Foto: Ken Oja
Täpselt nii tormilise Liisa-Chrislini intervjuu saigi planeeritud Portaili HIGH 5 artiklisarja teiseks looks. Imetlege ja imestage, sest siit tulevad viis küsimust ja viis vastust LCga.
Millal sa esimest korda tundsid, et nüüd on paras aeg riietuse ja stiiliga hullu panema hakata?
Peas käis mingi klikk ära umbes 15-aastaselt. Olin koolis pigem heidik, üks neist imelikest, nii kaduski kohustuslik kuuluvusvajadus. Sulandumise asemel hakkasin enda erinevust tähistama ja tahtsin oma freak flag’i endisest kõrgemalt lehvitada.
Teritasid oma jumestusoskusi Los Angelese Cinema Makeup Schoolis. Mida see kogemus sulle andis?
Põhjusi Los Angelesse Cinema Makeup Schooli õppima minna oli peale ametioskuste lihvimise mitmeid. Oli selline murranguline aeg elus ja vajadus Eestist minema saada. Otsisin online’is parimat eriefektide kooli, CMS tundus just selline olevat. Enne oma kursuse alustamist närveerisin meeletult – kas olen ikka piisavalt hea – ja nägin õudusunenägusid. Selgus, et Eesti grimmikooli pagas oli väga hea stardiplatvorm. Kindlasti andis see mulle enesekindlust, elukoolist rääkimata.
Mulle väga meeldisid ameeriklaste enesekindlus ja can do attitude. Ja eriti tore on see, et kõik on valmis sinuga oma teadmisi jagama, ka väljaspool kooli ja töökeskkonda. Samas, töötades moevaldkonnas, hindan väga eestlaste maitsekust ja stiilitaju, mis LA staarikultuslikus keskkonnas on pigem kommertslik. Muidugi omandasin ka palju uusi teadmisi, ent ajal, kui pea kõike saab õppida interneti vahendusel, usun, et koolidest on palju olulisem enda entusiasm – tahe praktiseerida ja oma oskusi lihvida. Aina rohkem sümpatiseerib mulle idee vana aja stiilis otse meistrilt õppimisest. Et käidki iga päev ja jälgid, kuidas meister töötab, abistad teda kas või kõige lihtsamates toimingutes ning tema vastutasuks jagab oma nippe ja trikke. Seega valik on muidugi igaühe enda teha, aga ma ütleksin, et grimmi- või jumestuskool ei ole kindlasti ainus tee.
Kes oleks sinu unistuste modell, kellega tööd teha?
Raske küsimus! Mingi kuulsuse või supermodelli järgi ei ihale. Pigem oleks äge teha koostööd mõne küpsema naisega, kel on endal juba tugev väljakujunenud stiil ‒ miks mitte Yaoi Kusama. Tema looming on olnud mulle väga inspireeriv ja ta tundub väga põnev isiksus. Muidugi ka Erykah Badu, kes on olnud mu ema, õpetaja ja muusa igavesest ajast igavesti. Need tema platvormsaapad! Aga nagu öeldud, siis kuulsusefetišit mul ei ole – ka naine tänavalt, kes ei figureeri meedias või meelelahutuses, võib olla väga inspireeriv.
FKA Twigs või Beyonce?
FKA Twigs on mu hingeõde. Nii tema melanhoolne lüürika kui ka sügavalt sensuaalsed bassiliinid räägivad minuga. Ta on visiooniga naine, kelle iga videot tasub põnevusega oodata, ja väga tuus on see, kuidas ta tantsijana on toonud ka teised tantsijad fookusesse, kes muidu võib olla ei saa teenitud tähelepanu. Muidugi ei saa üle ja ümber tema välimusest, Twigsi look on väga tugev visuaalne tervik, mis kombineerib ülimat õrnust ja gettot – võib öelda isegi sadomasolikku tugevust. Mis siin salata, kaasan seda ka aeg-ajalt oma välimusse. Ilmselgelt on ta mu girlcrush.
Aga! Beyonce. Beyonce on minu silmis naine, kellel on ikooni staatus. Supernaine, kes näib ka oma vigades veatu. Maani lateksmantlis ja hullumeelsetel kontsadel trepist pea ees alla kukkudes hüppab ta püsti ja teeb kontserdi lõpuni (kui ei usu, vaadake Youtube’ist). Ta on popmaailma parim mustkunstnik, kes võlub iga kord aina grandioossemate esitustega – sa tead, et see kõik pole nagu päris, aga ikka usud!
