Foto: Detail Britta Benno teosest "Saamas maa(stiku)ks" | Jürgen Vainola
Leida on eesti- ja ingliskeelne veebiajakiri, mis hakkab ilmuma kaks korda aastas. Igal sügis- ja kevadnumbril saab olema keskne teema, millega ajakirja autorid erinevatel viisidel suhestuvad. Leida esimene number võtab vaatluse alla tehnoloogia, mis lisaks disainerite praktikale kujundab ka kõikide teiste inimeste igapäevaelu.
Disainer ja EKA disainiteaduskonna dekaan Ruth-Helene Melioranski rõhutab, et Leida ilmumisega keeratakse uus peatükk Eesti disainiväljal: „Disainiajakirja vajalikkusest on valdkonna sees räägitud juba aastaid. Viimaks ometi oleme jõudnud nii kaugele, et saame tutvustada väljaannet, mis ühest küljest arendab disaini mõtestamist nii Eesti disainerite praktika kontekstis, kuid teisest küljest tutvustab Eesti üldsusele disaini vahetut ja seni vähe räägitud mõju avalikele ja individuaalsetele harjumustele ja tõekspidamistele.” Kuigi Leida kakskeelsus soodustab Eesti disainerite tutvustamist Eestist väljaspool, siis Leida peamine fookus saab Melioranski väitel olema valdkonna jaoks oluliste diskussioonide ja teemade eestikeelsel mõtestamisel ja edendamisel.
„Disain on alati kollektiivne, sest selle käigus tuleb suuta erinevate osapooltega suhestuda,” ütleb Leida peatoimetaja Taavi Hallimäe ning lisab: „Leida loomine on algusest peale olnud kollektiivne praktika, hõlmates huvitavaid arutelusid ajakirja kontseptsiooni, disaini, autorite ja lugejate üle, kuid mille hulka kuulus ka ajakirja nimetamine almanahhi „Kunst ja Kodu” esimese koostaja Leida Madissoni järgi. Juba välja selgitatud ühistest väärtustest ja eesmärkidest soovime aga ka edaspidi lähtuda. Leida autorite hulka on oodatud juba väljal tegutsevad ja disainist kirjutada soovivad disainerid ja disainitudengid, aga ka kõik teised praktikud ja kirjutajad, kelle tegevus on disainiga seotud.” Leida tehnokriitika numbri valikut kirjeldades selgitab Hallimäe: „Tehnokriitika mõistega ei soovi me anda tehnoloogiale hinnangut – „kriitika” tähistab siin vajadust analüüsida tehnoloogiat senisest põhjalikumalt ja mitmekülgsemalt.”
Leida tehnokriitika numbris tutvustab disaini- ja tehnoloogiauurija Ariel Guersenzvaig tehnoloogia mõiste filosoofilist ajalugu ning avab selle mõju meie igapäevasele tähendus- ja identiteediloomele. Guersenzvaig tõstatab vajaduse arutleda disainerite eetiliste valikute üle meid ümbritsevate keskkondade kujundamisel. Filosoof Oliver Laasi essee annab mitmekülgse ülevaate liitreaalsuse ajaloost ja selle kujunemisest, esitades valiku selle erinevatest ilmnemisviisidest. Laas näitab, kuidas reaalse ja virtuaalse vaheline piir muutub järjest õhemaks. Disainer ja uurija Marjanne van Helvert tutvustab hiljuti eesti keeles ilmunud raamatu „Vastutustundlik ese“ koostamise konteksti ja eesmärke. Lähtuvalt disaini mõjude paremast mõistmisest toob Helvert välja vajaduse mõtestada senine disainikaanon ümber. Disainerid ja uurijad Kristi Kuusk, Nesli Hazal Oktay ja Arife Dila Demir avavad oma kehalistele interaktsioonidele keskenduvate uurimistööde kaudu sensoorse disaini kasutus- ja tähendusvälja. Kunstnik Britta Benno visuaalessee vaatleb tema loovuurimuslikku praktikat läbi materjalide, teaduse ja maastike, pöörates erilist tähelepanu loomeprotsessile endale. Vestlusring kunstnike Darja Popolitova, Juss Heinsalu ja Sandra Kosorotovaga käsitleb materjalide ja tehnoloogiate kokkupuuteid kunstnike taktiilsust väärtustava praktikaga. Õppejõudude ja uurijate Louna Hakkaraineni ja Kaisa Karvineni disainiharidusele keskenduv artikkel tutvustab Aalto Ülikoolis peetud soo ja tehnoloogia teemalist kursust, analüüsides seejuures nii kursuse sisu, väljakutseid kui ka rakendatud metoodikat. Disainer Maria Muuk kirjutab Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näituse põhjal Eesti graafilisest disainerist Jüri Kaarmast ja uurib võimaluste kohta kväärkasutada nõukogude Eesti graafilist disaini.
Leida graafilised disainerid on Alexandra Margetic ja Oliver Long, veebiarendaja on Alejandro Bellón Ample. Esimese numbri kaanekujunduse autor on Zody Burke.
Leidat saab lugeda aadressil leida.artun.ee.
„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.
Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.
Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com!
Joanne-Heleene Sõrmuse lõputöö „Kultiveeritud keha“ sündis autori kaheaastase kulturismiteekonna põhjal ning ühendab moedisaini, performance’i, digitaalse modelleerimise ja 3D-printimise. “Töö keskmes on küsimus, kuidas mõista keha teadlikult vormitava materjalina ning millisel hetkel muutub see eneseväljenduse vahendist esteetiliseks objektiks,” selgitab autor. Ta lisab, et inspiratsioon pärines tema isiklikust kogemusest bikiinifitnessi ja kulturismi maailmas, kus keha pidev arendamine, kontrollimine ja jälgimine kujundavad nii füüsilist vormi kui ka identiteeti. “Tahtsin uurida, kuidas lihaste, pinge ja vormi esteetikat on võimalik tõlkida rõivaste ja materjalide keelde,“ sõnab Joanne-Heleene.
Valminud kollektsioonis kasutab autor enda välja töötatud meetodit, kus 3D-prinditud struktuurid kantakse eelnevalt venitatud elastsele kangale. Nii tekivad pinnad, mis meenutavad lihasstruktuure ning muudavad pinge, vormi ja füsioloogilise muutumise rõivaks. Venivad ja kohanduvad materjalid ei peida keha, vaid rõhutavad selle muutlikkust, luues illusiooni teisenevast vormist. Kollektsiooni kõrvale valmisid ka spetsiaalsed jalanõud – koostöös Maria Rojko Nisuga (Mani Studio) vabavara Open Footwear alusel (litsents Creative Commons CC BY-SA 4.0).
Magistriprojekt esitleti 14. mail Eesti Kunstiakadeemia stenograafiastuudios performance’ina. Staatilise väljapaneku asemel lubas etendus nähtavaks teha ka selle, mis jääb tavaliselt lõpptulemuse taha: korduse, pingutuse, kontrolli ja hapra tasakaalu ambitsiooni ning eneseaktsepteerimise vahel.
Vaata fotosid sündmusest ja kollektsioonist galeriis!
