või 11. klassis, kui hakkasin endale ise riideid tegema. Mu vanaema oli omal ajal rätsep ja ema on alati olnud käsitöös tugev, ka mina käisin põhikoolis käsitööolümpiaadidel. See oli mul alati kuidagi käpas. Hakkasin siis endale ise riideid tegema ja klassikaaslased olid kohe platsis nagu väikesed harakad – tahtsid ka midagi ägedat saada. Nii see algaski ja gümnaasiumi lõpuks oli otsus tehtud, mida edasi õppima lähen: rätsepaks ja stilistiks.
Pärast rätsepakooli tegin eritellimustel õhtukleite ja pruutkleite, mu lõputöö oligi mu esimene pruutkleit. Nii läks päris mitu aastat, kuni sain aru, et kliendid tulevad oma piltidega ja ma lihtsalt teengi neid pilte järele. Tundsin, et see ei ole see, mida ma teha tahan, ja läksin Taani õppima.”
Rätsepakool andis Randviirile tugeva baasi, nii lõigete osas kui õmblemises. “Õppisin, kuidas konstrueerida, kuidas modelleerida, kuidas ühte eset nullist luua. Kui ma Taani õppima läksin, oli see väga suureks eeliseks. Disainerid joonistavad paberile kavandeid, mis võivad olla väga lahedad, aga kui sa ei oska seda päriselt valmis teha, siis mis sellest ägedusest alles jääb?” Taanist viis aastat tagasi tulles tegeles Randviir algul rohkem stilistikaga, kuid nüüdseks on ta sellest enamjaolt loobunud ja on keskendunud eelkõige Puue brändi arendamisele.
Korda luues
Disaineri 2025. aasta debüütkollektsioon kandis nime “Kaos”. Temale kaos ei olnud tol hetkel niivõrd miski, mida silmaga näed: “Disaini mõttes oli see pigem seisund, mis mind sel hetkel, kogu selle protsessi käigus, valdas. Kollektsiooni luues oligi mu sisemiseks tungiks luua sellesse segadusse kord.”
Üks paras segadus võib valitseda loomingulise inimese peas ka moeloome äriosaga tegeledes. Sille on kindel, et ilma ärilise mõtlemise ja leidlikkuseta brändi Eestis ehitada pole võimalik. “Ausalt öeldes ei ole see lihtne – sa lihtsalt investeerid kogu aeg. Materjalid on läinud väga kalliks ja nende kättesaadavus väga keeruliseks. Mõned kangad, mida varem kasutasin, on üldse tootmisest maha läinud, furnituuriga on sama lugu. Hõbenõela kollektsiooniga alustades käisin terve Tallinna läbi ja mitte kuskil ei leidnud näiteks valget triiksärgikangast ega musta mantlikangast. Lõpuks tuli appi Eve Hanson, kelle ateljeest leidsin vajalikud materjalid.”
View this post on Instagram
Randviiri jaoks algab disainiprotsess väikestele asjadele keskendumisega. “Minu töö on väga detailipõhine: teen neist lähtuvalt ühe toote valmis ja siis hakkan inspireerituna sellest tegema järgmist. Üks triiksärk tekkiski umbes kaks nädalat tagasi mõttega, et ma ei jõua vajalikku furnituuri välismaalt kätte saada, sest need asjad tulevad tavaliselt kolm-neli nädalat. Pidin leidma uusi viise, kuidas soovitud efekti saavutada.”
Hoitud asjad
Kas Eestis jagub kvaliteetsele kodumaisele disainile ostjaid? Sille usub, et jagub, sest lisaks kvaliteedile on inimestele paratamatult oluline ka brändi identiteet. “Need inimesed, kes tahavad eristuda, on olemas. Võib öelda, et nõudlust on mul pigem rohkem, kui ma praegu pakkuda suudan. Loodetavasti saab Hõbenõela kollektsiooniga samaaegselt valmis ka koduleht. Lisaks eneseväljendusele on kollektsiooni suunitlus olla kantav ja müüdav, sest lõppkokkuvõttes on see mu töö ja maksan sellega oma arveid. Teen teadlikult ready-to-wear’i ja olen praegu teinud väga palju lõikeid eesmärgiga, et nad oleksid skaleeritavad ja saaksin neid tootmisse viia.”
