Foto: Lembit Peegel
Publiku ees avaneb sissevaade spordifotograaf Lembit Peegli loomingusse, kandes kõnekatel ja mõjusatel fotodel osa Eesti spordikultuuri loost aastatest 1970–1990, sekka kilde hilisematest spordihetkedest. Lembit Peegel, tollal paljuski vabatahtlik, rändas neil aastatel kaameraga mööda spordivõistlusi, saateks kirg, pühendumus ja sihikindlus. Tänu tema erakordsele oskusele püüda pildile spordi ilu, võlu ja valu, jäädvustusid filmirullile spordi ehedad ja eredad hetked, mis on ühe osana kujundanud Eesti ühiskonda ja kultuurilugu.
Näituse „Peegel/Pildis“ põhirõhk asetseb ajalooliste hetkede tabamisel ja emotsionaalsetel olustikuvaadetel, mida Peegel on oma julge ja väleda reaktsiooniga meisterlikult edasi andnud. Ajastuomaste spordialade tiitlivõistlustel ja rahvaspordisündmustel sündinud mustvalged pildilood kõrvutuvad sinimustvalgete võiduhetkedega taasiseseisvunud Eesti esimestelt olümpiamängudelt, mis aitasid raamistada kogu riigi eneseusku ja tõusu. Jõu-, mõtte-, võimlemis- ja meeskonnaspordi möödunud ajad tulevad lopsakas nüansirikkuses esile ajastutruudel kaadritel ja vahetute emotsioonide najal, vahendajaks Lembit Peegli tabav ja terane fotokunstisilm.
Oma aja mõjukaima spordielu jäädvustajana on Lembit Peegli roll kodumaa kultuuriloos hindamatu ning tema isikunäitus on oluline samm püüdluses säilitada tema pärandit, mis ei ole suuremale üldsusele siiamaani kättesaadav olnud. Näitusel on väljas ligikaudu 50 fotot ning selle on kureerinud Fotografiska Tallinn ja Lembit Peegel koostöös Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi ning spordiedendajate Are Altraja ja Peeter Keegiga.
„Lembit Peegli fotonegatiivide arhiivi sukeldumine on olnud ühtaegu põnev ja keeruline väljakutse – tegemist on tohutu pärandiga, mis ehib kodumaist spordikultuuri ning seda avades ühtis austus aukartusega. Ääretult mahukas taustatöö viis meid koostöös Lembituga lõpuks narratiivini, mida soovime publikule esitleda. Meie eesmärk on näidata olustikuehedat ajastut spordiminevikust, kus analoogfotograafia kunstiline tase oli märgiline ja mänguline,“ kommenteerib näituse sündi Fotografiska kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents ning lisab, et on au olla osa Lembitu loost.
Lembit Peegli näitus toob nii avamise aegu kui kogu näituseperioodi jooksul Fotografiskasse mitmeid eriüritusi, mis viivad rändama spordiajaloo sissetallatud radadele ja taasavavad nostalgilisi peatükke Eesti kultuuriloost, ent puudutavad ka mitmeid kõnekaid ja haaravaid teemasid kaasaja spordis ja liikumiskultuuris.
Laupäeval, 25. jaanuaril on harukordne võimalus kuulata suurmeistri enda meenutusi möödunud spordiaegadest: kell 11.00 ja 13.00 toimuvaid näituse avatuure viivad läbi Lembit Peegel ja Are Altraja. Veebruarikuu toob lisaks juurde kolm näituse erituuri: 5. veebruaril saab näitust külastada koos fotograaf Jarek Jõeperaga, 16. veebruaril koos Allar Levandi ja Tiit Karuksiga ning 27. veebruaril koos Kaarel Antonsi ja Johannes Vedruga Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumist.
Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.
Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.
Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.
Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com.
Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.
Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.
Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.
„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.
Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.
