Jazzkaar 2026 peaesineja on Uus-Meremaalt pärit, Londonis tegutsev laulja-laulukirjutaja, produtsent ja multiinstrumentalist Jordan Rakei, kelle soe tämber, filmilik kõlapilt ja žanripiire hajutav looming on toonud talle miljoneid kuulamisi ning võlunud publikut üle kogu maailma. 27. aprillil jõuab ta esmakordselt Eestisse ja astub trio koosseisus üles Alexela Kontserdimajas, tuues endaga kaasa intiimsema kontserdiformaadi, kus tema hääl, klahvpillid ja kitarr põimuvad trummide ja bassivõngetega.

Jordan Rakei muusikas kohtuvad soul, jazz, indie, r’n’b ja elektroonika. Tulemuseks on äratuntav helimaailm, mida sisustavad pehme bariton, keerukad rütmid ja emotsionaalselt laetud laulud. Tema loomingus võib aimata mõjutusi artistidelt nagu Tom Misch, James Blake või Mount Kimbie, ent Rakei hääl ja muusikaline käekiri on alati olnud selgelt eristuv.

Kuigi suurem osa tema lapsepõlvest möödus Austraalias Brisbane’is, on täna 33-aastase Jordan Rakei juured hoopiski Uus-Meremaal. Tema muusikamaitset kujundasid juba varakult kodus kõlanud Ameerika soul, klassikaline pop ja r’n’b, aga ka eksperimentaalsema kõlaga muusika. Mitmekesine taust on jäänud saatma kogu tema loomingut ning Rakei muusikas võib tajuda nii biidimeistri täpsust, laulja haavatavust kui ka helilooja suurt kujutlusvõimet.

Oma karjääri alguses avaldas ta oma loomingut ise ning kujunes kiiresti artistiks, kes ei sobitunud ühegi sildi alla. Nn magamistoaprodutsendist kasvas välja muusik, kes ühendas mängleva kergusega souli, jazzi ja hiphopi, otsides samal ajal aina uusi vorme ja kõlasid. Läbimurde järel kolis ta Londonisse, mille pulbitsev ja elav muusikaskeene sundis introvertset noort muusikut end avama, rohkem suhtlema ja artistina kasvama.

Just Londonis hakkas Rakei looming tõeliselt õitsema. Debüütalbum „Cloak” tõi talle laiemat tähelepanu ning sellele järgnenud „Wallflower” kinnistas ta positsiooni ühe omanäolisema uue muusikuna briti souli ja jazz-popi valdkonnas. Järgmiste albumitega on ta oma haaret veelgi laiendanud. Albumiga „Origin” pöördus ta tagasi oma juurte juurde ning seda on kiidetud kui teost, mis on täis rikkalikku, filmilikku muusikalisust; neljas album „What We Call Life” avas aga isiklikumaid ja eksperimentaalsemaid kihte. 

2024. aastal ilmunud „The Loop” tähistab uut peatükki Jordan Rakei karjääris, mis langes kokku mitmete oluliste muutustega tema isiklikus elus. Rakei jätab seal selja taha kodustuudio digitaalse minimalismi ning talle omasele julgele produktsioonistiilile lisanduvad suurejoonelised orkestriseaded, kummituslikud koorid ja hüpnotiseerivad biidid. Samas püsib kogu selle fantaasiarikka helipildi keskmes üks kindel ankur: tema äratuntav hääl. Mahe bariton mõjub kord sametiselt ja lohutavalt, siis jälle tumedalt ja jõuliselt, kandes lugusid armastusest, muutumisest, perekonnast, sisemisest kasvamisest ja vabaduse otsingust. 2025. aastal ilmus kontsertalbum „Live From the Royal Albert Hall” ning juba 24. aprillil 2026 annab Rakei välja uue EP „Between Us“.

Jordan Rakei tuntumate hittide hulka kuuluvad meloodiliselt lummavad „Say Something”, „Mind’s Eye” ja „Wildfire”, mis on kinnistanud tema koha rahvusvahelisel muusikaareenil. Lisaks soololoomingule on Rakei hinnatud koostööpartner, kelle nime leiab mitmete mõjukate artistide kõrvalt, nagu  Disclosure, Loyle Carner ja Tom Misch. Kaasautorina on ta pälvinud ka Grammy nominatsiooni ning 2024. aastal nimetati ta legendaarse Abbey Roadi stuudio esimeseks residentartistiks.