Seega mõlemat on vaja. Alati ei ole jaksu diip olla. Kui on vaja korralikult saba väristada või eksmehele keskmist sõrme näidata, siis viska Beyonce peale – töötab alati!
Vintaaž versus uus mood.
Ikka mõlemad. Tihti ammutab moekunst inspiratsiooni vintaažist ja parimal juhul saab temast tulevikus vintaaž. Vanaaegsetel rõivastel on võime rääkida lugu moeajaloo kaudu ning sama kehtib ka hästi läbimõeldud, südamega tehtud uute riiete kohta. Ma ei soovita iga trendiga kaasa joosta, vaid jääda truuks oma stiilile või miks mitte ka stiilidele. Tarbige kodumaist ja teise ringi või vintaažrõivast. Nii jääb rohi rohelisemaks ja sära silma kohalikele teravate ideedega disaineritele. Peace and much love!
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
Tähistamaks Eesti kaasaegse muusikaloo ühe olulisema albumi juubelit ning valmistumaks Jazzkaare kontserdiks „Erki Pärnoja: Himmelbjerget 10“, püüdsime muusiku kinni, et uurida temalt nii kevade, Jazzkaare kui ka riidevalikute kohta.
Kevad tuleb alati natuke nagu uus arranžeering — mis on sinu jaoks esimene märk sellest, et pime aeg on päriselt läbi saanud?
Kõige esimene märk on see, et kindaid ei pea enam kandma. Siis saan aru, et siit hakkab elu jälle vaikselt ülesmäge minema. Teine märk on võib-olla see, et stuudiost väljudes pole enam kottpime. Talveperioodil sisenen pimedas stuudiosse ja päris tihti väljun sealt samasse pimedusse, nii et mõnel päeval on raske uskuda, et vahepeal üldse mingit valgust oli. Ja tegelikult kõige olulisem märk on see, kui saab jälle mugavalt rattaga liigelda.
Kas sul on mõni kindel aksessuaar või rõivaese, mis käib sinuga kontsertidel alati kaasas?
Midagi sellist väga kindlat ei ole. Aga ma olen aru saanud, et mingi tagi, jakk või pintsak annab mulle alati sellise turvatunde. Kui tegu on mõne suvise välilava või talvel mõne tihedalt rahvast täis saaliga, siis saan ka ilma hakkama. Aga muidu on sellised jakid minu teema. Ilma nendeta on nagu natuke paljas olla. Kindlasti peab laval mugav olema, sest ma ei taha, et mu tähelepanu mõne ebamugava riideeseme pärast jagunema peaks. Laval peab mu fookus olema vaid ühes kohas. Vanasti oli selleks nokamüts või beanie, aga see oli rohkem praktilistel kaalutlustel, sest tihti lendasid juba pärast esimest lugu kõik mu juuksed näo ette ja ma ei näinud enam midagi. Käed on ju ka konstantselt pilli küljes, nii et midagi teha ka ei saanud.
Kui peaksid kirjeldama tänavust kevadet ühe kõlaga, siis mis see oleks?
Ma ise kuulen seda, aga sõnadesse ma seda panna ei oska. Oskaks kasvõi nootidesse panna…
Kas sinu jaoks tähendab kontserdiks riietumine pigem rolli sisse astumist või jääd sa ka laval selle juurde, mida kannaksid heal päeval niisamagi?
Rolli astumist see minu jaoks tavaliselt ei tähenda. Aga lavale minek on sellegipoolest alati midagi väga erilist. Tahan, et minu riietus käiks minuga ühte sammu, aga samas ei taha ma kanda midagi sellist, millega ka argipäeval käin. Isegi kui mu riietus on lihtsates toonides ja rahulik, tahan ma ikkagi, et need oleksid mu lavariided. Midagi erilist, mitte argist. Vahel võin ma ka argipäeval sarnaste riietega käia, aga laval on nende argiste riiete lava jaoks mõeldud analoogid.
Keda sa ise tänavukevadisel Jazzkaarel kuulama lähed?
Kindlasti tahan näha Jazzkaare avakontserti Mingo Rajandi „Lady Sapiens“. Aga katsun jõuda nii paljudele kontsertidele kui võimalik.
„Erki Pärnoja: Himmelbjerget 10“ kontserdid toimuvad laupäeval, 25. aprillil kell 21.00 Von Krahlis ja pühapäeval, 26. aprillil kell 19.00 Tartu Uues Teatris. Uuri lisa jazzkaar.ee.
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
