Flo Kasearu mastaapne isikunäitus “BANANA – Build Absolutely Nothing Anywhere Near Anyone“ eestikeelse pealkirjaga „Ainult mitte minu tagahoovis“, avatakse Kai kunstikeskuses 22. märtsil. Näitus kutsub mõtlema kaasamise, tõrjutuse ja maakasutuse läbipõimunud teemade üle. Näituse kuraatoriks on Kari Conte.

„Ainult mitte minu tagahoovis“ julgustab külastajaid süvenema linna- ja maapiirkondade arengusse, avaliku osaluse tähendusse, kohalike väärtuste kujunemisse ning kinnisvara õigustega seotud küsimustesse. Näitusega annab Flo Kasearumõtteainet ja esitab küsimuse meile kõigile – milline on kohalike elanike roll ja vastutus, kui arendusprojektid hakkavad kujundama ümbritsevat elukeskkonda ja jõuavad n-ö meie enda tagahoovi. Mida, kuhu ja kellel on õigus ehitada, olgu selleks elamud, taastuvenergia rajatised, transpordilahendused või muud infrastruktuuri objektid.

„Minu kui kunstniku jaoks on see mitmekihiline, vastuoluline ja väga huvitav teema,“ kommenteeris Flo Kasearu. „Pidevalt on surve arengute järele ja oleme tihti harjunud, et kõik sellega kaasnev ja vajalik peaks toimuma kusagil mujal – meist kaugemal. Samal ajal tahame aga kõiki igapäevaseid hüvesid nautida. Ja kohati on protsessid nii kiired, et ei jõuta piisavalt uuringuid teha või inimesi kurssi viia ning tekibki vastuseis.”

„Inimesed jagunevad tihti nendele teemadele reageerides kahte leeri: NIMBY (Not In My Backyard ehk ainult mitte minu tagahoovis) ja YIMBY (Yes In My Backyard ehk jah, minu tagahoovi). Esimesed tajuvad arengut sageli ohuna või negatiivse muutusena, teised võimalust ühiskonna hüvanguks, kuigi see ei pruugi reaalsuses alati kõigile kasulik olla,” lisas näituse kuraator Kari Conte.

„Ainult mitte minu tagahoovis“ näitusel sisenevad külastajad kujuteldavasse – ent võib-olla ka reaalsesse – kogukonda, kus avalikud teated ripuvad seintel, energia voolab, jälgimissüsteemid töötavad täisvõimsusel, elektriliinid on katkenud, vaated on blokeeritud, taevasse kerkivad hiiglaslikud ehitised ning naabrid on vastastikku üksteise ja oma kiirelt muutuva elukeskkonnaga. Näitusel on esindatud enam kui 50 teost, mille seas on nii spetsiaalselt selle näituse jaoks valminud teosed kui ka mõned varasemad tööd, mida pole Eestis varem eksponeeritud. Installatsioonid, maalid, videod, fotod ja skulptuurid pakuvad visuaalseid, helilisi ja käega katsutavaid elamusi.

Flo Kasearu isikunäitus „BANANA – Build Absolutely Nothing Anywhere Near Anyone“ eestikeelse peakirjaga „Ainult mitte minu tagahoovis“ on Kai kunstikeskuses avatud 22. märtsist 3. augustini. 

Pariisi Bourse de Commerce’is on avatud mahukas fotonäitus „Remember Me”, mis tähistab fotograafia 200. aastapäeva. Pinault’ kunstikogul põhinev väljapanek koondab ligi 700 teost enam kui 70 autorilt, pakkudes ülevaadet fotograafia ajaloost selle algusaegadest tänapäevani.

Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.

Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.

Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.

Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com. 

Kai kunstikeskuses avaneb sel nädalavahetusel Taani-Korea kunstniku ja filmitegija Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“. Aastatel 2022-2024 valminud seitse videoteost on esmakordselt Euroopas esitlemisel terviksarjana, viies vaataja Korea lõunarannikul asuvale Jeju saarele. Näituse kuraator on Karin Laansoo.

Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.

Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.

Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.

„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.

Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.