Foto: Kertin Vasser
Astudes Sille Randviiri kesklinna industriaalsemasse nurka peidetud stuudiosse justkui vahetad Tallinna Kopenhaageni vastu. Kõrged valged seinad, suured aknad, meeldiv muusika ja elegantne sisustus komplementeerivad seinte ääres paiknevatel stangetel ilutsevaid rõivaid. Nende multifunktsionaalsete kleitide ja set’idega võib minna olenevalt kandja õhtu eesmärkidest nii klubisse pidu panema kui presidendi vastuvõtule komplimente koguma. Maandun Sille mugaval diivanil ja lasen ta mõtetel vabalt voolata. Aeg-ajalt kõõritan ideaalse musta pusa suunas, mis mulle toanurgast sosistab, et just tema ongi mu elust puudu ja tahab minuga koos koju minna.
Alustame algusest
“Olen pärit Märjamaalt, käisin seal gümnaasiumis,” alustab Sille. “Ma arvan, et see juhtus kuskil 10. või 11. klassis, kui hakkasin endale ise riideid tegema. Mu vanaema oli omal ajal rätsep ja ema on alati olnud käsitöös tugev, ka mina käisin põhikoolis käsitööolümpiaadidel. See oli mul alati kuidagi käpas. Hakkasin siis endale ise riideid tegema ja klassikaaslased olid kohe platsis nagu väikesed harakad – tahtsid ka midagi ägedat saada. Nii see algaski ja gümnaasiumi lõpuks oli otsus tehtud, mida edasi õppima lähen: rätsepaks ja stilistiks.
Pärast rätsepakooli tegin eritellimustel õhtukleite ja pruutkleite, mu lõputöö oligi mu esimene pruutkleit. Nii läks päris mitu aastat, kuni sain aru, et kliendid tulevad oma piltidega ja ma lihtsalt teengi neid pilte järele. Tundsin, et see ei ole see, mida ma teha tahan, ja läksin Taani õppima.”
Rätsepakool andis Randviirile tugeva baasi, nii lõigete osas kui õmblemises. “Õppisin, kuidas konstrueerida, kuidas modelleerida, kuidas ühte eset nullist luua. Kui ma Taani õppima läksin, oli see väga suureks eeliseks. Disainerid joonistavad paberile kavandeid, mis võivad olla väga lahedad, aga kui sa ei oska seda päriselt valmis teha, siis mis sellest ägedusest alles jääb?” Taanist viis aastat tagasi tulles tegeles Randviir algul rohkem stilistikaga, kuid nüüdseks on ta sellest enamjaolt loobunud ja on keskendunud eelkõige Puue brändi arendamisele.
Korda luues
Disaineri 2025. aasta debüütkollektsioon kandis nime “Kaos”. Temale kaos ei olnud tol hetkel niivõrd miski, mida silmaga näed: “Disaini mõttes oli see pigem seisund, mis mind sel hetkel, kogu selle protsessi käigus, valdas. Kollektsiooni luues oligi mu sisemiseks tungiks luua sellesse segadusse kord.”
Üks paras segadus võib valitseda loomingulise inimese peas ka moeloome äriosaga tegeledes. Sille on kindel, et ilma ärilise mõtlemise ja leidlikkuseta brändi Eestis ehitada pole võimalik. “Ausalt öeldes ei ole see lihtne – sa lihtsalt investeerid kogu aeg. Materjalid on läinud väga kalliks ja nende kättesaadavus väga keeruliseks. Mõned kangad, mida varem kasutasin, on üldse tootmisest maha läinud, furnituuriga on sama lugu. Hõbenõela kollektsiooniga alustades käisin terve Tallinna läbi ja mitte kuskil ei leidnud näiteks valget triiksärgikangast ega musta mantlikangast. Lõpuks tuli appi Eve Hanson, kelle ateljeest leidsin vajalikud materjalid.”
View this post on Instagram
Randviiri jaoks algab disainiprotsess väikestele asjadele keskendumisega. “Minu töö on väga detailipõhine: teen neist lähtuvalt ühe toote valmis ja siis hakkan inspireerituna sellest tegema järgmist. Üks triiksärk tekkiski umbes kaks nädalat tagasi mõttega, et ma ei jõua vajalikku furnituuri välismaalt kätte saada, sest need asjad tulevad tavaliselt kolm-neli nädalat. Pidin leidma uusi viise, kuidas soovitud efekti saavutada.”
