Homme, 6. juulil avab oma esimese Eesti isikunäituse Itaalias elav eestlannast kunstnik Karine Grazia. Anu Lill vestles Portaili nimel Karinega tema elu-olust Bologna lähistel ning muidugi inspiratsiooniallikatest. 

Räägi palun natuke endast. Kust sa pärit oled, mida õppisid? 

Mul oli väga õnnelik lapsepõlv Tallinna lähistel kiftide vanemate, noorema venna ja paljude mängukaaslastega. Pärast keskkooli käisin kaks aastat tööl ja siis astusin töö kõrvalt Euroülikooli sisearhitektuuri õppima. Mulle pakkus sisekujundus juba ammu huvi, lisaks andis see võimaluse joonistamise ja maalimise tehnilist poolt põhjalikumalt õppida. Aastate jooksul olen jõudnud arusaamale, et kunstniku elukutsega kaasnev protsess, rütm ja tulemus on minu jaoks õiged ning otsustasin sellele pühenduda. 

Mis elu sa Itaalias elad? 

Oleme abikaasaga peaaegu 20 aastat Eesti-Itaalia vahet käinud ja kui vanemal tütrel jõudis kätte koolimineku aeg, otsustasime, et paneme lapsed Itaalias kooli ja veedame vaheajad Eestis.

Elame siin maakohas, kus ümberringi on oliivipuud, veiniistandused, virsiku- ja kirsipuud. Kui olen hommikul lapsed kooli ja mehe tööle saatnud, lähen peaaegu kohe oma ateljeesse maalima või asju ajama. Olen siin ka rahvusvaheliste naiste assotsiatsiooni (sinna kuulub üle 100 naise) liige, mis on üksteist toetav ja tõstev naiste kogukond.

Itaalias elamise plussiks on kindlasti see, et maailma ilusaimad linnad on vaid rongisõidu kaugusel. Armastan itaallaste paindlikkust ja vastutulelikkust ning turult saadavate puu- ja köögiviljade kvaliteet on alati parim. Eesti puhul igatsen meie turvalist keskkonda ja inimeste konkreetsust. Räägin siin alati uhkusega, kui lihtne on meil eestlastel asju ajada, dokumentide allkirjastamisest valimisteni.

Oled näidanud oma töid grupinäitustel nii Pariisis, Madriidis kui ka Londonis. Ees ootab näitus New Yorgis. Mida rahvusvahelisus sulle annab? 

Viimase kahe aasta jooksul olen tõesti osalenud paljudel grupinäitustel. Tänu sellele on mul olnud võimalus kohtuda ja kogemusi vahetada teiste kunstnikega ja luua sidemeid galeriide ja korraldajatega. Ma ütleks, et sellised näitused ei too suuri müüke, vaid on pigem hea viis oma töid turundada. Maalinäituse külastajana eelistan ka ise näitusi, kus on eksponeeritud erinevate kunstnike tööd. Sellised näitused on palju mitmekülgsemad.

Rahvusvaheline tagasiside on olnud positiivne ja julgustav – mõned auhinnad ja tunnustused on ikka tulnud, see annab indu ja julgust edasi teha. Olen alati mõelnud, et tulen näitusega ka Tallinnasse. See on väga eriline ja kodune sündmus, kuna suur osa mu perest ja sõpradest elab ikka siin. 

Millest on Tallinnas avatav näitus „Ikigai, Abracadabra, Fika ja teised maalid” inspireeritud? 

Selle näituse puhul ma ei tooks välja selget süžeed või sõnumit. Püüan nende töödega tekitada teatavat meeleseisundit, et vaataja saaks uurida värvide harmooniat ja avastada detaile. Mulle meeldib, kuidas minu maalid tekitavad publikus emotsioone. Ka näituse pealkiri räägib praktikatest, mis aitavad meil oma igapäeva meeldivalt veeta ning väikestes hetkedes rõõmu leida. Sobiv maal seinas mõjub samamoodi, luues uue ruumikogemuse. Varem maalisin hästi palju neutraalsete toonidega, musta-valge ja halliga, mis sobivad kindlasti interjööriga. Äkki hakkasin katsetama värvidega, rohkem maalimist nautima. 

Kas Itaalias on helgem kunstnik olla? 

Ma ei taha üldistada. Kui siin elades uudiseid vaadata – kuulata, siis ka see on küllalt negatiivse fooniga. Itaallased oskavad küll elu nautida, aga eestlased oskavad ka. 

Elad Emilia-Romanga piirkonnas Bologna lähistel. Kuhu soovitad seal kindlasti minna? 

Bologna on ise väga äge linn, kindlasti tuleb üles otsida Bologna 7 saladust. Soovitan ööbida agriturismos – talumajutuses, kus pakutakse hommikusööki. Bolognale tüüpiline toit on õlis küpsetatud taignaruut, mille vahele saab mortadellat või muud head-paremat panna.

Karine Grazia näitus „Ikigai, Abracadabra, Fika ja teised maalid” on avatud 3.-22. juulini  Disaini- ja Arhitektuurigaleriis aadressil Pärnu maantee 6, Tallinn. Näituse ametlik avamine toimub 6. juulil. Uuri lisa karinegrazia.com ja jälgi Karine tegemisi Instagramis @karinegraziadesigns.

Novembri keskel avas Kaubamajas uksed kauaoodatud kohvik Hooaeg, mille vedamise on enda kanda võtnud – pärast 7-aastast pausi kohvikuärist – Anni Arro. “Olen kohviku avamist väga oodanud, kuna lõpuks ometi on Tallinna kesklinnas üks tore kohtumispaik, kus ka ise meeleldi käin. Kaubamaja on täpselt see üks ja ainus õige koht elu tuiksoonel,” sõnas Anni toona. Portail uuris, kuidas läheb Annil ja tema kohvikul täna.

Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?

Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.

Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.

Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.

Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?

Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.

Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?

Helge, rõõmus ja soe.

Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?

Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.

Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?

No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Kaubamaja (@kaubamaja)

Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.

Itaalia kunstnik, disainer ja parfüümilooja Filippo Sorcinelli on mees, keda võib nimetada tõeliseks renessanslikuks isiksuseks. Tema loominguline haare hõlmab muusikat, kujutavat kunsti, fotograafiat, disaini ja parfümeeriat. Tema teekond on olnud kirju ja mitmetahuline, kuid läbib järjepidevalt üht joont: pühendumust ilule ja spirituaalsusele.

Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.

Kunstnik paljude annetega

Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.

2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist. 

Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini

Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.

Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.

Igavese tasakaalu otsingul

Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.

Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.

Portaili peatoimetajal Aljonal avanes erakordne võimalus Filippo Sorcinellit intervjueerida ning uurida temalt nii muusika, aroomide… kui ka paavstide kohta. 

Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?

Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.

Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?

Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.

Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.

Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?

Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.

Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?

Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.

Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.

Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?

Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.

Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?

Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.

Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?

Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.

Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?

Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.

Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.

On sul seoseid ka Eestiga?

Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.

Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!

Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.