Kodumaisel disaini- ja meediamaastikul on jagamist väärt uudiseid. Värskelt on ilmunud Eesti disainiajakirja Leida ajaloo esimene number, milles saab tutvuda Eesti- ja välismaiste disainerite, kunstnike ja teoreetikute disainialaste käsitlustega. Leidat annab välja Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskond.

Leida on eesti- ja ingliskeelne veebiajakiri, mis hakkab ilmuma kaks korda aastas. Igal sügis- ja kevadnumbril saab olema keskne teema, millega ajakirja autorid erinevatel viisidel suhestuvad. Leida esimene number võtab vaatluse alla tehnoloogia, mis lisaks disainerite praktikale kujundab ka kõikide teiste inimeste igapäevaelu.

Disainer ja EKA disainiteaduskonna dekaan Ruth-Helene Melioranski rõhutab, et Leida ilmumisega keeratakse uus peatükk Eesti disainiväljal: „Disainiajakirja vajalikkusest on valdkonna sees räägitud juba aastaid. Viimaks ometi oleme jõudnud nii kaugele, et saame tutvustada väljaannet, mis ühest küljest arendab disaini mõtestamist nii Eesti disainerite praktika kontekstis, kuid teisest küljest tutvustab Eesti üldsusele disaini vahetut ja seni vähe räägitud mõju avalikele ja individuaalsetele harjumustele ja tõekspidamistele.” Kuigi Leida kakskeelsus soodustab Eesti disainerite tutvustamist Eestist väljaspool, siis Leida peamine fookus saab Melioranski väitel olema valdkonna jaoks oluliste diskussioonide ja teemade eestikeelsel mõtestamisel ja edendamisel.

„Disain on alati kollektiivne, sest selle käigus tuleb suuta erinevate osapooltega suhestuda,” ütleb Leida peatoimetaja Taavi Hallimäe ning lisab: „Leida loomine on algusest peale olnud kollektiivne praktika, hõlmates huvitavaid arutelusid ajakirja kontseptsiooni, disaini, autorite ja lugejate üle, kuid mille hulka kuulus ka ajakirja nimetamine almanahhi „Kunst ja Kodu” esimese koostaja Leida Madissoni järgi. Juba välja selgitatud ühistest väärtustest ja eesmärkidest soovime aga ka edaspidi lähtuda. Leida autorite hulka on oodatud juba väljal tegutsevad ja disainist kirjutada soovivad disainerid ja disainitudengid, aga ka kõik teised praktikud ja kirjutajad, kelle tegevus on disainiga seotud.” Leida tehnokriitika numbri valikut kirjeldades selgitab Hallimäe: „Tehnokriitika mõistega ei soovi me anda tehnoloogiale hinnangut – „kriitika” tähistab siin vajadust analüüsida tehnoloogiat senisest põhjalikumalt ja mitmekülgsemalt.”

Leida tehnokriitika numbris tutvustab disaini- ja tehnoloogiauurija Ariel Guersenzvaig tehnoloogia mõiste filosoofilist ajalugu ning avab selle mõju meie igapäevasele tähendus- ja identiteediloomele. Guersenzvaig tõstatab vajaduse arutleda disainerite eetiliste valikute üle meid ümbritsevate keskkondade kujundamisel. Filosoof Oliver Laasi essee annab mitmekülgse ülevaate liitreaalsuse ajaloost ja selle kujunemisest, esitades valiku selle erinevatest ilmnemisviisidest. Laas näitab, kuidas reaalse ja virtuaalse vaheline piir muutub järjest õhemaks. Disainer ja uurija Marjanne van Helvert tutvustab hiljuti eesti keeles ilmunud raamatu „Vastutustundlik ese“ koostamise konteksti ja eesmärke. Lähtuvalt disaini mõjude paremast mõistmisest toob Helvert välja vajaduse mõtestada senine disainikaanon ümber. Disainerid ja uurijad Kristi Kuusk, Nesli Hazal Oktay ja Arife Dila Demir avavad oma kehalistele interaktsioonidele keskenduvate uurimistööde kaudu sensoorse disaini kasutus- ja tähendusvälja. Kunstnik Britta Benno visuaalessee vaatleb tema loovuurimuslikku praktikat läbi materjalide, teaduse ja maastike, pöörates erilist tähelepanu loomeprotsessile endale. Vestlusring kunstnike Darja Popolitova, Juss Heinsalu ja Sandra Kosorotovaga käsitleb materjalide ja tehnoloogiate kokkupuuteid kunstnike taktiilsust väärtustava praktikaga. Õppejõudude ja uurijate Louna Hakkaraineni ja Kaisa Karvineni disainiharidusele keskenduv artikkel tutvustab Aalto Ülikoolis peetud soo ja tehnoloogia teemalist kursust, analüüsides seejuures nii kursuse sisu, väljakutseid kui ka rakendatud metoodikat. Disainer Maria Muuk kirjutab Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näituse põhjal Eesti graafilisest disainerist Jüri Kaarmast ja uurib võimaluste kohta kväärkasutada nõukogude Eesti graafilist disaini.