Hoitud asjad
Kas Eestis jagub kvaliteetsele kodumaisele disainile ostjaid? Sille usub, et jagub, sest lisaks kvaliteedile on inimestele paratamatult oluline ka brändi identiteet. “Need inimesed, kes tahavad eristuda, on olemas. Võib öelda, et nõudlust on mul pigem rohkem, kui ma praegu pakkuda suudan. Loodetavasti saab Hõbenõela kollektsiooniga samaaegselt valmis ka koduleht. Lisaks eneseväljendusele on kollektsiooni suunitlus olla kantav ja müüdav, sest lõppkokkuvõttes on see mu töö ja maksan sellega oma arveid. Teen teadlikult ready-to-wear’i ja olen praegu teinud väga palju lõikeid eesmärgiga, et nad oleksid skaleeritavad ja saaksin neid tootmisse viia.”
Brändiga on disaineri sõnul see imelik asi, et kõigepealt ehitad selle üles ideede maailmas ja füüsilise tooteni jõudes pead tagasi tulema päris maailma. “Suur segapudru käib. Ühelt poolt tahan, et kollektsioon oleks eristuv ja lahe ja edgy, aga teiselt poolt mõtlen alati ka kliendile ja sellele, kas see sobib tema ellu, kas ta tunneb end nendes asjades hästi. Paljud minu kliendid on loomevaldkonna inimesed, kes väärtustavad disaini. Nagu ikka, ka lõpetajaid on mul tavaliselt väga palju! See on minu jaoks väga suur kompliment ja tekitab sooja tunde, kui keegi tahab olulist hetke just minu kleidis või kostüümis tähistada. Tean ka seda, et minu kliendid hoiavad minu asju, hooldavad neid ja see tagab, et need jäävad garderoobi kauaks püsima.”
“hõbe” Hõbenõelale
Jõuame jutuga Puue brändi koduni, Sille ateljeeni, mis annab tema kollektsioonidele niivõrd sobiliku tausta. Ruum on Sille jaoks väga oluline: “Ma veedan stuudios enamiku ajast, koju lähen lihtsalt magama. Mu keskkond peab olema avar, ilus ja selline, kus ma saan klienti vastu võtta. Arvan, et õige keskkond paneb ka klienti disaini rohkem väärtustama.” Lisaks sisekujundusele pakub disainerile huvi ka aksessuaaride tootmine: “Olen hakanud tegema päris palju kotte ja eks mulle üleüldse meeldivad igasugused väikesed jubinad. Võimalik, et hakkan tootma lisaks kottidele ka midagi veel.”
Randviiri loodud esemed on pealtnäha lihtsad ja minimalistlikud. “Eks ole Skandinaavia stiil on minu taustaks,” ei tee Sille saladust. Tegelikkuses aga on iga tema toode väga mitmetahuline: pealt on see lihtne triiksärk, aga kui süvenenult vaadata, leiab mitmeid põnevaid detaile, näiteks tagaluku. “Kui särk on seljas, ja on lukk seljalt lahti, seda saab kleidina kanda, kui tõmbad luku kinni, muutub kleit särgiks tagasi. Siin on ka reguleeritavad kinnitused, mis samuti mängulisust lisavad,” selgitab Sille. “Mõtteviis, et detailides on jõud, on jõudnud minu disaini stilistikatöö kaudu. Selle puhul võtad mingi baas-outfiti ja hakkad sinna juurde lisama kingi, kotti, ehteid, mis lõpuks panevad terviku elama. See on mu lähenemist disainiprotsessile muutnud: ma ei disaini ainult üht toodet, vaid mõtlen kohe alguses läbi stilistika – selle, kuidas toode kandja seljas elama hakkab. Veel meeldib mulle luua kontraste: õhuline, voolav kangas ja aktsentidena juures robustsemad detailid.”
Mida näitab Randviir moenädala laval? “Uus kollektsioon on mingis mõttes muidugi sarnane eelmisele, töötan ju selle kallal, et mul oleks äratuntav käekiri. Ma ei hakka jalgratast leiutama. Aga värvides on muutus: eelmises kollektsioonis oli mul palju pruuni, erinevaid halle ja üsna palju valget. Nüüd on valget vähem, pigem domineerib nude, kaks erinevat halli ja must. Väga palju musta, ma ei saa mustast üle! Isegi kui hakkan mingeid värve katsetama, lähen alati tagasi musta juurde. Mulle endale see kokkutulnud palett väga meeldib. Tanel Veenre ütles mulle kunagi, et mu asjad on väga styling-based ja ka trend-based ja siinkohal ei saa vaielda.”