Brändiga on disaineri sõnul see imelik asi, et kõigepealt ehitad selle üles ideede maailmas ja füüsilise tooteni jõudes pead tagasi tulema päris maailma. “Suur segapudru käib. Ühelt poolt tahan, et kollektsioon oleks eristuv ja lahe ja edgy, aga teiselt poolt mõtlen alati ka kliendile ja sellele, kas see sobib tema ellu, kas ta tunneb end nendes asjades hästi. Paljud minu kliendid on loomevaldkonna inimesed, kes väärtustavad disaini. Nagu ikka, ka lõpetajaid on mul tavaliselt väga palju! See on minu jaoks väga suur kompliment ja tekitab sooja tunde, kui keegi tahab olulist hetke just minu kleidis või kostüümis tähistada. Tean ka seda, et minu kliendid hoiavad minu asju, hooldavad neid ja see tagab, et need jäävad garderoobi kauaks püsima.”
“hõbe” Hõbenõelale
Jõuame jutuga Puue brändi koduni, Sille ateljeeni, mis annab tema kollektsioonidele niivõrd sobiliku tausta. Ruum on Sille jaoks väga oluline: “Ma veedan stuudios enamiku ajast, koju lähen lihtsalt magama. Mu keskkond peab olema avar, ilus ja selline, kus ma saan klienti vastu võtta. Arvan, et õige keskkond paneb ka klienti disaini rohkem väärtustama.” Lisaks sisekujundusele pakub disainerile huvi ka aksessuaaride tootmine: “Olen hakanud tegema päris palju kotte ja eks mulle üleüldse meeldivad igasugused väikesed jubinad. Võimalik, et hakkan tootma lisaks kottidele ka midagi veel.”
Randviiri loodud esemed on pealtnäha lihtsad ja minimalistlikud. “Eks ole Skandinaavia stiil on minu taustaks,” ei tee Sille saladust. Tegelikkuses aga on iga tema toode väga mitmetahuline: pealt on see lihtne triiksärk, aga kui süvenenult vaadata, leiab mitmeid põnevaid detaile, näiteks tagaluku. “Kui särk on seljas, ja on lukk seljalt lahti, seda saab kleidina kanda, kui tõmbad luku kinni, muutub kleit särgiks tagasi. Siin on ka reguleeritavad kinnitused, mis samuti mängulisust lisavad,” selgitab Sille. “Mõtteviis, et detailides on jõud, on jõudnud minu disaini stilistikatöö kaudu. Selle puhul võtad mingi baas-outfiti ja hakkad sinna juurde lisama kingi, kotti, ehteid, mis lõpuks panevad terviku elama. See on mu lähenemist disainiprotsessile muutnud: ma ei disaini ainult üht toodet, vaid mõtlen kohe alguses läbi stilistika – selle, kuidas toode kandja seljas elama hakkab. Veel meeldib mulle luua kontraste: õhuline, voolav kangas ja aktsentidena juures robustsemad detailid.”
Mida näitab Randviir moenädala laval? “Uus kollektsioon on mingis mõttes muidugi sarnane eelmisele, töötan ju selle kallal, et mul oleks äratuntav käekiri. Ma ei hakka jalgratast leiutama. Aga värvides on muutus: eelmises kollektsioonis oli mul palju pruuni, erinevaid halle ja üsna palju valget. Nüüd on valget vähem, pigem domineerib nude, kaks erinevat halli ja must. Väga palju musta, ma ei saa mustast üle! Isegi kui hakkan mingeid värve katsetama, lähen alati tagasi musta juurde. Mulle endale see kokkutulnud palett väga meeldib. Tanel Veenre ütles mulle kunagi, et mu asjad on väga styling-based ja ka trend-based ja siinkohal ei saa vaielda.”
Tööd ja armastust on uude kollektsiooni läinud Randviiril enam kui küll. “Ma olen sellesse pannud kõik, mida olen viie aasta jooksul õppinud ja teinud, et luua oma identiteeti, aga kindlasti toonud juurde ka uuendusi. Kollektsiooni nimi on “sølv”, mis ongi taani keeles “hõbe”. Tahan, et see kollektsioon saaks mu brändi visiitkaardiks. Enamik lõikeid on uued, isegi kui üldine vaib on eelmise kollektsiooniga sarnane. Kindlasti tegin kogu konstrueerimist nii korrektselt kui võimalik, et seda, mis tuleb lavale, saaks ka õmblejatele seeriatootmiseks üle anda.”
