Holger Looduse sõnul tähistab „18 kevadist hetke“ tema loomingus praegu aktuaalset teemat, milleks on hetkede vaatlemine peatuva aja seisundis, aeglustunud elutempos. „Näitusega kutsun külastajat seisundisse, mis võimaldab viivuks vaadelda enda ümber toimuvat neutraalselt positsioonilt. Näen seda hea lahendusena praegusele olukorrale maailmas, kus kaalukate jõudude omavaheline suhestumine on ülekuumenenud ja me ei leia enam ühtki sobivat meetodit olukorra kontrollimiseks,“ selgitab Loodus.
Näituse pealkiri, viide nõukogudeaegsele teleseriaalile „Seitseteist kevadist hetke“ (1973, režissöör Tatjana Lioznova) pole juhuslik. Seriaali omapärane visuaalne filosoofia on lähedane selle ajastu „aeglase kino“ pioneeride Andrei Tarkovski ja Ingmar Bergmani loomekreedodele ning kui mitte otseselt sellest kunstipärandist, siis kindlasti tuleks Holger Looduse loomingu juuri otsida sellega seotud ideestikust – veendumusest, et visuaalne kunst on omaette keel, milles võib kõneleda ka kõige keerulisematel teemadel, ja soovist liikuda tegelikkuse aeglasema mõtestamise poole, kus ühes veetilgas võib peituda terve maailm.
Kõikehõlmava ja ulmataolise atmosfääriga näitusel, mida võimendab heli, ei puudu ka heatahtlik huumor, mis tuletab ühtlasi meelde, et mitte midagi ei tasu võtta liiga tõsiselt.
9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028 avatud näitus „John Galliano: Horizons” on esimene suuremahuline muuseuminäitus, mis on täielikult pühendatud Galliano loomingule. Ühtlasi saab temast kolmas elusolev moelooja, kellele Met on suurnäituse pühendanud. Varem on selle au osaliseks saanud Yves Saint Laurent 1983. aastal ning Rei Kawakubo 2017. aastal.
Väljapanek toob kokku Galliano loomingulise teekonna Givenchy, Christian Diori ja Maison Margiela moemajades. Lisaks rõivastele eksponeeritakse visandeid ja tema tööprotsessi arhiiviesemeid, avades disaineri loomemeetodit ning erakordselt lähenemist moele. Kostüümiinstituudi peakuraatori Andrew Boltoni sõnul käsitleb „Horizons” moodi omamoodi kaardistusena – paiku, ajalugu, identiteete ja kultuurilisi viiteid ühendava süsteemina, millest sünnivad Galliano fantaasiarikkad kollektsioonid. Näitus jaguneb kolme ossa – „Bearings”, „Horizons” ja „Atlas of Transformation” –, jälgides Galliano loomingu arengut ideest valmis rõivani.
Samas ei vaata näitus mööda ka disaineri keerulisest minevikust. 2011. aastal vallandati Galliano Diorist antisemiitlike väljaütlemiste tõttu ning järgnenud aastad kujunesid tema jaoks avaliku kahetsuse, sõltuvusravi ja aeglase professionaalse rehabilitatsiooni perioodiks. Met rõhutab, et näitus käsitleb teadlikult ka küsimust, kuidas suhestada loomingulist pärandit eetilise vastutusega.
Kuigi 2027. aasta Met Gala teema pole veel avalikustatud, on üsna tõenäoline, et see lähtub kevadnäitusest endast ning toob Galliano esteetika taas moemaailma keskmesse.
Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.
Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.
Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.