Tööd ja armastust on uude kollektsiooni läinud Randviiril enam kui küll. “Ma olen sellesse pannud kõik, mida olen viie aasta jooksul õppinud ja teinud, et luua oma identiteeti, aga kindlasti toonud juurde ka uuendusi. Kollektsiooni nimi on “sølv”, mis ongi taani keeles “hõbe”. Tahan, et see kollektsioon saaks mu brändi visiitkaardiks. Enamik lõikeid on uued, isegi kui üldine vaib on eelmise kollektsiooniga sarnane. Kindlasti tegin kogu konstrueerimist nii korrektselt kui võimalik, et seda, mis tuleb lavale, saaks ka õmblejatele seeriatootmiseks üle anda.”
Sõbrad ja maagiline kaitserüü
Sillel on vedanud toetavate lähedastega. “Ideid meeldib mulle põrgatada moevaldkonna kaaslastega, näiteks Mari-Ly Kapiga ja Katrin Aasmaaga, kes kuuluvad ka minu parimate sõprade ringi. Siiani olen enamjaolt üksi ja omaette toimetanud, aga brändi kasvuga olen aru saanud, et edasiviiv jõud on hea tiim. Minu unistus on, et varsti on mul stuudios oma õmbleja, et sellest tulenevalt läheks tootmisprotsess lihtsamaks ning kiiremaks. Kõige lähedasemad sõbrad, pere ja mu kaaslane on need, kes nende paari kuu jooksul enne kollektsiooni esitlust on olnud kõige suuremaks toeks nii mentaalselt kui füüsiliselt.”
Mida disainer ise igapäevaselt kannab? Nagu selgub, sedasama võrgutavat musta pusa, mis on mulle terve intetrvjuu aja silma teinud. “Kui peaksin valima eluks ajaks ühe rõiva, siis see oleks must kapuutsiga pusa. Seda ma ilmselt kõige rohkem kannangi igapäevaelus. See on kõige mugavam toode, ükskõik kuidas sa välja näed ja mida päev toob. Seda saab ka erinevalt stiliseerida. Paned alla dressid ja tossud ja oled ülimalt casual, paned alla kontsad ja lähed sellega kontserdile. Lisaks on ta pehme ja soe. Ja mustal pusal on mingi psühholoogiline maagia: kui tahad ennast peita, tõmbad kapuutsi pähe ja saadki omaette ning kaitstud olla!” Ei jää üle midagi muud kui nõustuda.
Ootan väga Randviiri “hõbedaga” kohtumist Tallinna moenädala catwalk’il, kus meid ootavad petlikult lihtsad kleidid, peen rätsepakunst ja pealtnäha lihtne, tegelikult aga maagilist jõudu täis moedisain.
Tänavused Kuldnõel ja Hõbenõel jagatakse sügisese Tallinn Fashion Weeki raames, 28. oktoobril toimuval Kuldnõela galal. Kuldnõelale on nomineeritud Lilli Jahilo, Karl Korsar ja Maria Tammeorg, Hõbenõelale Sille Randviir, Britten Pärkson ja Mari Lemet.
Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.
Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?
See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.
Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?
Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.
Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes?
Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.
Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.
Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?
Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.
Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.
Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?
See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.
Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?
Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.
Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
Tänavusel Disainiööl on tal mitu rolli: ta on Eesti tootedisainiauhinna BRUNO žürii esimees, toob Suurbritanniast festivalile tootedisaini tulevikule keskenduva näituse „Well Made“ ning astub üles ka rahvusvahelisel konverentsil. Rääkisime temaga disaini mõttest ja vastutusest, inimese ja toote suhtest, tehisintellekti mõjust loovusele ning sellest, milliseid oskusi vajab disainer tulevikus.
Luke, sinu töö paikneb sageli inimese, toote ja ruumi kokkupuutepunktis. Mida on nii erinevate keskkondade kujundamine sulle inimkäitumise kohta õpetanud?
Mind on alati paelunud tasakaal selle vahel, kui palju disain peaks inimest suunama ja kui palju võimaldama tal ise kohaneda. Üks asi, mida olen õppinud, on see, kui erakordselt kohanemisvõimelised on inimesed. Väga sageli muutub süsteemi kohanevaks osaks just inimene: me muudame oma käitumist, et sobituda ümbritseva toote või keskkonnaga. Sellel võib aga olla nii praktiline kui emotsionaalne hind. Räägin sageli „loomulikest lahendustest“ – sellest, et peaksime inimeste tegelikke vajadusi ja käitumist mõistma piisavalt hästi, et disain töötaks nendega koos, mitte ei sunniks inimesi disainiga kohanema. Mõnikord sünnib selline lahendus järk-järgulise täiustamise kaudu, teinekord tuleb probleem täiesti teisiti lahti mõtestada.
