Foto: Lisbeth Mugame
ANT kirjutas loo alge inglise keeles, mõeldes oma alati toeks olevale abikaasale. Soomes toimunud kirjutasmissessioonil saigi lugu koos Leo Jupiteri ja hjalmariga ära vormistatud.
ANTi loole aitas eestikeelsed sõnad teha tema lemmikluuletaja Lauri Räpp. “Eestikeelse teksti sõnum on see, vahel tuleb riskida ja panna mängu maksimum – olgu eesmärgiks mistahes. Seda läbi (kaardi)mängu metafoori,” lisab ANT. “Loos on sees uks unistustesse ja jõud, mida see endas kannab. Ja ka see tõde, et kui su kõrval on keegi, kes sind toetab, siis on see teekond palju lihtsam.”
ANTi sõnutsi on “Tähealleel” kõige olulisematest asjadest elus – usk, lootus, armastus ning tema meelest erineb see teiste Eesti artistide loomingust. “Tahtsin teha midagi teistsugust ning värsket ja loodan väga, et mõjub ka kuulajatele nii. Mulle meeldib selle loo gospellik sound ja oli põnev eksperimenteerida enda vokaaliga.”
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.