Sõbrad ja maagiline kaitserüü
Sillel on vedanud toetavate lähedastega. “Ideid meeldib mulle põrgatada moevaldkonna kaaslastega, näiteks Mari-Ly Kapiga ja Katrin Aasmaaga, kes kuuluvad ka minu parimate sõprade ringi. Siiani olen enamjaolt üksi ja omaette toimetanud, aga brändi kasvuga olen aru saanud, et edasiviiv jõud on hea tiim. Minu unistus on, et varsti on mul stuudios oma õmbleja, et sellest tulenevalt läheks tootmisprotsess lihtsamaks ning kiiremaks. Kõige lähedasemad sõbrad, pere ja mu kaaslane on need, kes nende paari kuu jooksul enne kollektsiooni esitlust on olnud kõige suuremaks toeks nii mentaalselt kui füüsiliselt.”
Mida disainer ise igapäevaselt kannab? Nagu selgub, sedasama võrgutavat musta pusa, mis on mulle terve intetrvjuu aja silma teinud. “Kui peaksin valima eluks ajaks ühe rõiva, siis see oleks must kapuutsiga pusa. Seda ma ilmselt kõige rohkem kannangi igapäevaelus. See on kõige mugavam toode, ükskõik kuidas sa välja näed ja mida päev toob. Seda saab ka erinevalt stiliseerida. Paned alla dressid ja tossud ja oled ülimalt casual, paned alla kontsad ja lähed sellega kontserdile. Lisaks on ta pehme ja soe. Ja mustal pusal on mingi psühholoogiline maagia: kui tahad ennast peita, tõmbad kapuutsi pähe ja saadki omaette ning kaitstud olla!” Ei jää üle midagi muud kui nõustuda.
Ootan väga Randviiri “hõbedaga” kohtumist Tallinna moenädala catwalk’il, kus meid ootavad petlikult lihtsad kleidid, peen rätsepakunst ja pealtnäha lihtne, tegelikult aga maagilist jõudu täis moedisain.
Tänavused Kuldnõel ja Hõbenõel jagatakse sügisese Tallinn Fashion Weeki raames, 28. oktoobril toimuval Kuldnõela galal. Kuldnõelale on nomineeritud Lilli Jahilo, Karl Korsar ja Maria Tammeorg, Hõbenõelale Sille Randviir, Britten Pärkson ja Mari Lemet.
„2026. aasta BRUNO võitjad tõestavad, et parim jätkusuutlik disain sünnib siis, kui innovatsioon, kasutajasõbralikkus ja kvaliteet kohtuvad. Tugev tootedisain ei piirdu hea idee või efektse vormiga, vaid oluline on tervik, kus materjalivalik, funktsionaalsus, vastupidavus ja kasutajakogemus toetavad üksteist. Tänavuste võidutööde puhul on eriti rõõmustav näha, kuidas kestlikkust ei ole käsitletud eraldiseisva eesmärgina, vaid loomuliku osana läbimõeldud ja kvaliteetsest disainist. Just sellised lahendused näitavad, kuhu kaasaegne Eesti tootedisain võiks edasi liikuda,“ ütles Eesti Disainerite Liidu endine president, BRUNO auhinna üks ellukutsujaist ja Disainiöö peakorraldaja Ilona Gurjanova.
BRUNO võitjad valis rahvusvahelistest disainiekspertidest koosnev žürii, koosseisus Luke Pearson (Suurbritannia), Jaume Domenech (Saksamaa), Terry McStea (Suurbritannia), Isabelle Vérilhac (Prantsusmaa) ja Margot Vaaderpass (Eesti). Kokku esitati konkursile 67 tööd.
Elustiilitoote kategooria võitjaks tunnistati Stella Runneli ja Henna Hintsaneni tsellulooskiust kandekott. „Tsellulooskiust kandekott paistis silma nii oma viimistletud ja stiilse disaini kui ka nutika materjalikasutusega. Uuenduslik lõikekonstruktsioon võimaldab kestlikku materjali kasutada erakordselt tõhusalt ning toetab samal ajal koti selget ja elegantset esteetikat,“ kommenteeris žürii esimees Luke Pearson, Briti disainiekspert.
„Stella Soomlaisi brändi teatakse naha järgi, seega käesolev kandekott on meile eriline – sellega saame oma fännidele pakkuda esimest korda ka täielikult veganalternatiivi. Lisaks oleme suutnud seekord luua kotikeha nullkulu põhimõttel: see on disainitud ühest materjalilehest nii, et midagi ei jää üle,“ rääkis Stella Runnel.
Elukeskkondliku toote disaini osas valiti parimaks Eneli Siimoni loodud iste KOMA. „KOMA iste toob tuttavasse mööbliesemesse mängulisust ja värskust. Selle meeldejääv vorm kutsub katsetama erinevaid istumisasendeid ja kasutusviise ning avastama eseme funktsiooni vastavalt kasutaja vajadustele,“ põhjendas žürii oma valikut.
