Suvehooaja hakul vahetab Fotografiska kolmas korrus värvi ning täitub kahe uue, meelihaarava näitusega. 23. mail avaneb nii Henriette Sabroe Ebbeseni kui Bruce Gildeni näitus, mis on küll korrusenaabrid, ent sisult sügavalt iselaadi – esimene neist hägustab piiri reaalsuse ja fantaasia vahel, painutades tõde ja väänates taju, teine taotleb aga fotode kaudu täieliku tõe jäädvustamist.

Henriette Sabroe Ebbesen on Taani kaasaegne foto- ja videokunstnik, kes on ametilt ühtaegu ka arst. Oma loomingus ühendab ta teadusmaailma ja kunsti, nihestades seeläbi reaalsust ning väänates vaataja taju ja meeli. Tema visuaalselt rikkalikud teosed on justkui väikesed teaduskatsed, milles vaadeldakse, kuidas saab inimkeha, psüühikat ja maailma visualiseerida ning tõlgendada vaataja meele ja pilgu läbi. Fotografiskas avanev Ebbeseni isikunäitus „Kaleidoskoop“ kulgeb unelmana päriselu ja fantaasia piirimail, kus illusioonide loomiseks on kasutatud peegleid ja peegeldavaid materjale, vältides seejuures tehisintellekti või Photoshopi abi.

„Kuna tulen teadusmaailmast, tunnen end samuti kahe maailma piiril – ühe jalaga teaduses, teisega kunstis,“ kirjeldab Ebbesen ise. „Teadus on mind alati huvitanud ja mulle meeldib mängida mõttega, kuidas manipuleerida füüsikaseadustega. Üldrelatiivsusteooria järgi saab ruumi ja aega painutada. Oma töödes ma sõna otseses mõttes painutan päikesekiiri peeglitega. Matemaatilised struktuurid, füüsikaseadused, taimed ja paljud muud looduselemendid on nii paeluvad, et tunduvad isegi sürreaalsed.“

Ebbeseni korrusenaabrina avaneb Ameerika tänavafotograafi Bruce Gildeni näitus „Miks just need?“, mis oma olemuselt on pöörane ja raju ning toob provokatiivses ja toores lähivaates püünele inimesed päriselust, kõrvalalleedelt ja filtrite all varjuvast maailmast. Gilden jäädvustab stseene ja inimesi, keda teised võivad pidada hirmutavaks, riskantseks või koguni eemaletõukavaks. Tema järeleandmatu lähenemine oma pildistatutele, sekka tubli annus toorest jultumust, on andnud Gildenile juurdepääsu näiliselt kättesaamatutele sotsiaalsetele rühmadele, keda ta kujutab üllatavalt vennaliku tuttavlikkusega. Fotodele talletub justkui inimese elu kaart, millelt leiab märke leinast ja rõõmust, ihast ja kaotusest, joovastusest ja hävingust. „Hea tänavapilt lõhnab tänava järele,“ sõnab Gilden ise.

Fotografiska Tallinna näituste juht Maarja Loorents sõnab, et Gildeni aus pilk portreteeritavatele mõjub jõulise raputusena. „Tema fotod on tabatud  otse sündmuskohalt, otse tänavalt. See on oskus, mis ainult Gildenit iseloomustab. See on näitus, millest ei saa mööda vaadata, ega ükskõikselt mööda minna – see tuleb meiega koju kaasa,“ kirjeldab Loorents avanevat näitust. „Temaga paralleelselt avanev Henriette Sabroe Ebbesen on aga justkui võlur, kes meie meeltega mängib ja meisterlikult vigurdab. On suurepärane, et saame oma majas nii hõrku tajude ja meelte mängu etendada,“ lisab ta.

Kahe näituse avamine toob Fotografiskasse ka mitu eriüritust. Neljapäeval, 22. mail kell 18.00 leiab aset avavestlus Henriette Sabroe Ebbeseniga, kellega teevad kunstist, teadusest ja moest juttu moekollektsionäär, kirjutaja ja ametilt ametnik Annikky Lamp ning Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Johan Vikner. Reedel, 23. mail kell 18.00 on võimalik Ebbeseni näitust väisata koos autori endaga ning kogeda näitust kunstniku pilgu läbi. Samal õhtul kell 20.00 lülitub Fotografiska öövööndisse – reede hilisõhtutel on muuseum avatud südaööni ning 23. mai öövöönd annab võimaluse kogeda Fotografiska uusi näituseid salapärasemas, loomult krehvtisemas võtmes.

Laupäeval, 24. mail kell 15.00 on aga võimalik osa saada Bruce Gildeni ja Elliott Erwitti näituste erituurist, mida viib läbi mõlema näituse kuraator ja Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Jessica Jarl.

Pariisi Bourse de Commerce’is on avatud mahukas fotonäitus „Remember Me”, mis tähistab fotograafia 200. aastapäeva. Pinault’ kunstikogul põhinev väljapanek koondab ligi 700 teost enam kui 70 autorilt, pakkudes ülevaadet fotograafia ajaloost selle algusaegadest tänapäevani.

Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.

Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.

Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.

Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com. 

Kai kunstikeskuses avaneb sel nädalavahetusel Taani-Korea kunstniku ja filmitegija Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“. Aastatel 2022-2024 valminud seitse videoteost on esmakordselt Euroopas esitlemisel terviksarjana, viies vaataja Korea lõunarannikul asuvale Jeju saarele. Näituse kuraator on Karin Laansoo.

Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.

Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.

Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.

„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.

Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.