Jordan Rakei suudab olla korraga olla nii tehniliselt meisterlik muusik, tundlik laulukirjutaja, julge produtsent kui ka artist, kes ei karda end iga uue loomingulise etapiga ümber mõtestada. Ta ei püsi paigal ega tee sama albumit kaks korda. Iga uus peatükk lisab tema muusikasse värske vaatenurga, säilitades samas sügavuse, soojuse ja oskuse puudutada kuulaja hinge.

Pole ime, et ta on jõudnud ka maailma kõige olulisematele lavadele, alates Sydney ooperimajast kuni Montreux Jazz Festivali ja Jazz à La Villette’ini.  Kohaliku publiku ja Jazzkaare tiimi rõõmuks esineb ta lõpuks ka Eestis, tõotades tuua kuulajateni midagi eriti vahetut: vähem välist kulda ja karda, rohkem kohalolu ja muusikalist lähedust.

Piletid Jordan Rakei Jazzkaare kontserdile on saadaval Piletikeskuses.

Mis juhtub, kui vaadata toitu mitte ainult kui midagi, mida saab süüa, vaid kui midagi, mis kujundab meie keha, harjumusi, ruume, reise ja isegi identiteeti? Just seda küsib tänavune Pärnu DISAINI päev. 14. novembril neljandat korda toimuv sündmus võtab tänavu fookusesse toidu ning uurib, kuidas söögiga seotud valikud kujundavad meie keha, harjumusi, ruume ja elustiili.

Pärnu DISAINI päev toob oma põhipäeva keskmesse kolm vestlust. Siim Savisaar, Siim Kabrits ja Sirli Rosenvald arutlevad toidu, tervise ja tuleviku toitumisvõimaluste üle. Hele-Mai Alamaa, Mart Haber ja Toomas Volkmann avavad toidudisaini kui kunstivormi, otsides kokkupuutepunkte maitse, lauakatmise ja fotograafia vahel. Tõnis Siigur, Anni Arro ja Ott Tomik vaatlevad aga restorani tervikliku elamusena ning arutavad Pärnu potentsiaali gastronoomilise sihtkohana.

Pärnu DISAINI päev ulatub ka vestlusringidest kaugemale. 14. novembril kell 12–18 toimub Pärnu Keskuses Eesti disainerite loomingut koondav DISAINIturg, Rainer Aavik viib huvilised linnaruumi avastama ning kohalikud stuudiod, poed ja restoranid pakuvad töötube, kohtumisi ja maitseelamusi.

Eelprogramm algab juba 6. novembril Koputa 3x stuudios vestlusega „Kas DISAIN toidab?“, kus Britta Ratas, Marko Ala ja Helena Kerstina Veensalu räägivad loomeettevõtluse praktilisest poolest – rahast, riskidest ja loominguga elatise teenimisest.

Tutvu Pärnu DISAINI päeva programmiga: parnudisainipaev.ee/programm. 

Pärast poolteist aastat suuri muutusi isiklikus elus jõudis Heleza oma seni kõige isiklikuma peatükini – ilmunud on tema uus täispikk album „mis oleks võinud olla?“. Üheksast loost koosnev album võtab kokku viimase pooleteise aasta Heleza elust: ühe pika suhte lõppemise, iseseisvumise, ebamugavad eneseanalüüsid, valu ja hirmud, aga ka iseenda uuesti tundmaõppimise. See on lugu sellest, kuidas millegi lõpp võib aja jooksul osutuda hoopis uue alguse lähtepunktiks.

„mis oleks võinud olla?“ sündis perioodil, mil Heleza pidi enda jaoks uuesti lahti mõtestama nii armastuse, läheduse kui ka suhte iseendaga. Muusikast sai selle protsessi jooksul koht, kuhu panna tunded, millele muul moel oli keeruline kuju anda. „Minu arust on ilus panna muusikasse enda valu ja hirme, et lõpuks neist tunnetest lahti lasta, sest just see on viis, kuidas ma suutsin sellega toime tulla, seda protsessida ja tänu sellele olen ma täna siin,“ räägib Heleza. Album ei otsi süüdlast ega püüa anda ühest vastust küsimusele, miks mõni suhe lõpeb. Selle keskmes on hoopis see, mis jääb alles pärast – ja mida on võimalik iseenda kohta avastada siis, kui senine elu enam samal kujul ei jätku.

Albumi viimases loos liitub Helezaga An-Marlen, kelle kohalolu on olnud oluline ka väljaspool stuudiot. Olles Heleza kõrval hetkedel, mil tuge kõige rohkem vaja oli, kujunes nende sõprusest üks albumi olulisi emotsionaalseid pidepunkte.

Kuula Heleza uut albumit siit.