Foto: Adrikorn Artefacts | Sohvi Viik
“Disaineringi kaudu on võimalik laenutada valitud Eesti moedisainerite tipp-loomingut. Kahtlemata oleks tore kanda nendel vähestel pidulikel sündmustel aastas miskit erakordset, kuid paraku pole see alati kõige nutikam valik,” selgitab Disaineringi eestvedaja ning asutaja Anna Viik. “On tõenäoline, et see riideese jääbki kappi järgmist sündmust ootama, samas ,kui tegelikult võiks sellest rõõmu tunda järgmine kandja. Selleks oleme kokku toonud erinevate Eesti moedisainerite pidulikud õhturõivad, mida saab limiteeritud ajaks laenutada.”
“Otsustasime pilootprojekti raames välja selgitada, kas selline teenus pakub eestlastele huvi ning kas seda reaalselt ka kasutataks. Valisime piloodi läbiviimiseks peamiseks platvormiks Instagrami, sest oma rõhuga visuaalidel ning laia kasutajaskonnaga tundus, et jõuame kõige paremini piloodi eesmärgini. Meie jaoks on oluline, et valikus on lai valik kureeritud Eesti moedisaini ning tuua inimesteni võimalus toetada kodumaist loomingut, panustades ühtlasi ka kestlikku tarbimiskultuuri,” täiendab kaasasutaja Anna-Liisa Talts.
Laenutusteenuse broneerimine ja arveldamine toimub online-keskkonnas ning rõivastele saab minna järgi kas ise Stuudio 213’e Põhjala tehasesse või tellida rõivad postiga koju. “Tänu veebiostude populaarsemaks muutumisega nii veebipoodidest kui ka nt. Facebooki-kogukonna lehtedelt, julgeme arvata, et postiteenuse pakkumisega jõuame ka erinevatesse Eesti paikadesse, mitte ainult Tallinna inimesteni,” lisab Talts.
“Tootevalikust leidub ka seni müügilettidelt puudunud showpiece’e, mida maailmas eksisteerib vaid üks eksamplar. Loodame näha loojate ja kandjate vahelist sümbioosi, kus mõlemad osapooled avaldavad üksteise suhtes austust, kandes hoolt, et rõivaesemest saaksid rõõmu tunda võimalikult paljud inimesed ning et see saaks täita oma peamist eesmärki – olla kantud,” selgitab Viik.
Otsus platvormi katsetada tuli Stuudio 213 asutajatel küllaltki kiiresti, sest olles Eesti rõivatööstuses tegutsevate inimestega pidevas diskussioonis teemal “kuidas moevaldkonda paremale trajektoorile suunata”, on läbivaks märksõnaks alati olnud “koostöö”. Samuti on laenutusplatvormid end ka mujal maailmas tõestanud, et see on toimiv mudel. “Ehkki Eesti moetööstuse panus keskkonna kahjulikkusele on maailma mastaabis võrdlemisi väike, saame teadlike tarbijatena siiski teha häid valikuid. Projektiperioodi lõpuks loodame, et oleme kogunud piisavalt tagasisidet teenuse kohta, et ideaalis hakata ehitama platvormi suuremas mahus, kus pakume laiemat suuruste vahemikku, pakume lisateenuseid, nn. kohendamine figuurile sobivaks ning muidugi alustame enda rakenduse arendamist, et ei peaks kasutama kolmanda osapoole platvormi,” lisavad asutajad.
Disaineringi leiab juba täna Instagramist kasutaja @disainering alt. Profiil avalikustatakse 5. novembril, kui toimub ka lansseerimispidu Stuudio 213-s Põhjala tehases, kuhu on oodatud kõik teenusest huvitatud ning kus saab tutvuda ka tootevalikuga.
Olgu lisatud, et kui oled disainer ning tahaksid piloodiga liituda, siis anna sellest märku disainering@stuudio213.ee.
„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.
Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.
Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com!
Joanne-Heleene Sõrmuse lõputöö „Kultiveeritud keha“ sündis autori kaheaastase kulturismiteekonna põhjal ning ühendab moedisaini, performance’i, digitaalse modelleerimise ja 3D-printimise. “Töö keskmes on küsimus, kuidas mõista keha teadlikult vormitava materjalina ning millisel hetkel muutub see eneseväljenduse vahendist esteetiliseks objektiks,” selgitab autor. Ta lisab, et inspiratsioon pärines tema isiklikust kogemusest bikiinifitnessi ja kulturismi maailmas, kus keha pidev arendamine, kontrollimine ja jälgimine kujundavad nii füüsilist vormi kui ka identiteeti. “Tahtsin uurida, kuidas lihaste, pinge ja vormi esteetikat on võimalik tõlkida rõivaste ja materjalide keelde,“ sõnab Joanne-Heleene.
Valminud kollektsioonis kasutab autor enda välja töötatud meetodit, kus 3D-prinditud struktuurid kantakse eelnevalt venitatud elastsele kangale. Nii tekivad pinnad, mis meenutavad lihasstruktuure ning muudavad pinge, vormi ja füsioloogilise muutumise rõivaks. Venivad ja kohanduvad materjalid ei peida keha, vaid rõhutavad selle muutlikkust, luues illusiooni teisenevast vormist. Kollektsiooni kõrvale valmisid ka spetsiaalsed jalanõud – koostöös Maria Rojko Nisuga (Mani Studio) vabavara Open Footwear alusel (litsents Creative Commons CC BY-SA 4.0).
Magistriprojekt esitleti 14. mail Eesti Kunstiakadeemia stenograafiastuudios performance’ina. Staatilise väljapaneku asemel lubas etendus nähtavaks teha ka selle, mis jääb tavaliselt lõpptulemuse taha: korduse, pingutuse, kontrolli ja hapra tasakaalu ambitsiooni ning eneseaktsepteerimise vahel.
Vaata fotosid sündmusest ja kollektsioonist galeriis!
