21. juunil annab Anett enda kodukohas Võsul kaks kontserti – pärastlõunase “Siesta” ja päikeseloojangueelse “Õhtu”. Nii jõuab Anett kontsertidega kohta, kus ta on suure osa enda muusikast kirjutanud, sest just Võsu on inspireerinud tema lugu “Never Want to Leave”.

“Möödunud aasta detsembris tähistasime viie aasta möödumist minu esimesest plaadist ja samal laineharjal jätkates – viis aastat on möödas sellest, kui valisin enda koduks imeilusa ja rahuliku paiga nimega Võsu,” räägib Anett. “See on koht, kus olen suure osa enda loomingust kirjutanud, salvestanud ja lihtsalt inspireerunud. Mul on südamest hea meel sel suvel üle mitme aasta anda kaks kontserti Võsul ja ootan kõiki Võsu Rannaklubisse kuulama muusikat, mis on loodud selles samas maagilises paigas.” Anett astub Võsu Rannaklubi lavale akustilise kavaga, koos kahe kitarristi – Frederik Küütsi ja Markus Nurmsaarega.

Lisaks kontserdiuudisele jagab Anett Portailiga ka põnevat teadet klaassõrmuste kollektsioonist. Nimelt asus Anett aasta alguses õppima Murano klaasiga töötamist andeka klaasikunstniku Raili Velti käe all. “Kuigi ma oleksin meie esimesel kohtumisel töötoas tahtnud suure õhinaga absoluutselt kõiki mõtteid ja värve katsetada, siis tänaseks saan aru, kui nüansirohke ja kapriisne on klaas ja kui palju peab harjutama, et üks klaas näiteks sõrmuse kuju võtaks,” selgitab naine. “See on olnud nii äge protsess ja mul on tohutult hea meel, et Raili nõu ja jõuga olen saanud valmis esimese sõrmuste kollektsiooni, mis on inspireeritud singlist “Glass Half Full”.” 

Anett lisab, et iga kollektsiooni sõrmus on ainulaadne ja kannab endas olulist sõnumit – märgata enda ümber pisikesi ilusaid-erilisi hetki. “Ma ei tea, kas olen lihtsalt nii suures suveootuses, aga tunnen, et nendes sõrmustes on ka midagi suve kuulutavat – suvise päikese kollane, rannaliiva pruunikad toonid ja klaar läbipaistev klaas on selles sõrmuses ühte sulanud,” võtab Anett kokku.

Võsu kontsertide piletid on tänasest müügil Piletikeskuses. Aneti sõrmuste kollektsiooniga saab tutvuda aadressil anettmusic.com.

Mis juhtub, kui vaadata toitu mitte ainult kui midagi, mida saab süüa, vaid kui midagi, mis kujundab meie keha, harjumusi, ruume, reise ja isegi identiteeti? Just seda küsib tänavune Pärnu DISAINI päev. 14. novembril neljandat korda toimuv sündmus võtab tänavu fookusesse toidu ning uurib, kuidas söögiga seotud valikud kujundavad meie keha, harjumusi, ruume ja elustiili.

Pärnu DISAINI päev toob oma põhipäeva keskmesse kolm vestlust. Siim Savisaar, Siim Kabrits ja Sirli Rosenvald arutlevad toidu, tervise ja tuleviku toitumisvõimaluste üle. Hele-Mai Alamaa, Mart Haber ja Toomas Volkmann avavad toidudisaini kui kunstivormi, otsides kokkupuutepunkte maitse, lauakatmise ja fotograafia vahel. Tõnis Siigur, Anni Arro ja Ott Tomik vaatlevad aga restorani tervikliku elamusena ning arutavad Pärnu potentsiaali gastronoomilise sihtkohana.

Pärnu DISAINI päev ulatub ka vestlusringidest kaugemale. 14. novembril kell 12–18 toimub Pärnu Keskuses Eesti disainerite loomingut koondav DISAINIturg, Rainer Aavik viib huvilised linnaruumi avastama ning kohalikud stuudiod, poed ja restoranid pakuvad töötube, kohtumisi ja maitseelamusi.

Eelprogramm algab juba 6. novembril Koputa 3x stuudios vestlusega „Kas DISAIN toidab?“, kus Britta Ratas, Marko Ala ja Helena Kerstina Veensalu räägivad loomeettevõtluse praktilisest poolest – rahast, riskidest ja loominguga elatise teenimisest.

Tutvu Pärnu DISAINI päeva programmiga: parnudisainipaev.ee/programm. 

Pärast poolteist aastat suuri muutusi isiklikus elus jõudis Heleza oma seni kõige isiklikuma peatükini – ilmunud on tema uus täispikk album „mis oleks võinud olla?“. Üheksast loost koosnev album võtab kokku viimase pooleteise aasta Heleza elust: ühe pika suhte lõppemise, iseseisvumise, ebamugavad eneseanalüüsid, valu ja hirmud, aga ka iseenda uuesti tundmaõppimise. See on lugu sellest, kuidas millegi lõpp võib aja jooksul osutuda hoopis uue alguse lähtepunktiks.

„mis oleks võinud olla?“ sündis perioodil, mil Heleza pidi enda jaoks uuesti lahti mõtestama nii armastuse, läheduse kui ka suhte iseendaga. Muusikast sai selle protsessi jooksul koht, kuhu panna tunded, millele muul moel oli keeruline kuju anda. „Minu arust on ilus panna muusikasse enda valu ja hirme, et lõpuks neist tunnetest lahti lasta, sest just see on viis, kuidas ma suutsin sellega toime tulla, seda protsessida ja tänu sellele olen ma täna siin,“ räägib Heleza. Album ei otsi süüdlast ega püüa anda ühest vastust küsimusele, miks mõni suhe lõpeb. Selle keskmes on hoopis see, mis jääb alles pärast – ja mida on võimalik iseenda kohta avastada siis, kui senine elu enam samal kujul ei jätku.

Albumi viimases loos liitub Helezaga An-Marlen, kelle kohalolu on olnud oluline ka väljaspool stuudiot. Olles Heleza kõrval hetkedel, mil tuge kõige rohkem vaja oli, kujunes nende sõprusest üks albumi olulisi emotsionaalseid pidepunkte.

Kuula Heleza uut albumit siit.