Suvehooaja hakul vahetab Fotografiska kolmas korrus värvi ning täitub kahe uue, meelihaarava näitusega. 23. mail avaneb nii Henriette Sabroe Ebbeseni kui Bruce Gildeni näitus, mis on küll korrusenaabrid, ent sisult sügavalt iselaadi – esimene neist hägustab piiri reaalsuse ja fantaasia vahel, painutades tõde ja väänates taju, teine taotleb aga fotode kaudu täieliku tõe jäädvustamist.

Henriette Sabroe Ebbesen on Taani kaasaegne foto- ja videokunstnik, kes on ametilt ühtaegu ka arst. Oma loomingus ühendab ta teadusmaailma ja kunsti, nihestades seeläbi reaalsust ning väänates vaataja taju ja meeli. Tema visuaalselt rikkalikud teosed on justkui väikesed teaduskatsed, milles vaadeldakse, kuidas saab inimkeha, psüühikat ja maailma visualiseerida ning tõlgendada vaataja meele ja pilgu läbi. Fotografiskas avanev Ebbeseni isikunäitus „Kaleidoskoop“ kulgeb unelmana päriselu ja fantaasia piirimail, kus illusioonide loomiseks on kasutatud peegleid ja peegeldavaid materjale, vältides seejuures tehisintellekti või Photoshopi abi.

„Kuna tulen teadusmaailmast, tunnen end samuti kahe maailma piiril – ühe jalaga teaduses, teisega kunstis,“ kirjeldab Ebbesen ise. „Teadus on mind alati huvitanud ja mulle meeldib mängida mõttega, kuidas manipuleerida füüsikaseadustega. Üldrelatiivsusteooria järgi saab ruumi ja aega painutada. Oma töödes ma sõna otseses mõttes painutan päikesekiiri peeglitega. Matemaatilised struktuurid, füüsikaseadused, taimed ja paljud muud looduselemendid on nii paeluvad, et tunduvad isegi sürreaalsed.“

Ebbeseni korrusenaabrina avaneb Ameerika tänavafotograafi Bruce Gildeni näitus „Miks just need?“, mis oma olemuselt on pöörane ja raju ning toob provokatiivses ja toores lähivaates püünele inimesed päriselust, kõrvalalleedelt ja filtrite all varjuvast maailmast. Gilden jäädvustab stseene ja inimesi, keda teised võivad pidada hirmutavaks, riskantseks või koguni eemaletõukavaks. Tema järeleandmatu lähenemine oma pildistatutele, sekka tubli annus toorest jultumust, on andnud Gildenile juurdepääsu näiliselt kättesaamatutele sotsiaalsetele rühmadele, keda ta kujutab üllatavalt vennaliku tuttavlikkusega. Fotodele talletub justkui inimese elu kaart, millelt leiab märke leinast ja rõõmust, ihast ja kaotusest, joovastusest ja hävingust. „Hea tänavapilt lõhnab tänava järele,“ sõnab Gilden ise.

Fotografiska Tallinna näituste juht Maarja Loorents sõnab, et Gildeni aus pilk portreteeritavatele mõjub jõulise raputusena. „Tema fotod on tabatud  otse sündmuskohalt, otse tänavalt. See on oskus, mis ainult Gildenit iseloomustab. See on näitus, millest ei saa mööda vaadata, ega ükskõikselt mööda minna – see tuleb meiega koju kaasa,“ kirjeldab Loorents avanevat näitust. „Temaga paralleelselt avanev Henriette Sabroe Ebbesen on aga justkui võlur, kes meie meeltega mängib ja meisterlikult vigurdab. On suurepärane, et saame oma majas nii hõrku tajude ja meelte mängu etendada,“ lisab ta.

Kahe näituse avamine toob Fotografiskasse ka mitu eriüritust. Neljapäeval, 22. mail kell 18.00 leiab aset avavestlus Henriette Sabroe Ebbeseniga, kellega teevad kunstist, teadusest ja moest juttu moekollektsionäär, kirjutaja ja ametilt ametnik Annikky Lamp ning Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Johan Vikner. Reedel, 23. mail kell 18.00 on võimalik Ebbeseni näitust väisata koos autori endaga ning kogeda näitust kunstniku pilgu läbi. Samal õhtul kell 20.00 lülitub Fotografiska öövööndisse – reede hilisõhtutel on muuseum avatud südaööni ning 23. mai öövöönd annab võimaluse kogeda Fotografiska uusi näituseid salapärasemas, loomult krehvtisemas võtmes.

Laupäeval, 24. mail kell 15.00 on aga võimalik osa saada Bruce Gildeni ja Elliott Erwitti näituste erituurist, mida viib läbi mõlema näituse kuraator ja Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Jessica Jarl.

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.