Alates 8. novembrist näeb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis ulatuslikku retrospektiivnäitust “Bruno Tomberg. Disaini leiutamine”, mille kaudu saab ülevaate Tombergi ligi kuue aastakümne pikkusest tegevusest, avades esmakordselt lähemalt tema rolli disaineri ning pedagoogina ja tuues publikuni rohkelt siiani laiemalt teadmata ja seni eksponeerimata materjali.

Bruno Tomberg (1925-2021) oli sisearhitekt, disainer, kunstnik ja pedagoog, disainivaldkonna eestkõneleja Eestis selle intensiivse kujunemise ajal 1960. aastate algusest. Tema loomingulise, pedagoogilise ja administratiivse tegevuse kaudu avaldub Eesti tarbekunsti ja disaini arenemise lugu.

Riikliku kunstiinstituudi juures Tombergi juhtimisel 1966. aastal avatud tööstuskunsti erialal hakati andma disainiharidust. Õppekava ülesehitamise käigus tegeles Tomberg disaini mõistele sisu loomisega, valdkonna suunamise ja arendamisega, tutvustades nii selle mineviku eripärasid kui ka tulevikuperspektiive. Tuues käibele uut infot ja kontseptisoone, juhtis Tomberg tarbekunstil põhineva eriala kujunemist tööstuskunstiks ja disainiks. Nagu ta ise rõhutas, olid eriala arenguks nii sisulised kui ka vormilised võimalused erakordselt napid, pigem juhuslikud. Seda enam oli väärtuslik tema katkematu ambitsioon sellest süsteemseid teadmisi luua ning tulemused, millele toetudes areneb eriala tänaseni.

Tomberg on hästi tuntud kui siinsele disainiharidusele alusepanija, kuid tema haare oli võrratult laiem ning tema tähendus Eesti kunsti- ja disainiajaloos on suur.

Vähem on teada Tombergi kui kunstniku ja kujundaja, aga ka disaini mõtestaja panus. Üks tuntumaid tema kujundatud esemeid on Voltas toodetud elektriradiaator (1974), kuid oma eluajal liikus ta sujuvalt mitme eriala vahel, kavandades mööblit, keraamikat, valgusteid, nahast ja metallist esemeid, kangaid ja vaipu. Ta tegeles ka graafilise disainiga ning lõi sisearhitektuurilahendusi ja näitusekujundusi. Tema didaktilised ja praktilised nõuanded kodu- ja esemekujunduse teemadel ilmusid peamiselt 1960. aastatel ka ajakirjanduses. Muu hulgas publitseeriti mitmeid tema kujundusi isetegemist võimaldavate joonistena, millest mõned näited on valminud ka siinsele näitusele. Loomingu eri kihtides olid talle omased abstraktsus, geomeetrilisus ja modulaarsus. Erilise fooni lõid Tombergi loomingule ka mitmed omas ajas eksootilised reisid. Ta tõlkis ja vahendas süsteemselt disainiga seotud kirjandust ning materjale.

2010. aastal kinkis ta oma isikuarhiivi Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumile. Suuresti tänu selles sisalduvale materjalile ning uurimistööle on võimalik ka käesolev näitus.

Näitus “Bruno Tomberg. Disaini leiutamine” jääb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatuks 30. märtsini.

Pariisi Bourse de Commerce’is on avatud mahukas fotonäitus „Remember Me”, mis tähistab fotograafia 200. aastapäeva. Pinault’ kunstikogul põhinev väljapanek koondab ligi 700 teost enam kui 70 autorilt, pakkudes ülevaadet fotograafia ajaloost selle algusaegadest tänapäevani.

Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.

Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.

Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.

Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com. 

Kai kunstikeskuses avaneb sel nädalavahetusel Taani-Korea kunstniku ja filmitegija Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“. Aastatel 2022-2024 valminud seitse videoteost on esmakordselt Euroopas esitlemisel terviksarjana, viies vaataja Korea lõunarannikul asuvale Jeju saarele. Näituse kuraator on Karin Laansoo.

Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.

Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.

Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.

„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.

Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.