Leida graafilised disainerid on Alexandra Margetic ja Oliver Long, veebiarendaja on Alejandro Bellón Ample. Esimese numbri kaanekujunduse autor on Zody Burke.

Leidat saab lugeda aadressil leida.artun.ee.

Kodumaine kudumibränd Woolish on teatanud, et sel sügisel ei jõua nende valikusse enam uusi kampsuneid. Brändi sõnul on tegemist otsusega, mille taga on kahe aasta pikkune aus analüüs sellest, mida tähendab väikese disainibrändi jätkusuutlik toimimine tänases majanduskeskkonnas.

Oma pöördumises tõdeb Woolish, et kvaliteetse kudumi valmistamine eeldab häid materjale, hoolikat tootmist ja õiglast hinnastust. Paratamatult tähendab see ka kõrgemat lõpphinda – taset, kus paljude tarbijate ostuotsus muutub keerulisemaks ning rahvusvahelisel turul tuleb konkureerida kümnete väljakujunenud kudumibrändidega. Nagu nad ise ütlevad, ei piisa sellises olukorras alati enam ainult heast tootest ja tugevast loost.

Kuigi kampsunid on olnud Woolishi identiteedi keskmes alates brändi loomisest, otsustati neist loobuda just selleks, et ettevõte saaks jätkata. Edaspidi suunatakse kogu fookus aksessuaaridele, mille kaudu nähakse võimalust brändi järgmisele etapile.

Woolishi teadaanne peegeldab laiemat väljakutset, millega seisavad silmitsi paljud sõltumatud moebrändid. Nähtavus sotsiaalmeedias või tugev esteetiline identiteet ei pruugi tähendada majanduslikult jätkusuutlikku äri, eriti ajal, mil tootmiskulud kasvavad ning tarbijate ostukäitumine on muutunud ettevaatlikumaks.

Neile, kes on Woolishi kampsunit juba pikemat aega kaalunud, jääb tänavune kollektsioon ühtlasi viimaseks. Kui olemasolevad mudelid läbi müüakse, uusi enam tootmisse ei lähe.

Kodumaine moemärk B.MOR Studio esitles Estonian Fashion Festivalil Antoniuse moeetenduse raames uut kollektsiooni “ROM.B”, mis jätkab eelmise aasta kollektsiooni “ITTAI” lugu.

Kui “ITTAI” sündis perekondlikust rõivaarhiivist ning keskendus meeste särkidele ja kandjaga kohanduvatele seelikutele, siis “ROM.B” liigub samm edasi. Seekord võttis bränd ette klassikalised meeste pintsakud, püksid ja ülikonnad, mis jäid alles pärast B.MOR Studio disaineri Anna Chirkova perekonnale kuulunud meeste rõivapoe sulgemist.

“Kollektsioonis muutuvad meeste püksid kleitideks, pintsakud bomber-jakkideks ning ranged ülikonnad saavad uue vormi pitsi, sidumisdetailide ja pehmemate siluettide kaudu,” tutvustab Anna, lisades, et tema jaoks on väga põnev jätkata tööd olemasoleva materjaliga, otsides viise, kuidas rõivas saaks muutuda koos kandjaga ning saada uue tähenduse tänapäevases garderoobis.

Kollektsioon “ROM.B” tõi lavale ka brändi nägemuse kaasaegsest pidulikust rõivastusest – pitsist sidumisdetailidega püksid, transformeeruvad siluetid ning disaineri enda pulmakleit, mille kangas loodi käsitsi meriinovillast, kolmest eri tüüpi siidist ning banaanist (!), roosist ja pärlist valmistatud ökoviskoosist.

Nagu ikka, esitles rõivaste kõrval B.MOR Studio ka statement-aksessuaare: kontsaga käekotte ning telefonitoruga kotte, mis toovad kollektsiooni meeldiva annuse mängulisust tuttavate esemete uue tähendusega.

Kollektsiooni “ROM.B” esimesed esemed jõuavad peagi B.MOR Studio veebipoodi ning neid saab proovida brändi showroom’is eelneval kokkuleppel.

Tutvu kollektsiooniga, mille on jäädvustanud Portaili lugejatele tuttav fotograaf Marianna Gunja, galeriis!