“Mõned kohad hiilivad hinge nii vaikselt, et sa ei pane tähelegi, kuidas nad sinusse jäävad. Oiu on üks neist.” Sestap esitleski moemärk HANNES RÜÜTEL oma esimest ehtekollektsiooni just Oiul – paigas, mis on brändi asutaja ja disaineri Hannes Rüüteli soojade ja nostalgiliste mälestuste pidepunkt.

Uue kollektsiooni keskmes on paljudele juba tuttavaks saanud kitseke – nõukaaegne kumjas mänguasi, millega disainer ning tema õed-vennad ja tädilapsed alatasa Oiul vanavanemate juures mängisid. Rännaku lapsepõlvemaastikele tegi aga veelgi erilisemaks asjaolu, et HANNES RÜÜTEL astus oma esimese sammu ehtekunsti maailma. 

“Erilise tähendusega ehted sündisid tihedas koostöös 3D-disainer Otto Antsoniga, kes aitas sellesama kitsekese kuju meisterlikult ellu äratada,” selgitab Hannes. Tulemusliku tööprotsessi käigus viimistleti kitsekese figuur just selliseks, et selle suurus ja raskus oleksid kõrvas ideaalsed. Armsaks aktsendiks on ehetele graveeritud sõna “OIU”, mis asub kõrvarõngaste ja kaelaripatsi tagaküljel, olles kui vaikne sosin lapsepõlvest. “Hõbedast kõrvarõngad ja ripatsiga kaelakeed on saadaval nii mati kui ka läikiva viimistlusega, samuti ka kullatud versioonidena. Seda ikka selleks, et nostalgilist kitsekest oleks võimalik uutele rännakutele viia nii kulla- kui hõbedaaustajatel,” lisab disainer.

Ehtekollektsiooni lansseerimine toimus möödunud kolmapäeval Võrtsjärve ääres, looduskaunis Oiu sadamas. Nagu ka HANNES RÜÜTELi loomingus, saavad ka seal  kokku lihtsus ja unikaalsus, kodune nostalgia ja nauditav kaasaegsus. Sealne restoran ja iglupark teevad Oiust mõnusa sihtkoha nii sündmuste korraldamiseks kui ka kosutavateks puhkepäevadeks.

Vaata fotosid toimunud üritusest galeriis!

Ehtekollektsioon on juba saadaval HANNES RÜÜTELi esinduspoes aadressil Telliskivi Loomelinnakus, aadressil Telliskivi 60A/3 ning veebipoes www.hannesruutel.com.

Kuldnõelaga pärjatud moekunstnik Kirill Safonov esitleb tänavust kevad-suvist kollektsiooni “Tulip Code”, milles jätkab talle omast liikumist rõiva, skulpturaalse vormi ja lavastusliku moekeele piiril.

„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.

Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.

Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com! 

Portaili lugejale ei ole Joanne-Heleene Sõrmuse nimi võõras. 2024. aastal pälvis ta ERKI Moeshow innovative approaches in fashion kategooria võidu kollektsiooniga „Frame of mind“, mis küsis, kust jookseb piir kehakultuse ja tervisliku kehakuvandi vahel. Nüüd jätkab ta sama uurimisvälja Eesti Kunstiakadeemia Taidestuudiumi magistrandina, kuid veel isiklikumas ja füüsilisemas võtmes – ning Portailil on taas au selle tagamaid jagada.

Joanne-Heleene Sõrmuse lõputöö „Kultiveeritud keha“ sündis autori kaheaastase kulturismiteekonna põhjal ning ühendab moedisaini, performance’i, digitaalse modelleerimise ja 3D-printimise. “Töö keskmes on küsimus, kuidas mõista keha teadlikult vormitava materjalina ning millisel hetkel muutub see eneseväljenduse vahendist esteetiliseks objektiks,” selgitab autor. Ta lisab, et inspiratsioon pärines tema isiklikust kogemusest bikiinifitnessi ja kulturismi maailmas, kus keha pidev arendamine, kontrollimine ja jälgimine kujundavad nii füüsilist vormi kui ka identiteeti. “Tahtsin uurida, kuidas lihaste, pinge ja vormi esteetikat on võimalik tõlkida rõivaste ja materjalide keelde,“ sõnab Joanne-Heleene.

Valminud kollektsioonis kasutab autor enda välja töötatud meetodit, kus 3D-prinditud struktuurid kantakse eelnevalt venitatud elastsele kangale. Nii tekivad pinnad, mis meenutavad lihasstruktuure ning muudavad pinge, vormi ja füsioloogilise muutumise rõivaks. Venivad ja kohanduvad materjalid ei peida keha, vaid rõhutavad selle muutlikkust, luues illusiooni teisenevast vormist. Kollektsiooni kõrvale valmisid ka spetsiaalsed jalanõud – koostöös Maria Rojko Nisuga (Mani Studio) vabavara Open Footwear alusel (litsents Creative Commons CC BY-SA 4.0).

Magistriprojekt esitleti 14. mail Eesti Kunstiakadeemia stenograafiastuudios performance’ina. Staatilise väljapaneku asemel lubas etendus nähtavaks teha ka selle, mis jääb tavaliselt lõpptulemuse taha: korduse, pingutuse, kontrolli ja hapra tasakaalu ambitsiooni ning eneseaktsepteerimise vahel.

Vaata fotosid sündmusest ja kollektsioonist galeriis!