Foto: Simen Johan
Elusuuruses loomad seab Fotografiskas raamidesse Simen Johan, New Yorgis resideeruv Skandinaavia päritolu fotokunstnik, filmitegija ja skulptor. Laiema tuntuse sai Johan 90ndate alguses, olles üks esimesi fotograafe, kes hakkas katsetama digitöötlust, kombineerides seda samaaegselt traditsioonilise fotograafia eri tehnikatega.
Fotografiskas tuleb esitlusele tema fotoseeria „Paradiisi ootuses“, kus ta kombineerib paradiisilikke loodusvaateid reaalsusega ning püüab vaatajat eksitada, tõstatades küsimuse, et mis on pildil päris ja mis mitte. Seejuures on kõik elemendid Johani teostel tema enda pildistatud, kasutades selleks ainult naturaalset valgust. Johani sõnul ei paku tehisintellekti poolt loodud kunst talle huvi seni, kuni see ei suuda kõnelda arvutiks olemise kogemusest, ning just kogemus on see, millest Simen Johani tööd ise meile paljuski kõnelevad.
Näitusel väljas olevad teosed sisaldavad elemente loodusest, mis on pildistatud väga erinevates kohtades üle maailma: nii loomaaedades kui ka metsikutes looduspaikades, laavaväljadel ja kõrbetes. Tegemist ei ole klassikalise loodusfotograafiga, vaid eri tähendusi loova kunstnikuga, kelle terviklik kompositsioon sünnib looduselementide ja digitaalse manipulatsiooni sidumisel.
“Simen Johan on kompromissitu fotokunstnik, kel on väga tugevad tehnilised oskused ja teadmised ning samal ajal on tal soov, et vaataja ise mõtestaks lahti teose just enda kogemusest ja vaatenurgast lähtuvalt. Ta ei soovi anda üheseid ja selgeid vastuseid oma teoste kohta, vaid esitab pigem vaatajale väljakutse leida üles teostesse peidetu,” kommenteerib Fotografiska kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents.
Simen Johani kõrval avaneb Fotografiska publikule Wang Cheni kaasahaaravalt koloriitne teos “Killustunud naudingud”, milles kohtuvad traditsioonilised käelised oskused ja digitehnoloogia rikkalikud võimalused, kõrvutades iidsed, sünnipärased juured tänase kultuuri ja eluga. Hiina päritolu kunstnik taaskujutleb oma videoinstallatsioonis maastikke, mis on seotud ümberasujate muutuva enesemääratluse taustal pesitsevate keerukate kogemustega. Installatsioon ei jutusta üksnes füüsilisest liikumisest ühest kohast teise, vaid ka katkematust sisemisest teekonnast, mis hõlmab isiku pidevat ümberkohanemist nii maisetes kui ruumilistes mõõtmetes. Näitusekülastaja juhatatakse meeliköitvasse virtuaalmaailma ning ärgitatakse mõtisklema sotsiaalsete teemade üle.
“Meie jaoks on oluline, et suudaksime oma näituste programmiga avada uusi perspektiive ning luua läbi selle teadlikumat ja avaramat maailmavaadet,” sõnab Loorents ja lisab, et suurimaks sooviks on publikut inspireerida, pannes samaaegu mõtlema teemade üle, mis ei ole ehk alati ilmselged või mugavad. “Wang Cheni näol on tegu noore ja tugevalt kontseptuaalse kunstnikuga. Soovime näidata oma näitusteprogrammis ka neid kunstnikke, kelle loominguline kõrgpunkt ei ole veel käes, vaid see on hoogu sisse saamas, mistõttu on Wang Chen selleks hea näide.”
Uute näituste avamisega seonduvalt on publikul võimalik osa saada ka kahest eriüritusest: reedel, 15. märtsil kell 19.00 avab Simen Johan oma näituse ja loomeprotsesside tausta ning laupäeval, 16. märtsil kell 15.00 viib Johan läbi näituse fototuuri. Mõlemad üritused leiavad aset inglise keeles.
Lisaks Simen Johani ja Wang Cheni näitustele saab Fotografiskas külastada ikoonilise moefotograafi Peter Lindberghi erakordset näitust “Olemise kergus” ja hinnatud moefotograafi Elizaveta Porodina lummavat näitust “Maskiga/Maskita”. Esimesel korrusel paikneva kohviku seintel on aga sel kevadel võimalik tutvust teha noore ja andeka Soome fotograafi Svante Gullichseni teostega.
Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.
Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.
Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.
„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“
Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.
„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.
Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.