Mis on disainiteadmistes sellist, mida oleksid soovinud mõista juba oma karjääri alguses?
Tõenäoliselt ettevõtte juhtimise olemust. Äriroll ja loovstuudio juhtimine ei sobitu alati loomulikult. Loovinimestena tahame katsetada, otsida ja uurida, kuid kõik see nõuab aega ja aeg maksab. Tasakaalu leidmine äri majanduslike vajaduste ja loovuseks vajaliku vabaduse vahel on midagi, mida oleksin soovinud palju varem mõista.
Disainiöö festivali raames avatav näitus „Well Made“ keskendub nutikale, tulevikukindlale disainile. Osa väljapanekust on ka Eesti tuntud inimeste poolt esitatud hea disaini näited. Millised neist jäid eriti silma?
Eesti valik on minu jaoks huvitav just seetõttu, et seal on tunda isiklikku emotsiooni ja kohati ka nostalgiat. Esimesena tooksin välja KIRA saapad, mille valis Anne Kahru. Mulle meeldib materjalide taaskasutus ja eriti see, et need ei mõju väliselt üldse taaskasutatud materjalist tootena. Ivika Luisu valitud tuubivõti on omakorda hea näide disainist, mis lahendab teise disaineseme ebatäiuslikkust – me kõik oleme püüdnud kreemi- või hambapastatuubist seda viimast osa kätte saada. Mall Nukke valitud lõuendi pingutustangid on täiesti pragmaatiline tööriist valdkonnas, mis ise sageli pragmaatilisusele ei allu. Priit Tenderi valitud Ida-Aafrika kikoi meenutab aga, et lihtsus võib olla ühtaegu väga rafineeritud, kaunis ja hoolikalt teostatud. Samuti näitab see, et eseme väärtus on väga sageli palju enamat kui ainult selle praktiline funktsioon.
Eesti on väike riik tugeva digikultuuri ja järjest nähtavama disainiskeenega. Mida ootad BRUNO auhinna žürii esimehena Eesti disainilt?
Üks põhjus, miks ma omal ajal stuudio lõin, oli soov avastada, reisida ja mõista, kuidas eri kultuurid disainile lähenevad. Ma ei ole varem Eestis käinud, seega on aus vastus: ma veel ei tea, mis siin teisiti on, ja just seda ma teada tahangi. Mõnikord on need erinevused väga peened, teinekord aga sügavad ning mõjutavad kogu mõtteviisi, millest disain lähtub. Kõige rohkem huvitabki mind kultuuriline nüanss.
Tehisintellekt suudab sekunditega genereerida ideid, kujutisi ja tootekontseptsioone. Mis on sinu arvates see, mida AI disaineris asendada ei suuda?
Ma ei ole kindel, kas AI tegelikult ideid genereerib. AI suudab kindlasti luua erakordseid ja sageli lausa uskumatuid kujutisi, kuid me laseme end kergesti petta: kui lõpptulemus näeb tõeline välja, eeldame, et ka selle taga toimuv mõtteprotsess peab olema samaväärne.
Praegu näen AI-d eelkõige filtreeriva ja keskmistava tööriistana. See kogub, koondab ja ühtlustab. Kõik, mis läheneb päris loovusele, näib endiselt sündivat inimese antud suunast ja küsimusest ning see on, nagu hea loovjuhtimise puhul ikka, väga oluline osa protsessist. Halvimal juhul käitub AI nagu kehv disainer: plagieerib, muudab olemasolevaid ideid või on teistest niivõrd otseselt mõjutatud, et esitab sisuliselt kellegi teise mõtteid uues vormis. See ei tähenda, et loovus nõuaks täiesti originaalset mõtlemist. Miski ei sünni vaakumis. Me kõik võtame endasse varasemaid mõjutusi, laename, tõlgendame ümber ja ehitame olemasolevale edasi. Parimal juhul on AI juba praegu erakordselt võimas tööriist, ehkki veidi nagu jonnakas laps – ta ei tee päris seda, mida tahad, ja kindlasti mitte alati siis, kui tahad. Oleme selle tehnoloogiaga alles väga varases arengufaasis ning ma ei kahtle, et aasta pärast võiksin sellele küsimusele juba teisiti vastata.
