Danieli äsjailmunud pisut irooniline pop lugu “Nice Things” mõtiskleb selle üle, mida meil elus tegelikult ikkagi vaja on ning lugu saatva videoklipi lõppu on artist visanud ka küsimuse, kui palju sellest, mida ehk teiste sotsiaalmeediast või meediast näeme, üldse tegelikult on päris.
“Mulle meeldib Aasias reisida, sest seal näeb eriti selget kontrasti – turistid, kellel on justkui kõike, aga leiavad ikka asju, mille üle vinguda ja samas kohalikud, kellel sageli ei ole pealtnäha pea midagi, aga ometi on inimestena nii lahked ja soojad,” räägib Daniel. “Oleme lääne kultuuriruumis sattunud tarbimisetsüklisse, kus ainus soov on saada juurde ja juurde – ehk siis tuleb rahulolu. See laul ehk natuke provotseerib ja parodeerib seda mõtteviisi.”
Värske loo kirjutas Daniel Stockholmis koos Rootsi laulukirjutaja ning produtsendi Gustav Blombergiga. “Gustav on Rootsis top produtsent ja töötanud Benjamin Ingrosso ja kogu Rootsi koorekihiga. Temaga möödus see päev stuudios nagu vaataks lemmikseriaali – nii lihtne ja turvaline tunne oli oma ideid talle avada,” lisab laulja.
Daniel Levil ilmus eelmise aasta lõpus tema esimene täispikk album “14/02” ning samuti astus ta hiljuti üles Eesti Laulu finaalis looga “Over The Moon”, mis jäi võitlustules neljandale kohale. Hiljuti kuulutas artist välja ka oma esimese kontserdi Londonis, mis toimub oktoobris.
Vaata uue muusikapala videot siit:
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.