Foto: Eva-Liisa Orupõld
Lisaks dokumentalistikale harrastab Evi – nagu teda kutsuvad sõbrad – rulasõitu, postitantsu ja räppimist ning seetõttu väärib lausa mitmekordselt Portaili toimetuse tähelepanu. Mis elu Evi igapäevaselt elab ja mida igatseb Eesti juures enim? Võtsime kätte ja uurisime välja.
Evi, sa oled nüüd mõnda aega olnud tööelus vallaline ja iseenda perenaine. Mis on suurim erinevus sinu endise ja praeguse elu vahel?
Klišee, aga kindlasti vabadus, täpsemalt vabaduse tunne. Töötasin aastaid suures meediamajas foto- ja videograafina ning tihtipeale oli mul tunne, et see 9–17 ajapiir ei klapi loova töö protsessiga kuidagi kokku. Nüüd otsustan ise, millal ja millise tempoga tööd teen. Eks vabakutselisena on palju ebakindlust, aga valikuvabadus tööde ja klientide osas on seda väärt.
Kuidas ennast hommikuti tööle sundida, kui töö pole kohustuslik – on sul selleks mõni hea nipp?
Ma armastan vedeleda ja puhata, nii et iseenda tööle sundimine vajab tõsist pingutust. Minu nipiks on teha vabakutselist tööd kusagil mujal kui kodus. Veel parem on teha seda seal, kus on ka teisi inimesi tööl. Praegu käin tööd tegemas ühes väikeses kontoris koos ühe teise freelancer’iga. Nii meil siis ongi koos olles väike surve peal, mõlemad teeme tuhinal tööd ja käime koos lõunal. Vanas töökohas meeldis mulle töökultuur, selle pean nüüd ise kuidagi looma.
Räägi natuke enda ja Eesti suhetest: kui noorelt ja miks sa Eestist Soome lahkusid ning kuidas läks kohanemine?
Kui nõukogude okupatsioon lõppes, siis tulime ema ja vennaga Soome uut elu alustama. Mina olin 8-aastane ja arvan, et nagu üleüldiselt immigrantidel olid mul omad väljakutsed ühiskonda sulandumisega. Tundsin noorena palju vähemuseks olemise stressi ning läks päris tükk aega enne, kui taipasin, et ma ei pea taotlema teistelt heakskiitu.
Pean tunnistama, et identiteediteema on minu jaoks natuke valus, ja arvan, et mingil määral kulgeb identiteedikriis minuga igavesti kaasas. Ma ei tunne, et oleksin soomlane ega ka eestlane, kuigi samal ajal olen mõlemat. See teema on kindlasti miski, mida ma tahaksin ka oma kunstis käsitleda.
Kas Eestis on midagi sellist, mis võlub sind rohkem kui Soomes, ja vastupidi?
Rabarberilimonaad, kartulisalat, pavlova, seljanka, kiluvõileivad and the list goes on! Eesti toit on kindlasti klass omaette, sellist lihtsalt ei saa mujalt. Soome kiituseks räägib see, et elan hetkel Helsinki kesklinnas, looduslähedases kohas, kuid siiski kõigest 15 minuti kaugusel ning saan talvel suusad oma ukse ees jalga panna ja suusanõlvale libiseda – see on küll imeline!
View this post on Instagram
Filmid praegu uut dokksarja isemoodi stiiliga inimestest, räägi paari sõnaga, kuidas oma „ohvrid” valisid ja mida põnevat on oodata?
Ma armastan omapäraseid inimesi ja hoian igal pool silmad lahti – märgin alati ka üles, kui keegi huvitav silma jääb. Olen alati olnud arvamusel, et see, mida me selga viskame, paljastab ka midagi meie elu vaatevinklist. Paar inimest, kelle stiilifilosoofiat soovisin uurida ja jagada, oli mul juba varem teada, lisaks tegin osalemiseks avatud üleskutse sotsiaalmeedias, tänu millele sain hunnikutes ilusaid kirju. Seega, uue dokumentaali puhul on oodata kuue väga erineva inimese mõtteid stiilist ja elust. Viimased trendid ja mood pole selle sarja teema. Üks peategelastest, Ronja riietub näiteks ainult – ja ainult – roosassse.
Ja nii nagu Ru Paul armastab küsida – kui sa saaksid noorele pisikesele mineviku-endale anda nõu, siis mis nõuanne see oleks?
Oh, see on klassikaline „silmad märjaks” küsimus. Olin lapsena üsna arg ja läks mitu-mitu aastat, et jõuda omadega nii kaugele, nagu olen jõudnud. Seega ütleksin, et kõige suurem võim on sinus endas, ära seda kunagi alahinda!
Manifesteerime! Mis on järgmine väljakutse ja soov Eva-Liisa Orupõllu jaoks?
Igasuguseid imelikke unistusi on kuhjaga, aga kindlasti tahaksin millalgi olla mõne reality-sarja režissöör ja saada postitantsuprofiks ka!
Eva-Liisa tegemisi saab jälgida tema Instagrami-kontol @orupold ning tutvuda loodud töödega veebilehel orupold.com.
* Ballroom’i kultuur on 70ndatel New Yorgis sündinud liikumine, mis tekkis vajadusest luua safer space mustanahalistele ja ladina-ameeriklaastele LGBTQ+ inimestele, kuna ühiskond seda neile toona ei pakkunud.
Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.
An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?
Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.
Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?
See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.
Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?
Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.
Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?
Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.
View this post on Instagram
Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?
See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.
Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?
Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.
Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?
Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.
Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?
Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.
Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?
Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.
Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?
Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.
Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?
Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.
An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