„Ruumid ja inimeste vajadused muutuvad ning mööbel peab nendega kohanema. KOMA puhul huvitas mind, kui väikese istealaga on võimalik luua ruumisäästlik ja iseseisev ese, mis jätab kasutajale vabaduse valida isteasend ning toob inimesed loomulikult üksteisele lähemale. Üks ja sama toode saab nii täita erinevate kasutajate jaoks erinevaid rolle. Sama oluline lähtekoht oli ringmajandus – uue disaintoote loomine peaks vajama võimalikult vähe uut materjali. KOMA kasutab teisese tööstusliku kõrvalvoo kvaliteetseid materjale uues funktsioonis ja uudses võtmes. Selle eripära ühendab kaks vabadust: kasutaja vabaduse valida oma asend ning disaini vabaduse näha olemasolevas materjalis uut väärtust,“ tutvustas disaini selle autor Eneli Siimon.
Insenertehnilise toote disaini osas pidas žürii esikoha vääriliseks uue generatsiooni aurugeneraatorit SteamBot: „Aurugeneraatoril SteamBot on läbimõeldud ja küps disainilahendus, mille tugevus peitub vaoshoituses. Minimalistlik vorm laseb tehnilisel elemendil jääda ruumis diskreetseks ja neutraalseks, muutes selle sobivaks väga erinevatesse keskkondadesse.“
“SteamBot sündis soovist tuua professionaalse aurusauna kogemus kodusesse vannituppa ning muuta lõõgastumine igapäevaelu loomulikuks osaks. Loomisel inspireeris kiire elutempoga inimese vajadus võtta aega iseendale, nautides mugavust ja lihtsat kasutust. Kompaktne dušinurga seinale paigaldatav aurugeneraator ühendab aurusauna tehnoloogia elegantse vormiga, mis sobitub tänapäevasesse vannituppa. Nutitelefonist juhtimine võimaldab aurusauna distantsilt sisse lülitada, seadistada temperatuuri ja planeerida kasutusaega. Meeleolu loov valgustus ning võimalus siduda SteamBot erimõõdulise dušinurga ja aurusauna terviklahendusega aitavad kujundada isikliku koduspaa. SteamBotis kohtuvad Eesti disain, tootearendus ja tootmine, et pakkuda läbimõeldud lahendust igapäevaseks heaoluks,” kommenteerisid disaini autorid Harri Ehrlich ja Andres Uuetoa.
Silmapaistva panuse eest Eesti disaini pärjati BRUNO Elutöö auhinnaga armastatud disainer ja moelooja Ivo Nikkolo. Ivo Nikkolo on üks Eesti taasiseseisvumisjärgse moe olulisi teerajajaid. Tallinna Moemajas ja Baltikas töötanud disainer rajas 1990. aastate alguses oma ettevõtte ning 1994. aastal sündinud Ivo Nikkolo kaubamärk oli üks esimesi tugeva autorikäekirjaga Eesti disainbrände, mis aitas viia kohaliku moe nõukogudeaegsest süsteemist kaasaegsesse turumajanduslikku ja rahvusvahelisse konteksti. „Ivo Nikkolo pühendumus, julgus ja visioon on jätnud püsiva jälje Eesti ja rahvusvahelisele disainimaastikule, olles inspiratsiooniks nii kolleegidele kui ka nooremale põlvkonnale,” kommenteeris Ilona Gurjanova.
Tunnustava äramärkimise BRUNO žüriilt said veel nahkkotid „Sole-mate“ (Anna Chirkova) ja ehteseeria „Sunlit“ (Kairi Lentsius) elustiilitoote disaini, vaikuseruum “Silen Space Gen 2” (Endrus Arge, Erik Silas, Martin Pärn, Sven Sõrmus, Janno Nõu, Pent Talvet, Kaspar Torn, Edina Dufola-Pärn) insenertehnilise toote disaini ning “Hula” pöörlevate istmete seeria (Pent Talvet), piima- ja hapukoorepaki hoidikud (Kaur Peri), 100% naturaalne pakendimaterjal RAIKU (Tõnis Jalakas) ja õleintarsia kellade ja lauavalgustite seeria “SOSIN” (Mirjam ja Markus Pärnamets) elukeskkondliku toote disaini kategoorias. BRUNO publikuhääletuse võitjaks osutus modulaarne kantav nähtavussüsteem „URBAN PEDESTRIAN“ (Karen Milistver).
Tutvu tunnustuse saanud disainidega galeriis!