Suurepärase disaineri teeb raskesti asendatavaks terve elu jooksul kogunenud nähtamatu mõjutuste ja teadmiste kiht: kogemused, tähelepanekud, vestlused, vead, emotsioonid, kultuurilised viited ja lugematu hulk asju, mille omandamist me ise ei pruugi teadvustadagi. Sellest üsna korratust voost sünnibki mingil moel loovus. Samas on disain väga lai valdkond. Suur osa sellest puudutab korda, head planeerimist, täiustamist, tõhusust, optimeerimist ja üha enam ka oskust teha vähemaga rohkem. Need omadused on teataval määral programmeeritavad ning just nendes valdkondades võib AI inimesest üsna kiiresti mööduda. Seda tasub ära kasutada ja võtta AI-d kui väga võimsat tööriista.
Tõeliselt originaalne loovmõtlemine on midagi muud. Kuni me ei suuda luua algoritme, mis päriselt jäljendavad seda kummalist ja sageli irratsionaalset protsessi, mille kaudu inimene õpib ja loob, ei usu ma, et AI suudab suurepärase disaineri täielikult asendada. Küll aga võib ta muutuda väga osavaks sellise mulje jätmisel. Paljude inimeste jaoks võib tulemus üsna pea olla juba piisavalt lähedal. Meie ülesanne on sellega kohaneda.
Kujutame ette, et kohtume uuesti aastal 2036. Mis on tootedisainis ja disaineri töös laiemalt selleks ajaks täiesti muutunud ning mida loodad näha endiselt samasugusena?
Usun, et AI lihtsustab tohutult paljusid protsesse ja kaotab vajaduse mitmete oskuste järele, mida disainerilt seni eeldati. See muutus on vältimatu. Samas on disain eelkõige mõtteviis ja oma olemuselt kohanemisvõimeline, mistõttu usun, et disaineri põhiline lähenemine jääb alles. Veel üsna hiljuti vajas disainer väga konkreetseid füüsilisi oskusi: tuli osata visandada, teha makette ja prototüüpe, mõista materjali, füüsikat ja konstruktsiooni ning omada head käe-silma koordinatsiooni. Arvutipõhised tööriistad on seda juba pikalt muutnud. CAD ja renderdamine võimaldavad ideid veenvalt esitleda ka siis, kui inimene ei oska hästi joonistada. Sellised visualiseeringud võivad olla sedavõrd realistlikud, et hakkavad mõjutama meie hinnangut ideele endale – samamoodi võis halb visand kunagi jätta suurepärasest ideest halva mulje. AI viib selle muutuse veel palju kaugemale. Osa inseneriarvutusi, konstruktsioonianalüüse ja isegi kolmemõõtmeliste kujutiste loomist saab järjest enam automatiseerida. Alles jäävad inimlikud oskused ja ma arvan, et just neid valdavad parimad disainerid. Disain on alati tähendanud kohanemist keskkonna, nõuete ja probleemidega. Võimalik, et probleemid ise ei muutu kuigi palju, kuid viis, kuidas me neid lahendame, muutub väga selgelt.
Ajaloos oleme sedalaadi tehnoloogilisi nihkeid varemgi näinud. Tööstusliku kangakudumise tulek kaotas kunagi tohutul hulgal seniseid töökohti, kuid asemele tekkisid uued rollid ja inimesed kohanesid. AI puhul on muutuse ulatus siiski teistsugune, eriti nüüd, kui tehisintellekti agendid saavad täita ülesandeid meie ja ka teiste AI-süsteemide eest. Suur muutus tuleb kindlasti, kuid inimese osa ei kao niipea. Disaini parim külg ongi inimlikkus – empaatia ja oskus mõista teist inimest. Oskused võivad muutuda ja osa neist kaotada tähtsuse, kuid disainmõtlemine ise peaks jääma.
Esined 1. oktoobril Tallinnas Disainiöö rahvusvahelisel konverentsil, mille keskmes on tootedisaini tulevik. Mis on see üks mõte või küsimus, millega tahad, et publik sinu ettekandelt lahkuks?
Minu jaoks on keskne küsimus, milline on disaini väärtus ja eesmärk ning kuidas kasutada disaini positiivse muutuse tööriistana. Meie võime uusi asju kiiresti luua on muutunud peaaegu ülemääraseks – midagi uut valmistada on odavam ja kiirem kui kunagi varem. 1930.–1950. aastatel oli tööstusdisain väga praktiline tööriist, tihedalt seotud tööstusliku tootmisega: see aitas anda vormi ja tähenduse objektidele, mille puhul inseneridel ei pruukinud olla selleks vajalikke oskusi, ning tõlgendada inimeste vajadusi. Tänaseks on disain minu meelest osaliselt muutunud millekski muuks ja halvimal juhul taandunud lihtsalt turundusvahendiks. Seetõttu tahan uuesti küsida, mis on disaini tegelik väärtus ja eesmärk väljaspool turundust.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
