Foto: EKA galerii
“Disain leiab ühiskonnas järjest laiemat kõlapinda oma võime tõttu loominguliselt ja tulemuslikult kaasaja põletavate ja keerukate küsimustega tegeleda. Disain aitab ette kujutada uusi viise toime tulla näiteks migratsiooni, jätkusuutlikkuse ja vaimse tervise probleemidega. Uute temaatikatega tegeledes arendame ka disainivaldkonda, mille üheks avaldumisvormiks on uued õppekavad,” räägib EKA disainiteaduskonna dekaan ja disaini uurija Ruth-Helene Melioranski.
EKAl on pikaajalised kogemused kõigis uute õppekavade valdkondades, kuid seni puudusid fokusseeritud võimalused saada vastava eriala eksperdiks. Sotsiaalse disaini vallas näiteks on aastaid tehtud koostööd Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga, kus mõtestati ümber ja disainiti mitmeid patsienditeekondi ja teenusesüsteeme. Jätkusuutlikkuse teemad on läbivalt esindatud kõigis disaini õppekavades, ringdisain on oma taotlustelt fundamentaalsem, keskendudes kogu tööstuse ja tootmise ümberkorraldamisele. Näiteks on EKA Jätkusuutliku disaini ja materjalide labor DiMa aastaid Reet Ausi eestvedamisel uurinud võimalusi rõivatööstuse ringsemaks muutmist.
Ringdisaini õppekavale oodatakse inimesi, kes tahavad radikaalselt ja strateegiliselt disainida esemelise maailma ringset tulevikku, sest tänases keskkonnakriisis peab iga uue toote loomisel või vanade ümber disainimisel lähtuma säästlikkuse ja jätkusuutlikkuse põhimõtetest. Õppekava läbinud spetsialistid saavad olulisteks partneriteks Eesti ettevõtluses, majanduse arengus ja globaalsete eesmärkide saavutamisel. Õppekava juhivad kogenud disainerid ja ettevõtjad Stella Runnel ja Marta Konovalov.
Sotsiaalne disain asetseb eetika, poliitika, majanduse ja ökoloogia ristumispunktis, luues teadmisi, mille abil ühiskonda teisiti ette kujutada. Sotsiaalse disaini õppekava annab oskused mõista ja luua uusi sotsiaalseid rolle disaineritele, kes häälestuvad ökoloogilistele ja poliitilistele väljakutsetele teoreetikute või praktikutena. Õpitakse disainima teenuseid, jätkusuutlikke muutusi ja osalusmeetodeid koos kogukondade ja sidusrühmadega, et vastata tänapäevastele sotsiaalsetele väljakutsetele nagu vaimne tervis, jäätmekäitlus, migratsioon, ressursside taaskasutus, jätkusuutlik energia tootmine ja tarbimine ning oskus reageerida tekkivatele kriisidele. Õppekava juhib antropoloog ja materiaalse kultuuri uurija Francisco Martínez.
Taidestuudium ehk Craft Studies on loomingulisel stuudiotööl põhinev õppekava, mis avardab materjalikeskset loometööd ja mõtlemist, arendab kriitilist väljendusoskust, kultuuripärandi ja -väärtuste töötlust, spekulatiivsust ning tulevaste taidepraktikate kujundamist. Õppekava juhivad tunnustatud disainerid Juss Heinsalu ja Kärt Ojavee.
Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna sisseastumise kohta saab lisainfot siit ja vastuvott@artun.ee.
„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.
Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.
Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com!
Joanne-Heleene Sõrmuse lõputöö „Kultiveeritud keha“ sündis autori kaheaastase kulturismiteekonna põhjal ning ühendab moedisaini, performance’i, digitaalse modelleerimise ja 3D-printimise. “Töö keskmes on küsimus, kuidas mõista keha teadlikult vormitava materjalina ning millisel hetkel muutub see eneseväljenduse vahendist esteetiliseks objektiks,” selgitab autor. Ta lisab, et inspiratsioon pärines tema isiklikust kogemusest bikiinifitnessi ja kulturismi maailmas, kus keha pidev arendamine, kontrollimine ja jälgimine kujundavad nii füüsilist vormi kui ka identiteeti. “Tahtsin uurida, kuidas lihaste, pinge ja vormi esteetikat on võimalik tõlkida rõivaste ja materjalide keelde,“ sõnab Joanne-Heleene.
Valminud kollektsioonis kasutab autor enda välja töötatud meetodit, kus 3D-prinditud struktuurid kantakse eelnevalt venitatud elastsele kangale. Nii tekivad pinnad, mis meenutavad lihasstruktuure ning muudavad pinge, vormi ja füsioloogilise muutumise rõivaks. Venivad ja kohanduvad materjalid ei peida keha, vaid rõhutavad selle muutlikkust, luues illusiooni teisenevast vormist. Kollektsiooni kõrvale valmisid ka spetsiaalsed jalanõud – koostöös Maria Rojko Nisuga (Mani Studio) vabavara Open Footwear alusel (litsents Creative Commons CC BY-SA 4.0).
Magistriprojekt esitleti 14. mail Eesti Kunstiakadeemia stenograafiastuudios performance’ina. Staatilise väljapaneku asemel lubas etendus nähtavaks teha ka selle, mis jääb tavaliselt lõpptulemuse taha: korduse, pingutuse, kontrolli ja hapra tasakaalu ambitsiooni ning eneseaktsepteerimise vahel.
Vaata fotosid sündmusest ja kollektsioonist galeriis!
