Kaasiku elutöö on erakordselt ulatuslik ja hoomatav paremini, kui vaadelda iga teost iseseisvana, liialt keskendumata tervikloomingus sujuvate üleminekute puudumisele. Siiski on sellel näitusel skulpturaalsete teoste ühendavaks teemaks värv. Kaasiku teostes esineb nii metafüüsiline värv kui ka materiaalne õlivärv ja akrüülvärv, nende pigmendid ja tolm. Lisaks on kasutuses värvilised sünteetilised ja looduslikud kivimid sh vääriskivid ja korallid.
„Minu poolt loodu tahab teada, millise kujutise või objektiga on tegemist,” jagab kunstnik. “Mis paneb vaikiva asja rääkima? Kuidas on tal suhted keelega, millel on võrreldes objektidega ühiskonnas suurem tähelepanu osakaal? Et sellest aru saada, tuleb kivinenud vundamendid lahti kraapida. Alles moodne ehe annab asjale uue rolli ja õiguse olla, mida varasem traditsiooniline suhtumine ei võimaldanud.”
Ivar Kaasik (1965) on Eestist ehte- ja maalikunstnik, kes elab ja töötab 1992. aastast alates Berliinis. Ta on õppinud arhitektuuri ja metallikunsti Eesti Kunstiakadeemias ning vahetusõppes Halles, Saksamaal. Kaasik on rahvusvaheliselt tuntust kogunud nii maali kui ka ehtekunstiga, osaledes arvukatel isiku- ja grupinäitustel Eestis, Saksamaal ja mujal Euroopas. Tema loomingus põimuvad eksistentsiaalsed teemad, ajaloolised viited ja julge värvikasutus, sageli ühendades maalikunsti ja ehtekunsti piire. Kaasiku loomingut leiab mitmetest kogudest sh Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsikogust ning ka Taani kuninganna Margrethe II erakogust. 1996. aastal pälvis ta DeBeersi Diamonds International Award’i, mida on nimetatud “ehtekunsti Oscariks”.
Näitus jääb A-Galeriis avatuks kuni 18. oktoobrini.
9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028 avatud näitus „John Galliano: Horizons” on esimene suuremahuline muuseuminäitus, mis on täielikult pühendatud Galliano loomingule. Ühtlasi saab temast kolmas elusolev moelooja, kellele Met on suurnäituse pühendanud. Varem on selle au osaliseks saanud Yves Saint Laurent 1983. aastal ning Rei Kawakubo 2017. aastal.
Väljapanek toob kokku Galliano loomingulise teekonna Givenchy, Christian Diori ja Maison Margiela moemajades. Lisaks rõivastele eksponeeritakse visandeid ja tema tööprotsessi arhiiviesemeid, avades disaineri loomemeetodit ning erakordselt lähenemist moele. Kostüümiinstituudi peakuraatori Andrew Boltoni sõnul käsitleb „Horizons” moodi omamoodi kaardistusena – paiku, ajalugu, identiteete ja kultuurilisi viiteid ühendava süsteemina, millest sünnivad Galliano fantaasiarikkad kollektsioonid. Näitus jaguneb kolme ossa – „Bearings”, „Horizons” ja „Atlas of Transformation” –, jälgides Galliano loomingu arengut ideest valmis rõivani.
Samas ei vaata näitus mööda ka disaineri keerulisest minevikust. 2011. aastal vallandati Galliano Diorist antisemiitlike väljaütlemiste tõttu ning järgnenud aastad kujunesid tema jaoks avaliku kahetsuse, sõltuvusravi ja aeglase professionaalse rehabilitatsiooni perioodiks. Met rõhutab, et näitus käsitleb teadlikult ka küsimust, kuidas suhestada loomingulist pärandit eetilise vastutusega.
Kuigi 2027. aasta Met Gala teema pole veel avalikustatud, on üsna tõenäoline, et see lähtub kevadnäitusest endast ning toob Galliano esteetika taas moemaailma keskmesse.
Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.
Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.
Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.