Foto: Mona Õispuu
gameboy tetrise sõnul on „tabuuu” väga isiklik lugu, kuna tegu on esimese looga, mille ta kirjutas peale pikka kriisi. “Sealt ka otsus kasutada taustaks ja rütmikaks post-pungilikku biiti, mis viitab loos olevale valule, kuigi loo sõnum ise on vabastav ja postiivse alatooniga,” lisab artist. „Töötan hetkel aktiivselt enda esimese soolo debüütalbumiga, mis on tegelikult juba peaaegu purgis. Oleme tiimiga välja valinud 13 lugu, mis vähem või rohkem räägivad täiskasvanuks saamisest, kasvamisest ja arengust. Olen selle üle väga uhke ja ootan juba momenti, millal seda kõigiga jagada saan – on mida oodata.”
Uuele loole on valminud ka muusikavideo artist DEW8 ehk Siim Parisoo poolt, kus teeb kaasa tantsija Maarja Tosin. „Kohe kui Paveli laulu kuulsin tuli palju mälestusi noorest armastusest, selle valust ja ilust,” räägib Parisoo. “Teatud mõttes nostalgiline helipilt äratuntavate muusikaliste elementidega punk kui ka post-punk muusikast inspireeris ka sellist esteetikat kasutama, mis on mulle väga omane. Seetõttu otsustasin minna ka hand-held kaameratöö peale ning planeerida võimalikult palju one-shot‘e ning kasutada animatsioon, mida tegin analoogtehnikas, et selle esteetika essents oleks õigesti esindatud. Nautisin selle ägeda projekti juures suurt loomingulist vabadust ja ägedat tiimi.”
Video filmiti Põhjala tehases Ankru Ateljees, kus paiknevad kunstnikke Väino Õuna, Margus Richard Talivee ja Rei Balticu tööd. Vaata värsket videot:
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.
